Kristlik Mõttevõra - Ajaveeb #põrgu

VALEPROHVET ON HINGELINE

Wed, 25 Oct 2023 12:31:54 +0300

Kui tihti kristased võtavad endale voli kergekäeliselt rääkida Jumala nimel

Kas te teate, mis juhtub valeprohvetitega? Need visatakse tulejärve (Ilm 19:20) ja piinatakse päevad ja ööd igavesest ajast igavesti. (Ilm 20:10) Valeprohvet ei ole keegi, kes on teisest religioonist, vaid see, kes räägib Jumala rahva seas ja elab koos nendega, mõtleb samamoodi ja usub sama Jumalat. Teisisõnu kristlane. Küsimus ei ole selles, kas keegi on kristlane ja ta kõneleb teistele määratut (1Kr 14:24-32), vaid küsimus on selles, kas ta prohveteerib Jumala nimel ning Jumala lõpuaja plaane? Kui ta toob sisse hukutavad eksiõpetused, siis on asi sellega otsustatud. Kummaline on selle juures kristlaste leebe hoiak, eriti lõpuaja ettekuulutuste suhtes, mis võib tunduda hingele õige, aga on kõigest hingelised mõtted ja ei ole tegelikult Vaimust juhitud. Paraku hingelisi soove ja ettekjutlusi levitatakse erilise innuga, sest nendes oleme sama meelt, aga Jumala vaim räägib vaimu läbi vaimseid asju. Kes aga räägib enda oletusi või arvamusi (Jk 3:15), sellega ta annab maad kuradile.

Tuletame meelde Karmeli mäe lugu. Seal oli 450 valeprohvetit ja ainult üks oli õige, kes oli Eelia! Ainult üks järelejäänud Issanda prohvet! Ometi need 450 olid Iisraeli rahva seast, kõik nagu üks mees hingelt! Ei olnud kuskilt võõrad, vaid prohvetid omade seast. Kas pole mitte mõttekoht?! Tänapäeval öeldakse valdav enamus arvab sama, aga Jumala vaim küsib: miks peaks neid uskuma? Jumala sõna ütleb, need kõik 450 olid valed. Kusjuures teadke seda, et Jumal vastas Eelija palvele tulega! "Siis Issanda tuli langes alla ja sõi ära põletusohvri, puud, kivid ja põrmu ning lakkus ära vee, mis oli kraavis." (1Kn 18:38) Ja rahvas võttis kinni kõik 450 valerohvetit ja tapsid nad Kiisoni jõe ääres.

Jeesus hoiatas: "Ja PALJU valeprohveteid tõuseb ja need eksitavad paljusid" Mt 24:11. "Ja need pakuvad suuri tunnustähti ja imesid, et kui võimalik, eksitada ka valituid." (Mt 24:24) "Aga rahva seas oli ka valeprohveteid, nõnda nagu teiegi sekka tuleb valeõpetajaid, kes vargsi toovad sisse hukutavaid eksiõpetusi ja salgavad ära Issanda, kes on nad vabaks ostnud. Nad tõmbavad iseeneste peale äkilise hukatuse." (2Pt 2:1) Ja Johannes ütleb, et katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast. (1Jh 4:1)

Kui tihti kristased võtavad endale voli kergekäeliselt rääkida kogu hingest Jumala nimel ja ennustada seda või teist mida Jumal tegelikult ei ole öelnud ega kunagi plaaninud teha, siis neid hingelisi tabas varem sama saatus kui Eelia loos juhtus Kiisoni jõe ääres. Loomulikult ei ole neil kristlastel taevasse asja! See ei õigusta kedagi et sa oled kristlane, kui sa hakkad Jumala asjadega mängima või poosetama või tegema raha, ootab sind ees tulejärv. Ilma naljata. Tuletage meelde ilmutuse raamatut. Ei soovita kellegil isegi proovida Jumala nimel sõna võtta ja ei soovita ka jagada valeprohvetite ettekuulutusi. Miks? Sest sel viisil saate nende tegudele kaasa aitajaks.

VENNAKÜSIMUS

Wed, 20 Sep 2023 10:59:37 +0300

Kuidas Jumal lahendab "vennaküsimuse"

Kujutad ette kuidas näeks taevas välja usklike häbenemine nagu näha, üks peab end õigeks ja tühistab teist. Meie küll ei kujuta.

Jeesus juhtis sellele tähelepanu ja ütles: (Matteuse 5,24) "siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!" Sestap vaimulikud on matnud altarid oma andide kuhja alla, aga Jumal ei võta neid kuulda." Ta küsib: kuidas sa suhtud oma kristliku venda?

Kristlased elavad nagu roosa manna sees, inkubaatoris, aga neil on kadunud ära reaalsusetaju, suhted peegelduvad tõe hetkel ja Jeesus ütles: "Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: "Tola!", peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: "Sina jäle!", peab minema tulepõrgusse." (Mt 5:22) Ei tasu ennast petta. Jumal on selle juba otsustanud, kuidas ta "vennaküsimuse" lahendab.

Eestis on väga palju silmakirjalikke vaimulikke juhte ja need ei erine millegi poolest variseridest. See on nii läbi nähtav ja piinlik. Kuidas vaimulikud tühistad teisi kristlasi ja väldivad suhteid. Kuid Jumalale on suhted primaarse tähtsusega. Jumala laps kes peab teist Jumala last vääraks läheb kohtu alla, isegi kui ta on teinud suuri asju. Jumal küsib: kuidas sa panid halvaks oma venda? Ei usu, et see taevas läbi läheb. On väga kummaline näha kirikutes tühistamist. Aga see kahjuks on kõigile nähtav. Suhted on avalikud ja Jumal ei lase end pilgata. Kes paneb halvaks oma venda, see läheb kohtu alla. Sellest kirjutab ka pühakiri. See on koht, kus vaimulikud peavad mitte üksi meelt muutma, vaid algama meeleparandusest. Taevas ei lähe läbi venna halvaks panek. Seetõttu on vennaarmastus prioriteet! Kes ei armasta venda on endiselt Jumalast lahutatud ja kuradi lapsed. Jumal võtab seda tõsiselt.

Johannese 3,10 "Sellest on näha, kes on Jumala lapsed ja kes kuradi lapsed: ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, nagu ka mitte see, kes ei armasta oma venda."
1. Johannese 3,14 "Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma."
1. Johannese 4,8 "Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus."

PÄÄSTETUD. PÄÄSTETUD. PÄÄSTETUD

Wed, 17 May 2023 10:23:46 +0300

Sageli räägitakse, et Issand päästab. Aga tihti on see üldsõnaline ja määratlemata. Kuid kui tuleb rääkida päästest, siis millest inimest päästetakse on mitu olulist aspekti.

Esiteks, kõik ehk teavad ja on kuulnud, et meid päästetakse patust. Mida see tähendab? Esiteks tähendab, et meid tehakse patust puhtaks Jeesuse vere läbi, kuid see pole kõik. Patust pääste tähendab veel seda, et meie hinge hoitakse pattu langemast. See on üleloomulik vägi, mis hoiab inimese patust eemal.

Teiseks meid päästetakse igavese kohtu alt, sest kes on ükskord päästetud, see on päästetud igavesti. Sellist laadi õpetused, et "kõik lähevad kohtu alla" ei ole siiski kõik, sest kohtu alla lähevad vaid need, kes ei ole päästet vastu võtnud. Millist? Jeesust kui isiklikku päästjat, kelle Jumal saatis meile ja andis võimaluse pattudest ja nõtrustest pääseda. Kes aga loodavad endiselt headele tegudele, mitte armule, siis need lähevad kohtu alla. Meie aga loodame Jumala armule. Armust oleme me õigeks saanud ja kohtu alla ei ole meid põhjust saata. Oleks ikka kurioosum küll, kui sind päästetakse taevasse ja siis ikkagi lähed kohtu alla. Kuid piibel kirjeldab, et päästetud on kohtunikuga samal pool lauda ja pühad mõistavad ükskord kohut isegi inglite üle. Seetõttu Jeesuse omad on kohtu alt päästetud, see on teine pääste.

Kuid kolmandaks, mis on see kolmas pääste? Jeesaja nimetab seda, et Issand päästab igavese päästega. (Js 45:17) See tähendab seda, et pääste on igavene ja seda otsust ümber ei kaevata ega ei tule mingit teist päästjat enam. Kuid see igavene pääste tähendab päästet igaveseks eluks. Seega, mitte üksnes patust pääste, sest inimene võib uuesti langeda ja pattu teha, aga kedagi ei visata taevast välja. Kes on taevasse vastu võetud, selle pääste on igavene. Päästetud igavese päästega igaveseks. Jesaja lisab sellise nüansi, et neil ei ole vaja häbeneda ega tunda piinlikust. Kui sa oled taeva jaoks päästetud, siis sa oled õige ja sul ei ole millegi üle häbeneda ega kellegi pärast, sest Issand on ustav ja tema pääste on kindel, isegi mitte sellepärast, et ta ei ole veel järgi tulnud. Me ootame Kristuse tulekut, kui ta päästab ära oma koguduse. Paljud ütlevad, kus on teie päästja, miks ta viivitab ja narrivad meie usku, aga meil ei ole põhjust piinlikust tunda. Sest isegi siis, kui sa lõpetad maise elu enne tema tulekut, oled sa ikkagi päästetud igavese päästega. Kuid õndsad on need, kes ei näe surma ja päästetakse siit samal moel kui Jeesus tõsteti üles taevasse. Samal moel kannavad ka Jumala inglid kõik päästetud üles Issandale vastu ja need ei näe kunagi surma. Seetõttu need on isegi surmast päästetud. Nad elavad sõna otsese mõttes igavesti.

Kogu kristlik elu on üks pääste, püsiv pääste, pääste, mis hoiab meid patustamast, pääste, mis annab meile õiguse e me oleme ju õigeks mõistetud, - Jumala lapsed ning kui me oleme kuninglikust soost, nagu Peetrus kirjutas, siis, seda enam me oleme need, kes on tõstetud kogu maailmale näitamiseks, aga ka tõstetakse kogu maailma eest üles, Kuningate kuninga juurde ning võime täie julgusega öelda, et me omame igavest päästet. See kuulub meile. Mis iganes siin maailmas meie kohta ei öelda, me oleme kõrgemast soost kui mistahes eliit, kes ennast ise ülendab või kuningas, kes on seatud inimeste poolt. Meie oleme pandud kohale Jeesuse Kristuse poolt ja me oleme kuninglikud preestrid, selle sõna suure algustähega, kes ükskord mõistavad kohut kogu maailma üle ja valitsevad tema rahuriigis asevalitsejatena üle kogu maa. Igavesti. Surmal ei ole meelevalda meie üle, sest meil on igavene pääste, millega kaasneb igavene elu. Seda kõike on isegi raske ette kujutada, aga kui räägitakse päästest või päästetutest, siis see kõik kehtib iga kristlase kohta, kes võtab Jeesuse vastu isiklikuks päästjaks. Kui keegi ei soovi päästetud saada, siis teda ei päästeta.

Selleks et sind päästa, pead sa andma nõusoleku. See on nagu notariaalne leping, kus sa kinnitad, et oled terve mõistuse juures ja nõus pääste lepinguga. Mitte üksnes patust pääsemise, kohtust pääsemise, vaid ka pääsemisega viletsusajast, kui Jumal otsustab, et nüüd on päästepäev ja saadab oma Poja meile järgi ja meid äkitselt kistakse üles temale vastu, nii nagu Paulus seda tessalooniklastele kirjeldab. Seda päeva ei tea mitte keegi kui vaid üksi Isa taevas. Kuid meid ei ole jäetud teadmatusse, sest Jeesus selgitas aegade kohta, millal tema tulek saab avalikuks ja neid märke teades, oleme me valmis jätma kõik sinnapaika, kui ta tuleb ja läheme siit ära, enne viletsusaja kohutavaid aegu, mis kogu maailma peale on tulemas. Kui sa tahad sellest pääseda ja saada igavese pääste lepingut, siis tuleb selleks Jeesus usus vastu võtta, paluda teda oma südamesse, kes teeb sind esmalt patust puhtaks ja elada elu koos Issandaga. Sest kui Issand on sinu südames ja Püha Vaim on selle pitseriks ja abimeheks, kes elab sinu südames kogu selle aja, siis sa võid küll olla rahulik igas olukorras ja olla rõõmus, et sind päästetakse!

MIS SAAB MINU HINGEST

Wed, 17 May 2023 09:08:55 +0300

You can edit text on your website by double clicking on a text box on your website. Alternatively, when you select a text box a settings menu will appear. your website by double clicking on a text box on your website. Alternatively, when you select a text box.

HING TUNNEB ÄRA OMA IHU

Fri, 24 Mar 2023 08:35:15 +0200

Surmalähedase kogemuse sündmustes ei ole esinenud ühtegi korda kui hing oleks läinud tagasi teise surnu sisse. Hing tuleb tagasi oma ihu sisse. Hingel on vaid üks ihu, mis sobib temaga.

Juhul kui surnuid on mitu, siis hinged ei lähe sassi ega vahetusse, vaid alati õige ihu sisse tagasi. Piibel kirjeldab surnute ülestõusmist või surnute üles äratamist. Samuti on meiegi hulgas neid, kelle hinged on lahkunud ihust õnnetuse tõttu, aga arstid on ihu elustanud ja hing on tagasi pöördunud. Võiks ju mõelda, et inimene suri ja tema aju elustades ei tea, kellega tegu on?

Seetõttu ka eternalism (reinkarnatsioon) ei ole realistlik. Kui inimese ihu on hävinenud, siis hing ei saa tagasi pöörduda. Tal ei ole oma kodu.

Kuid hing, milleks on inimese mõtted ja teadmised ja teod (mida ta elus teinud on) ei jää siiski kuhugi hõljuma, nagu hiljuti kvantfüüsikud avastasid, et inimesel on surematu hing ja see asub valgupõhistes mikrotuubulites, mida salvestatase subatomilisel tasemel. Kui inimene ajutiselt sureb, vabaneb see kvantinformatsioon mikrotuubulitest universumisse kui ta sellest teadvusetusest või näilisest surmast taastub, suunatakse kvantinformatsioon tagasi mikrotuubulitesse. Ja see kogemust tuntakse kui "surmalähedane kogemus". Oleme siiski täpsed, inimese hinge üle valitseb vaim ja meid ümbritseb vaimumaailm oma mitmekihilisuses. Kui inimene sureb, siis hingega tegelevad vaimud. Kuidas?

Kui inimese hing on must ja Jumalat ei tunnista, võtab hingel kratist kinni kurat ja tirib selle hinge põrgusse. Kui hingel on mõtted ja tunded, siis saab ta kogeda piinu ja teda saab piinata põrgus. Kui hing on puhas ja Jumalaga lepitatud, siis kuradil ei ole millestki kinni hakata ja see hing läheb Jumala juurde taevasse. Miks? Jumal on hinge autor. Temale kuuluvad kõik hinged, kuid Jumala juurde ei saa vastu võtta räpaseid ja musta hinge või hinge, kes teda ei vihkab ning tegi kurja.

"Kui inimest ei ellu äratata ja ta sureb, siis on võimalik, et see kvantinformatsioon võib eksisteerida väljaspool keha, võib-olla lõputult hingena," ütleb Oxfordi ülikooli matemaatikafüüsik Roger Penrose. "Hinge hoitakse ajurakkude valgupõhises mikrotuubulites." Dr Hans-Peter, Müncheni Max Plancki füüsikainstituudi endine juht, väidab, et kui osake "kirjutab" kogu teabe oma lainefunktsiooni kohta, on aju käegakatsutav "diskett", millele me salvestame. meie andmed ja need andmed „laaditakse üles“ vaimsesse kvantvälja. Nii et kui me sureme, on keha või füüsiline ketas kadunud, kuid meie teadvus või arvutis olevad andmed elavad edasi.

Seetõttu on väga loogiline, et meie mõtted, teadmised ja teod on seotud meie ajutegevusega ja sellele salvestatud hinge "kõvakettale". See töötab nagu arvuti ja selle programm, mis toimib selle raamides. Südametunnistus on inimese vaim ja viirusetõrje. Kui inimesed selle programmi välja lülitavad või ignoreerivad, siis nende hinge sisse pääsevad deemonid ja rikuvad seda ning võtavad inimese üle kontrolli. Siis teeb inimene rumalusi ja kahetseb neid, aga kui ta on selles innukas, siis ta süda ehk vaim on niivõrd lukus ja seda nimetatakse paadutamiseks. Mis juhtub usklikuga?

Kuna hing on Jumala looming, siis saab üksnes Jumal pakkuda välja hinge hooldust õigel moel, mis on selleks piisav. Ükski teine ei saa, kuigi paljud väidavad, et nemad võivad inimest aidata, isegi nõiad. Tegelikult inimese hing on palju keerulisem ja unikaalne, et Looja on välistanud kõik need religioonid, kes autoriõigust varastavad või väidavad, et hing on inimese "käes". Siis võiks inimene oma hingega teha juba sünnist saati mis tal pähe tuleb, surra ära ja tulla igal ajal ihu sisse tagasi, muuta hinge omadusi, toimimist, funktsioone, aga paraku see ei ole võimalik. Inimene ei ole ise teinud midagi selleks või sel hetkel, kui ta sünnib siia maailma ja Jumal annab tema sisse ainulaadse hinge. Kõik inimesed erinevad, sest hing on unikaalne.

Ukslikuga juhtub aga see, kui ta lubab Jumalal oma hinge puhtaks teha, mida kristlased nimetavad uuestisündimiseks ja sel hetkel hing puhastatakse ja inimese vaim saab enda juurde Jumala vaimu, keda kristlased nimetavad Püha Vaimuks. Sisuliselt osa Jumala vaimust tuleb inimese hinge kõrvale elama ja seal lisandub oskusteave, millega Jumala vaim varustab inimese hinge. Seda nimetatakse hinge vaimulikuks kogemuseks, millega ilmnevad mitmesugused nähtused, kas hinge tasandil või isegi ihu ja tegude näol. On tõesti imelik, et inimesed ei taha omada oma hinge juures Jumala kolmandat isikut, kes on kõikvõimas, aga see vastuseis tuleneb eelkõige sellest, et inimese hing on must ja ta kardab oma tegude avalikuks saamist. Kuid hea uudis on see, et kui inimene palub Jumala käest andeks, siis Jumal kustutab hingest failid, mis inimest rüvetasid ja mustaks tegid ning neid ei tuletata enam meelde. Seetõttu ei ole sugugi nii, et kõik meie hinge salvestatud materjal jääb alles ning hiljem kvantväljas üles laaditakse. Sugugi mitte! Kui inimese hing Jumala viirusetõrjega puhastada, siis Jumal kustutab hinge kõvakettalt osa infot ja isegi siis, kui inimene pärast seda elab läbi surmajärgse kogemuse, ei tule must ja patud tagasi, vaid inimese hing on puhas ja ta saab sellest aru, kui ta ihu üles ärkab või arstid teda elustavad. See hing tuleb tagasi üksnes oma ihu sisse, sest hing tunneb ära oma ihu. Muidu võiks ju öelda, et mis vahet seal on, peaasi et inimene ellu ärkab ja edasi elab, aga kujutage ette olukorda, kui inimene ärkab ellu ja selgub, et see ihu ei ole tema oma? Päris kohutav tunne võib olla! Õnneks sellist asja ei ole juhtunud ja Jumal kui hinge autor teab täpselt, millise ihu juurde hing kuulub.

Isegi taevas ära käinud inimesed, kes on surnud olnud või elanud läbi vaimse hinge eemalviibimise kogemuse ja ellu äratatud, on väitnud, et nad tundsid ära inimesed, keda nad siis kohtasid taevas. Mõned inimesed, kellele on näidatud põrgut, on ära tundnud inimesed, kes seal kambrites piinlevad ja on deemonite meelevallas. Päris kohutav on see, kui Jeesus näitab sulle põrgus oma lähedasi inimesi, keda sa teadsid ning tunned ära. Kuid seda suurem on vapustus, kui sa saad korra viibida taevas ja näed inimesi, kes enne sind surid ja eriti oma lähedasi. Pole kahtlustki, et selle kõige juures omab tähtsust inimese ainulaadne hing, mis on seotud tema ainulaadse ihuga.

Robert Lanza sõnul oleme surematud ja eksisteerime väljaspool aega. Tema uus teaduslik teooria viitab sellele, et surm ei ole meie arvates lõplik sündmus. Kuigi üksikud kehad on määratud ennast hävitama, on elav tunne - "kes ma olen?" - on vaid 20-vatine energiaallikas, mis töötab ajus. Kuid see energia ei kao surma korral. Teaduse üks kindlamaid aksioome on, et energia ei sure kunagi; seda ei saa luua ega hävitada. Selles mõttes on tal õigus. Hing on surematu ja tema ihu väline, surma järgne tee sõltub sellest, millise tee ta valib, kas tee, mis on lahus hinge Loojast või tee koos Loojaga.

Loe lisaks: KVANTFÜÜSIKA KINNITAB HINGE OLEMASOLU

KUIDAS TE VÕIDATE DEEMONID

Tue, 24 Jan 2023 15:50:22 +0200

Vaimolendid on nii inimesed kui inglid, aga ka langenud inglid, keda kutsutakse deemoniteks ja kuradiks. Aga kõige muu hulgas kogu kuradi kätetöö, keda kutsutakse maavälisteks olenditeks või tulnukateks. Need ei väljenda kunagi rõõmu ega suuda kaasa tunda, laulda koos teiega või teha midagi head. Miks? Sest neis ei ole armastust! Inimeses aga on, kuid see üleloomulik võime mitmekordustub, kui inimene võtab vastu osa Jumala vaimust.

Kui vaimolend armastab kedagi, siis see väljendub millegi andmises, kellestki hoolimises ja kellegi teenimises. Inimene hoolib teisest inimesest mitmel moel (eros, filia, agape) või ingel teenib Jumalat (agape).

Jumala armastus tuleb Jumalalt ja selle võime abil saab armastada mitte üksnes inimest ja Jumalat, vaid isegi oma vaenlast! Inimene saab sellise võime abil armastada kõiki, kuigi teda võidakse vihata. Lõpuni armastust väljendab ka Jumal, kui armastab kõiki inimesi ja andis oma poja selleks, et päästa inimkond patust, kuigi suur osa neist vihkab teda, siis Jumal armastab, sest ta on armastus. Kuid deemonid vihkavad Jumalat ja ka inimest, sest Jumalal on inimesega head plaanid.

Kui armastus saab otsa, siis nimetatakse sellele järgnevat kiusamiseks. Kui keegi hakkab teid kiusama, siis, sellest te tunnete ära, et ta ei armasta teid enam. See on ilmeksimatu tunnus või signaal, et armastus sai otsa. Sealt edasi algab põlgus ja vihkamine. Kui keegi vihkab teist inimest, siis temas ei ole armastust, kuid see ei ole veel lõpuni otsas, sest ta võib armastada iseennast. Seda nimetatakse egoismiks. Inimene armastab vaid ennast. Kuid ta veel ei vihka teisi, aga on piiri peal. Kui inimene ei hooli ka endast, siis ta võib teha enesetapu.

Kurat ei armasta kedagi, aga ta kiusab kõiki inimesi. Seetõttu ta kiusab, et temas puudub armastus. Kuid ta kiusamise eesmärk on kättemaks. Kuivõrd teda visati taevast välja tema vastuhaku tõttu, siis ta kaotas kõik head omadused ja temas puudub ka hoolimine ja teenimine. Varem ta teenis Jumalat. Sest inglid on teenijad vaimud. Kuid pärast alandamist ta jätkab mässu ja tema eesmärk on segada inimest, kes on Jumala päästeplaanis. Tal läheb see korda, kui inimene müüb oma hinge maha nõidadele või elab Jumala vastaselt või ilma Jumalata. Maine elu ilma Jumalata tähendab hiljem ka igavest elu ilma Jumalata ehk lõpuks põrgut. Selline hing läheb hukka. Kuid selles on mängus deemonid, kes inimestega manipuleerivad oma üdini rikutuse tasemel ja rikuvad inimest teda kiusates.

Kui kurat kiusab teid, siis teie kiusake teda Jumala armastusega.

Seetõttu Jeesus ütles, et keerake ette teine põsk. Sellise tegevuse mõte ei ole rumalus või nõrkus, vaid vastupidi, vaimne ja meelevalla positsioon, millega saab deemonile koha kätte näidata. Tal puudub mõju inimesele. Ta on raevus kui inimene armastab edasi, sõltumata sellest, kas temale samaga vastatakse. Piibel ütleb, et sellisel viisil te kuhjate tuliseid süsi oma vaenlase pea peale. Need aga põletavad tema vaimu ja kiusaja tunneb ennast halvasti. Ta ei tea mida teha, sest inimest ei saa oma kontrolli all hoida, mitte midagi ei mõju: miks kiusamine ei avalda kannatajale mõju?! Küll aga mõjub see põletavalt deemonile.

Jumala armastus on nagu põletav tuli, mille läheduses mistahes olend ei suuda elus püsida, kui ta pole puhas ja Jumalaga lepitatud. Deemonid ei talu agape armastust vähimalgi määral. Seetõttu te saate sataniste või teisi kuradi käsilasi või inimest "kiusata" armastuse tegudega, hoolimisega ja igal heal moel, tehes head. Aga sellega te saate kiusata kuradit ja deemoneid, kui te teete teistele inimestele head. See ajab neid marru ja selle agape läheduses nad kaotavad oma mõttevõime ning mõjuvõime. Te saate teha nad relvituks. Kuigi te võite mõelda, et see kiusamine ei lõpe, aga selles avaldub tahes tahtmata agape vägi, isegi kui te ise hukkute. Need inimesed on märtrid. Jumal nimetab neid oma pühadeks, toob neid eeskujuks, sest nad ohverdasid kõik Jumala armastuse tõttu.

PIIBELLIK MATUS

Tue, 22 Nov 2022 10:11:06 +0200

Kust pärineb tuhastamine? Kust pärineb kirstumatus?

Matusetalitusel võite vahel kuulda fraasi: "... kuni Issand äratab üles viimsel päeval". Kas sellel on piibellik alus? See tuleb Taanieli raamatust: "paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks." (Tn 12:2) Kuid seda kuuldes tekib kristlasel kohe küsimus: miks peab kristlane seni ootama, kui ta suri Issandas? Kui ta suri usus Kristusesse, siis, tal ei ole põhjust kuskil mujal olla kui vaid taevas! Uskmatu aga küsib samal ajal: oot, kas ta siis ei pääsegi taevasse, mida ta ise uskus saavat?

Israelis maetakse surnuid võimalikult selle koha lähedal, kuhu oodatakse oma messia tulekut (nad ei tunnista Jeesust), et olla esimeste hulgas, keda surnuist üles äratatakse. Paraku täna see ei kehti, sest need kes Jeesust vastu ei võta, on juba igaveseks temast lahutatud, Jeesus on ainus uks. (Kes tunnistab poega, seda tunnistab ka isa, selgitas Jeesus lisaks kõigele. Mt 10:32,33)

Jeesus tuleb kõigi pühadega ja seab oma kuningriigi. Piibel kirjeldab nendes sündmustes kõike muud kui käimist viimses kohtus. Jeesuse tulekuga algab Kuningate kuninga igavese riigi ajastu, mil Issand valitseb maa peal. Ta tuleb Õlimäele, sama koha peale, kust ta taevasse tõsteti. Ta hakkab valitsema elavate, mitte surnute üle. Ka kõik pühad kes päästeti, kuuluvad elavate hulka, neil on igavene elu siin!

Ülesvõtmisest kirjutab veel Paulus tessalooniklastele, ta ütleb, et kui usklikud üles kistakse vastu Issandale (1Ts 4:17), tõusevad surnud enne seda üles. Tekib paratamatult küsimus: Kas need, kes surid Issandas ikkagi ei pääse taevasse ja peavad "ootama" taeva ukse taga? Kui see väide vastab meie kohta tegelikkusele, siis on suurem osa Pauluse kirjadest ja õpetustest Jumala armust ja päästest pehmelt öeldes vastuoluline ja me keegi pole usust õigeks mõistetud ja ikka veel sureme oma pattudes.

Seoses surnute olukorraga on Paulus avaldanud siiski oma isikliku seisukoha, teoloogia, nagu ta avaldas arvamust naiste olukorrast koguduses, et need küsigu kodus oma meestelt, aga koguduses olgu vait. See ei olnud Jumala sõna ega Jumala plaan.

Isegi ingleid ei panna kinni rahuriigi ajal peale ühe. Kuid viimses kohtus mõistetakse kohut ka nende üle.

Jeesuse kirgastamise hetkel viibisid temaga koos Peetrus, Jaakobus ja Johannes, kes kõik tunnistasid seda, et Eelija ja Mooses rääkisid Jeesusega. (Mt 17:3) Eelia võeti otse taevasse. Temaga on asi selge. Kuid me ei tea, et Mooses oleks elusalt taevasse võetud, siis ta peaks ootama surnute ülesvõtmist, on ju nii? Piibel kirjeldab, et ta suri ja inimesed leinasid Moosest. Kuid Moosese haua paika ei tea keegi, on teada ala ja see, et Jumal ise mattis tema orgu Moabimaal. (5Ms 34:6) Nüüd aga ühtäkki näeme Matteuse testamenti lugedes, et Mooses on juba taevas? Tohoh! Kuidas see sai juhtuda? Pealegi suhtleb Jeesusega, kes on maa peal ja viibib jüngritega mäe peal!

Mida sellest kõigest arvata?

Esiteks seda, et surnute ülesäratamisest tuleb juttu nende suhtes, kes surid enne Kristust ja kehtib neile nende olukorras, Jumala eelduste täitmise puhul.

Eenok ja Eelia võeti elusalt ära. Kuid taevas on veel palju neid, keda Jumal pidas õigeks ja seetõttu päästis surmavallast. Nähtavasti peab olema ka palju neid, kes ei ole taevas ja lähevad kohtu alla, seega peetakse seni kinni. Kuid see ei puuduta neid, kes mõisteti usust õigeks, kes surid juba peale Kristustuse lunastustööd, pärast tema ülestõusmist. Kui inimene on õigeks mõistetud, siis Jumal täidab oma uue lepingu tingimuse ja ta hing päästetakse, ta läheb kohe taevasse.

Kohut saab pidada nende üle, kes täitsid käske, siis nende teod kas mõistavad neid õigeks või süüdistavad. Vahel te kuulete kirikutes ka sellist ütlust: kõik lähevad kohtu alla. Tegelikult, nagu juba eelnevalt selgitasime, "kõik" ei sisalda õigeid ja päästetuid. Seda kinnitab uus leping.

Kohut saab pidada nende üle, kes ei ole kuulnud evangeeliumi. Jumal on õiglane. Kui aga inimene kuulis evangeeliumi ja lükkas selle tagasi, siis nende üle on kohus juba peetud (sõna), nii ütles Jeesus. Kui ta seda väitis, siis asi on teada, kas meile meeldib seda kuulda või mitte. Ta rääkis põrgust, mida lahutab kuristik ja kust ei ole väljapääsu. Tegelikult on asi lihtne. Jumala leping peabki olema arusaadav, mitte mõni inimlik kaval seaduse väänamine või religioon surnute olukorrast. Jumala leping on ühemõtteline. Kahjuks inimesed, eriti valeõpetused annavad inimestele asjatult lootust, vahel selleks, et neid lohutada. Pühakiri siiski määratleb täpselt, kuidas hingega jääb, kes Jeesust vastu ei võta.

Tulles tagasi ihu juurde.

Tuhastamine ei ole olnud kunagi juutide ega kristlaste tava, vaid tuleb idamaa rituaalidest ja matmise kommetest. Eriti see, mis toimub tuha hoidmisega. Inimesed hoiavad urne oma kodus, mis on rituaal ja ka selle laiali puistamine on rituaal, paganlik tava. Tegelikult ebausk. Urnimatus ei ole piibellik ega kristlik. Otse vastupidi, piiblist leiab ihu matmise ja ka kirstumatuse.

Juba Vanas-Egiptuses inimesi maeti, mitte ei põletatud; rikkaid maeti koos teenijatega. Usuti hauatagusesse ellu. Tegelikult teati õigesti, et inimesel on hing ja see on surematu, nii arvati, et ta elab hauataguses elus edasi. Seetõttu pandi kaasa ka isiklikud esemed.

Kristluses tõesti usume igavest elu ja seda, et meie hing läheb peale surma otse taevasse, aga see pole mingi pimeduse maailm või olek surmavallas. Meie usume seda, mida Looja lubab. Surnute matmise tava on vanem kui me oskame isegi seda arvata.

Näiteks on väga täpselt kirjutatud, et Joosepil oli kirstumatus. Piiblis leiame ka sündmused, et juudid matsid surilinadega, aga maeti ka kirstudega. Esimese Moosese raamat lõpeb just Joosepi surma kirjeldusega. Joosepi kohta kirjutab piibel järgmist: "Ja Joosep suri, sada kümme aastat vana, ja ta palsameeriti ja pandi kirstu Egiptuses." 1Ms 50:26 Võimalik, et paljudele meie ajaveebi lugejatele tuleb see fakt üllatusena? Kirstumatus on mitte üksnes kristlik tava, vaid sel moel maeti paljud meile piiblist tuntud usuisad. Kui kirstu ei olnud, siis ta maeti surilinades.

Kindlasti tekib küsimus: kas tuhastamine siis ei ole õige viis? Teoloogiliselt ei ole ju vahet, kui te surete Issandas, siis teie hing läheb taevasse, isegi juhul, kui teie ihu ei ole võimalik matta või see üldse jääb kadunuks, nt sõjas. Seal võib inimene ka tuhaks põleda.

Mida siis tuhastamise osas öelda veel?

Esiteks, selle juures ei tohi teha tuha laiali pildumist, kuna see on usu rituaal ja paganate usukomme. Teiseks, tuhka ei tohiks hoida alles, vaid tuleks sama aegsasti matta maha nagu ihu matus, sest tuha hoidmisega kaasnevad inimestele kiusatused, aga need on deemonliku päritoluga. Deemonid kasutavad seda ära. (Inimesed otsivad kontakti lähedase hingega peale nende surma.) Siis lein jääb kestma, aga see ei ole hea leinaja hingele. "Kui aga surnute ülestõusmist ei ole põhjust oodata, siis ei ole vajadust keha matta, mis vahet siis on?"

Kui kristlase ihu on Püha Vaimu tempel (1Kr 6:9), siis, meil ei ole õigust selle ihuga teha kõike mis meil pähe tuleb või meeldib. Isegi mitte pärast meie hinge lahkumist.

Jeesust ei tuhastatud.

Nii ka meil tuleb valida sama viis ja austada Jumalat. Kui see meie lähedastele tülikaks osutub, siis, see näitab pigem nende austuse puudumist lahkunu suhtes, kus mugavus on tähtsam kui lähedase inimese elust lugupidav ärasaatmine. Milleks siis üldse matta, las jääb metsa alla rebastele, ta on ju surnud?!

Kui lahkunu pannakse kirstu, siis enne tema matmist (mulda sängitamist) me tegelikult jätame hüvasti inimesega, mitte tuhaga!

Kirstumatus on kirikus püsinud oluline komme läbi kogu kirikuajaloo, kuid oli seda ka tuhandeid aastaid enne Kristust. Kui te küsite meilt, kas tuhastamine või kirstumatus, siis meie vastus on piibellik: kirstumatus.

Küsimus lugejatele: kuidas oleks saanud Laatsarust surnust üles äratada, kui ta oleks tuhastatud?

SARKASM EI OLE NALI, VAID DEEMON

Thu, 01 Sep 2022 14:59:20 +0300

"Salvav pilge, äärmiselt terav iroonia. Kirjaniku teostes on hävitavat, piitsutavat sarkasmi. Tema huumor muutus ajuti halastamatuks sarkasmiks. Lausus seda lõikava sarkasmiga. Sarkasmini tõusev iroonia." selgitab eesti keele sõnaraamat EKSS.

"Parimad naljad on minu meelest just sageli sarkastilised. Nad võivad küll olla mõne jaoks haavavad ja valusad kuulda, aga kui seda kõike huumoriga võtta, on ju kõik hästi." kirjutab Delfi.

"Sageli arvatakse, et inimesed, kel on sarkastiline-irooniline huumorimeel, ei tee sääraseid nalju mitte nalja pärast, vaid enda enesehinnangu tõstmiseks - nad alandavad teisi ja vabandavad seda naljaga."

Tegelikult sarkasmi vaim tõepoolest võib mõne madala esehinnanguga inimese enesetunnet tõsta, aga teeb seda mitte nalja pärast, vaid teiste alandamiseks ja see on vaimne sidumine. Seda sisestab deemon.

"Mina usun, et pigem nii ei ole. Inimesed, kes teisi alandavad, teevad seda otseselt, alandades, mitte läbi huumori. Ja need, kes seda läbi huumori teha üritavadki, põruvad selles sageli, sest alandus, mis pidi kõlama naljana, ei olegi sageli naljakas." Tõsi ta on, et sellele, keda alandada, pole see üldse nalja asi.

"Sarkasm ja iroonia moodustavad koos musta, mõrudamaitselise huumoriprisma, mille läbi maailm tundub üks naljakas koht, kus inimesed ja toimuvad asjad on täiesti nonsense. Kuidas aga keegi sarkastiliste ja iroonilistesse märkustesse suhtub, on selle inimese oma asi." kirjutab Oliver Hainsalu. (30.09.2010.a)

Jakoobuse kiri hoiatab sellise vaimu eest. Ta selgitab, et see on süüdatud põrgust. (Jk 3:6) Mis on pahategija, täis surmavat mürki. (s Mida see vaim siis surmab? Kas see pole mitte süütu nali?

Ei ole. Sest see alandab ja surmab inimeste vahel suhteid. On nalja, mis on situatsiooni koomika. Sarkasm aga hävitab inimeste vahel armastuse. See on üks efektiivne meetod, kui keegi tahab jääda ilma sõpradest. "See pole ülalt tulev tarkus, vaid maine, hingelik, deemonlik." ütleb Jakoobus lõpuks, s 15.

"Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada ka kogu ihu." (Jk 3:2) Jakoobus toob välja kaks tähtsat vaimuliku elu tõsiasja.

Esiteks, kes tunneb ära sellise deemoni, see suudab ohjeldada oma ihu ja teiseks, ta on täiuslik, kui ta seda suudab! Ta ei luba sel deemonil midagi enda kaudu välja öelda.

Kui te tahate olla täiuslikud, siis tuleb esmalt aru saada, et sarkasm ei ole nali, vaid deemon ja teiseks, seda ära tundes, te olete vaimulikult tasemel, kui te ei anna maad kuradile.

Muidugi on selline "vaimukus" mõne jaoks suur kiusatus, aga, võida kuri ära heaga! Mis on siinkohal hea? Tasadus, enesevalitsus. (Gl 5:23) "Kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses," kirjutab Paulus efeslastele 4:2. Hoiduge sarkasmist, sest see on surmav mürk, süüdatud põrgust. Kristlased ei tohiks sellele vaimule alla jääda, kui nad tahavad käia armastuses ja Püha Vaimus.

Seetõttu, kui teis on Püha Vaim, siis te tunnete sarkasmi puhul tugevat rünnakut, kui keegi teeb teie suhtes sarkastilise märkuse. See on deemonlik rünnak. Inimesed peavad seda naljaks, aga tegelikult selle vaimu viljad on mürgised ja hävitavad, millega see vaim üritab pugeda hinge.

Kuid see võib olla ka mõne kristlase "saatja", kui see ei uuenda meelt ja ei saa aru, et sarkasm ei ole Jumalast ega Pühast Vaimust.

Sarkasmi eesmärk on tihtilugu kättemaks või ligimese alandamine. Pilkamine on patt. Kes teeb seda teadlikult, see on Jumalast lahutatud ja kuradi oma. Mõned aga ei tea sellest midagi, siis nad võivad olla sellise deemoni poolt aastaid kiusatud, kui aga mitte anda kiusatusele järgi, siis deemon läheb ja otsib kedagi teist, keda ära kasutada teiste kiusamiseks. Ärge andke talle maad, ärge saage tema suuvoodriks!

SURNUTE ÜLESVÕTMISEST

Wed, 04 May 2022 11:39:55 +0300

Kas kristlastel on üldse põhjust tegeleda surnute ülesvõtmisega?

Piiblis ei ole alust surnute üles tõusmisele sel ajal, kui toimub elavate ülesvõtmine, mida apostel Paulus kirjeldab tessalooniklastele (1Ts 4) ja mida ta ühtlasi avaldab ka korintlastele (1Kr 15). Tegemist on pelgalt Pauluse oletusega, mida ta arvab juhtuvat samal ajal, kui Jeesus tuleb kogudusele (pruudile) järgi, et neid päästa. Kristlase ülesvõtmine leiab aset enne viletsusaega, kuid sellega ei kaasne surnute üles tõusmist. Miks? Sellest kõigest lähemalt saate lugeda alljärgnevas artiklis.

"Aga muud surnud ei elustunud mitte," on kirjutatud nende suhtes, kes jäävad ellu viletsusajal (ei võtnud metsalise märki) ja elavad edasi rahuriigi valitsuse all. Neid evangeliseerib Iisrael, kes on samuti surelikud (Sk 14:16,17), kuid uuestisündinud.

Siin on kaks aspekti.

Esiteks ei vasta tõele see, et pärast Kristuse ülestõusmist surnud kristlased tõusevad üles koos elavalt päästetutega. Päästetakse elavad, sest elavad vajavad päästet! Need, kes ei võta Päästjat vastu, need on igaveseks lahutatud Jumalast (lähevad põrgu).

Lõpuaja sündmustes jääb ellu päris palju nn paganaid kes on lihtsurelikud. Nad võtavad Kristuse vastu hiljem, seetõttu saavad ka igavese elu pärast tuhandeaastast rahuriiki. Nende kohta kehtib surnute ülesvõtmine. (Jh 6:40). Selles Jeesus räägib, et Poeg on nähtav, mitte nii nagu meile, kes usust saavad päästetud (meie ei näe Poega). Kuid lihtsurelikud võrreldes kõigi nendega, keda päästeti esimeses ülesvõtmises, mida MEIE ootame. Samuti Jh 11:24 vr 23 ja selles vastab Jeesus Martale, et "kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb." Ta vaidleb vastu Martale ja püüab selgitada, et kes usub, see ei pea mõtlema viimse päeva ülestõusmisele, vaid ta elab! See viimse päeva surnute ülesäratamine tulenes Vana Testamendi lootusest, aga nüüd on uus lootus ja see on usk Jeesusesse! Seda tõdemust oli üsna raske selgeks teha, kuna Jeesust ei olnud veel risti löödud, et ta saaks näidata elu ja seda sama ka jüngrid mõistaksid ja saaksid usus vastu võtta. Ent meile ei ole see enam mõistatus.

Päästetud hakkavad hiljem valitsema kuningatena esimeste üle ehk surelike üle. Neid on ja nende üle tuleb valitseda rahuriigis.

Seda Jeesus selgitab Lk 19:11-28, et kristlased valitsevad koos temaga, vastavalt sel määral, kuidas ta maapeal enne elas. Mis on ka loogiline, sest tuhandeaastane rahuriik on samuti maa peal. Taaveti aujärg on maa peal Jeruusalemmas (Lk 1:31,32, Ap 15:16,17), mitte taevas. Kuid jumalariik kehtib kogu planeedile, mitte üksnes Iisraeli piires. (Ilm 11:15, 19:15, Js 9:5, 2:2-4)

Loomulikult on surnute ülestõusmisega palju segadust seetõttu ja õpetusi, mis ei ole loogilised, evangeeliumi vastu ja ei arvesta Jumala sündmuste ajajoont. Näiteks veel? Te loete usutunnistuses esmalt sellist fraasi: "sealt Tema tuleb kohut mõistma," aga eelkõige tuleb ta sealt päästma! ("Ihu ülestõusmist" on märgitud alles hiljem, järgnevalt.) Enne tuleb pääste ja seega tegelikult juhtub meile eelkõige ülesvõtmine! Seega usutunnistuses meie jaoks ei ole suurt tähendust selles, kuidas ja millal ta mõistab kohut käsu järgi elavate üle, sest meie oleme armust õigeks mõistetud ja meile tuleb ta järgi. Seega tuleks MEILE seda ümber sõnastada järgmiselt: "sealt Tema tuleb meid päästma." Ja siis edasi "Mina usun Pühasse Vaimusse..."

Ilmutusraamatus on selgelt eristatud kaks ülestõusmist.

Ainult need elavad igavesti kes päästetakse ehk saavad läbi ülestõusmise ihulikult otse taevasse (1Ts 4:16, Lk 14:14) ja veel need, kes viletsusajal surevad märtrina (nende hinged lähevad taevasse), need kaks valitsevad kuningatena koos Kristusega. Loomulikult veel need, keda Jumal enne Kristust taeva vastu võttis (Eelia, Mooses, jpt). Ent kõik need pühad valitsevad lihtsurelike üle, nende üle ei ole teisel surmal meelevalda. (Ilm 20:6) " "Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku." ja "Aga Kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik jääb neile igaveseks - igavesest ajast igavesti." (Tn 7:14 ja 18) Vrd ka Tn 2:44 ja Ps 45.

Kirik tänaseni tegelikult annab vale ootuse neile, kui ta ütleb kristlastele: "surnud tõusevad üles". Ei tõuse, mitte need kes täna surevad. Need kes surevad ilma Kristuseta on igavesti kadunud hinged. Kes aga surevad Kristuses, nende hinged lähevad taeva ilma hauas ootamiseta. Tavaliselt kirikutes viidatakse viimsepäevale, aga see päev ei tule enne Kristuse tuhandeaastast rahuriigi valitsemise ajastu lõppu (enne igavese täiuse ajastu algust, Ilm 22). Siis tõusevad üles tõesti need lihtsurelikud, kes rahuriigis evangeliseeriti Iisraeli eestvedamisel (Ilm 20:15), aga see ei ole meie teema. Sellele viitab Johannes.

Kohtumõistmise läbi saavad taeva need, kes käsku täidavad, mitte ei peeta kohut nende üle, kellele juba armu anti. Kuid see on eraldi teema.

Kes armu tagasi lükkab, selle üle on kohus juba peetud. Seda õpetas Jeesus. Seetõttu ta ongi PÄÄSTJA sh kohtu alt! Kes tuli päästma meid muidu ja ostis lahti käsu alt. Kes selle tagasi lükkab, sellel ei ole enam lootust.

Tuleme tagasi surmaküsimuse juurde, kuna seda tuleb põhjalikumalt lahti selgitada.

Nimelt, Paulus kirjutab "esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses." (1Ts 4:16) Tekib küsimus, kas surnud on seni kuskil ootel? Miks nad peavad ootama, kui nad on Kristuse omad? Loomulikult mitte. Siin tuleb induktiivselt läheneda, uurida üksikjuhtu üldise suunas, mitte vastupidi, millest on tulnudki vääriti mõistmised, dogmaatiline eksitus.

Siin Paulus selgitab, et päästetud ei jõua enne surnuid, kuna iga surnu on üles tõusnud kohe, kui ta sureb Kristuses. Vastasel korral ei oleks 2000 aasta jooksul keegi taevasse jõudnudki veel. Siinkohal on kirik läbi pika kristliku ajaloo lasknud läbi loogikavea, kuid see tuleb sellest, et ei arvestata kogu piibli konteksti ning surnute küsimust käsitleti deduktiivselt. Asi on tehniline ja loogiline.

Sisuliselt ei saa surnutega olla nii, et ühest küljest inimese hing läheb taevasse ära ja siis tuuakse tagasi maa peale selleks, et teda nn surnute ülestõusmisega uuesti viia taevasse tagasi. Kahjuks nõnda vastuoluliselt saab mõista küll surnute küsimust. Selge see, et selline käsitlus surnute ülestõusmisest on absurdne. Kuid paljud üldse on vaevunud selle üle mõtlema?

Niisiis. Kedagi ei panna tarbetult ootama surma järgselt, neid kes Kristuses surid. Need pääsevadki esmalt. Seetõttu Pauluse sõnastust on siinkohal vajalik lahti kirjutada, mida tähendab salmis 15 (1Ts 4 ptk) "ei jõua ette magamaläinutest". See väide on tõesti õige! Kes surid, nad kõik on enne meid kohal. Juba taevas ja otsekohe. Seda õpetas Jeesus.

Salmis 17 kirjeldatud "ühtviisi koos nendega" on nähtavasti palju arusaamatusi tekitanud ja sellest sõnade "mängust" tehtud õpetusi, mis tegelikult on vastuolus pühakirja uue lepingu sõnumi kui ka ülesvõtmistega, mida on kaks. Ehk siis, keda millal üles võetakse ja mis lepingutingimustel. Loomulikult me saame olla alati koos Issandaga, sest kui me sureme Issandas, siis me tõuseme ka üles Issandas kohe või saame päästetud Issandas kui ta tuleb tagasi.

Pauluse keeleline ebakõla, kui nii võib öelda või vastuoluline selgitus ei saa panna alust õpetustele, et inimese hinged ootavad juba tuhandeid aastaid ülestõusmist, et siis koos elavatega taeva pääseda. See on tekitanud palju paksu pahandust, kuid inimestele on antud mõtlemisvõime ja kui keegi vähegi tahab aru saada, siis ta mõistab; nii et selles kohas, mis puudutab surnute küsimust, on tegu Pauluse inimliku, kui mitte öelda hingelise* seisukoha ja OLETUSEGA. Surnute ülestõusmine ja elavate ülesvõtmine võivad esmapilgul näida sarnased sündmused, kuid need ei ole sukk ja saabas et neid kokku tõsta. Kuigi sukk ja saabas käivad samasse jalga, siis need pannakse jalga eraldi. Tessalooniklastele kirjutatud käsitlus on analoogselt liiga lihtsakoeline, mis on Pauluse teoloogia. Jeesus lubas järgi tulla elavale, mitte surnud pruudile. (Mt 16:28, 24:42) Matteus kirjeldab seda täpsemalt: "Ja siis saab nähtavaks Inimese Poja tunnustäht taevas ja siis halavad kõik maa suguvõsad ja nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja suure kirkusega. Ja ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega ja need koguvad kokku tema valitud neljast tuulest, taeva ühest äärest teise ääreni." (Mt 24:30,31) Surnuid ei koguta. "Surnud pruudil" pole vaja ka valvata, sest Issanda tulekut saavad valvata elavad!

See, mida Paulus kirjutas salmis viisteist (15) on loogiline (surnud jõuavad enne elavate ülesvõtmist), kuid see mis ta kirjutab salmis 16 ja 17, on vastupidine eelneva salmiga. Niisamuti vastuolus Jeesuse poolt öelduga, kui ka prohvetite tekstidega, aga ka Ilmutusraamatus kirjutatuga. Johannes on surnute osas täpne ja ülesvõtmised kirjeltatud selgelt ning ühemõtteliselt. Inimesed lähevad kas taevasse või põrgusse, mitte ei jäetä kuhugi ebamääraselt ootama sadadeks aastateks. Sellist asja piibel ei õpeta.

Vaimselt surnuid kutsutakse üle Jumala riiki veel täna, selleks tuleb vaimulikult uuestisündida, siis on asi lahendatud, olgu siis kuidas iganes, kas keegi sureb enne ülesvõtmist, tema hing saab enne juba taevasse või kui Jeesus tuleb järgi elavatele ja "nõnda me saame alati olla koos Issandaga". Kristlastel ei ole põhjust üldse tegeleda surnute ülesvõtmisega, kuna see teema ei ole kristlaste jaoks, vaid juutidele ja neile, kes elavad käsuõpetuse põhjal (1Pt 4:6, ka surnutele kuulutati evangeeliumi) või ka neile, kes pärast tuhandeaastast rahuriiki surnust üles äratatakse. Sageli te kuulete seda matustel, siis kõrval on valus kuulata või mõnel teisel juhul. Kuid Jeesuse tagasitulek, mil ta tuleb järgi oma pruudile, seal tõmmatakse siiski üles vaid elavad. Kes aga Jeesuse vastu võtsid ja surid, need on juba kohal. Neid ei ole põhjust edasi-tagasi solgutada!

* Vaata lisa 1Kr 14:34, "olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb," mis on sarnane Pauluse isiklik, hingeline seisukoht (Pauluse teoloogia), mida tänaseni vääralt ära kasutatakse naiste puhul. Ei ole mõeldav, et Kristus midagi sellist naistele ütleks.

Peetrus tundis huvi "kuidas on temaga?" Jeesus ütles otse välja "mis see sinusse puutub?" (Jh 21:22) "Sina järgne mulle!" Tõepoolest. Mis see meisse puutub?

ESIMENE JA TEINE SURM

Wed, 20 Apr 2022 10:43:26 +0300

Isa vabastas Kristuse vaid teise surma meelevallast, sest ta pidi surema meie eest!

Piibel ütleb, et Jeesusel oli meelevald anda oma elu ja võtta ka tagasi (Jh 10:18), tal on surmavalla võtmed. (Ilm 1:18) Ta kuulutas isegi surnutele. (1Pe 4:6) Kuna Jeesusel on meelevald, siis te kuulete inimeste tunnistusi, kelle vaim on viidud surmavalda ja Jeesus on neile näidanud allilma ning neid sealt tagasi toonud, et nad sellest kohast inimestele räägiksid. Ka Jeesus rääkis põrgust. (Mt 5:22, 29; 10:28, Lk 12:5, 16:23) See koht on tema meelevallas.

Mõningaid on ka varem surnuist üles äratatud vahetult peale surma, kuid hiljem nad ikkagi surid uuesti, aga mitte Kristus, kes ELAB! Seetõttu ka meie, kui ta tuleb meid päästma viletsusajast, elame igavesti, sest me oleme tema sarnased ja tema on meis.

Mitte kedagi ei ole igaveseks eluks surnust üles äratatud alates esimesest Aadamast. Seda tehes purustab Jumal surma väe samal viisil nagu ta äratas oma Poja. Paulus peab surma vaenlaseks, mida tuleb võita. (1Kr 15:26,55) Kui siis surma meelevald võideti, sai Kristus kogu meelevalla nii taevas kui ka maa peal. Seda on äärmiselt tähtis mõista, sest Kuningriigi valitsejad elavad igavesti.

NEED kes päästetakse ülesvõtmises, tuuakse siia kuningateks valitsema. Nende üle ei ole teisel surmal meelevalda. Kuid kelle üle siis on surmal mõju?

Teisel surmal on mõju nende üle, kes pärast viletsusaega siiski ellu jäid; kes ei võtnud Jeesust vastu, nemad surevadki läbi teise surma. Sellele vaatamata nende igapäeva elu Jumala rahuriigis on uue kvaliteediga, aga neile ei anta surma üle võitu, mis on kõigil valitsejatel (meil), Issanda omadel. Nagu võite aru saada, siis isegi Jumala rahuriigis KÕIK EI ELA IGAVESTI, kuigi nad elavad väga hästi, sest sel ajal on kurat on luku taga ning Jeesus valitseb kuningana.

Lihtsurelikud saavad siiski eluga jätkata nii kauaks kui neile päevi antakse, neil on ka pere ja sünnivad lapsed, aga nende eluiga ei kesta üle saja aasta. Mis on nende rõõmusõnum selles olukorras? Jumal lubab neile surmast ülestõusmist maailma kõige lõpus juhul, kui nad rahuriigis tunnustavad Jeesust (see on ikka veel vaba tahte avaldus), kuid piibel ei kirjuta täpselt kuidas see juhtub. Ent meiega on asi klaar. Meie oleme päästetud ja päästetud ka teisest surmast.

Kui Kristus tuleb täna, siis me saame ka reaalselt kätte igavese elu, sest ülesvõtmisel ei sure keegi. Ei esimesel ega teisel surmal ei ole meelevalda meie üle, see on meie evangeelium. Meid viiakse elusalt üles nagu Eelia, kes ei näinud surma. Kuid meid tuuakse ka tagasi elusalt ja siis meid seatakse ametisse Jumala rahuriigis.

"Õnnis ja püha on see, kes saab osa esimesest ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda, vaid nad on Jumala ja Kristuse preestrid ning valitsevad koos temaga kuningatena tuhat aastat." Ilm 20:6