Tõepoolest paljud inimesed ei tea, kuidas saada rikkaks, sest kui nad seda teaksid, siis nad oleksid rikkad. Kuid rahaleine rikkus ja vaesus on kinni mõtlemises. Toon siinkohal näiteks mõtteviiside erinevused. Esimene mõtleb "Mul ei ole seda." Teine mõtleb "Kuidas ma selle saan?" Mis te arvate, kumb neist on vaese inimese mõte? Pole raske aru saada. Kuid kogudusse kuulumine ei tähenda automaatselt rikastumist, kui vahel õpetatakse, et kui sa saad kristlaseks, siis Jumal õnnistab sind varaga. See on vildakas õpetus, see ei vasta tõele, sest vastasel korral oleks kirikud puupüsti täis ja iga pühapäeva hommikusele teenistusele tuleksid inimesed kohale juba laupäeva hommikul, et seista sabas, nagu kunagi nõuka ajal, kui jagati defka värki, näiteks seisid inimesed sel viisil sabas, et saada uut EE (ehk ENE) köidet. Keskealised teavad seda, veelgi vanemad aga on seda teinud. Kristlane ei võrdu rikkus. Samas rikkus on Jumala and ja nagu me teame, annab Jumal seda andi oma äranägemisel ja laseb inimestel seda nautida. Kuid piibel, täpsemalt Vana Testament, aga eelkõige Toora õpetab muuhulgas seda, et kui juut on vaene, järelikult on ta patune. Isegi UT tekkisid üles sarnased küsimused, mida võite sirvida evangeeliumites. Tollal oli siiski "rikkus" väga suur vara, mida oli vaid vähestel, enamus seega vaesed, järelikult olid nad patused. Seega ainus õige oleks selle õpetuse alusel keegi tundmatu rikas noormees, kes tuli ja tahtis teada, kuidas ta saab taevasse. Me teame, millega see lugu lõppes. Kuid see suur vastuolu, ei seganud juute õpetamast oma lapsi, et Jumal jagab varandust, kui sa hoidud patust. See selleks. Nüüd tulles tagasi meie aega, siis peame aru saama millest? Esiteks sellest, et me elame testsuguses ühiskonnas, mida iseloomustab tarbimisühiskond, infoühiskond jpt märksõnad. Kuida peaks kristlane siis suhtuma rikuse küsimusse? Tarbimisühiskonnas levitatavad väärtushinnangud on loomulikult orienteeritud tarbimisele, hedonismile, mida sa kõike saad tunda, kui sa vaid ostad seda või teist. Ka rikkusest on loodud valepilt, seega meile kuvatakse pilti, mis ütleb seda, et rikas on see, kes elab oma majas, sõidab kalli autoga, kasutab apple nutitelefoni jpm. Seda kuvandit soosivad eriti eestlased. Kuid see on väga väär. Kui inimene mõtleb, siis tegelikult kõik need laenudega soetatud varad ei ole bilansis tegelikult tulu toojad, vaid kulu pool, ehk passiva. Seega kohustused. Maja laen, autoliising, nutitelefoni järelmaks ja kohustus kasutada 2 aastat on tegelikult võlg. Kuid kuidas saab võlg olla rikkus? Ei olegi. Rikkus on oma vara, mida saab kasutada vara kasvatamiseks, seega laenamine, intressid, maja üürimine ja kõik sellised rahalised ja materiaalsed varad, mida saab panna tulu teenima. See on rikkus ehk täpsemalt öeldes jõukus. Seega kõik need inimesed, kelle pole autoliisingu või majalaenusid, on tegelikult bilansisliselt rikkamad, kuna neil on vähem võlga, kohustust, passivat, mida tuleb tasuda. Nad töötavad pangale, riigile maksudeks, tööandjale tulu teenimiseks ja kui siis jääb raha ka üle, siis need õnnetukesed eputrillad, mulje avaldajad, raiskavad sellegi natukese mis neil on tarbimise peale. Seega nad elavad kogu aeg kellegi teise arvel, eelkõige enese arvelt. Kas kristlane peaks elama sama elu? Ei. sest me oleme vabad, kui me ennast ise uuesti ei seo kohustustesse. Kõik need kristlased, aga ka mitteusklikud on rikkamad, kellel pole kohustusi, aga on sissetulekud. Isegi need töötud, kellel pole kohustusi, on tegelikult materiaalselt nullile lähemal kui need, kellel on kümned ja sajad tuhanded miinustes ehk laenus. Kristlasena ma ei soovita laenamist. Pigem elada oma elu. Proovida alustada ettevõtlusega (omavahendite alusel) ja muuta aktiva pool võimalikult suureks, nii et te ei peaks ise laenama, vaid võite anda teistele laenu. Nii õpetas ka Jeesus ja kirjutab UT. Seetõttu meile tuntud kala andmise asemel andke inimestele ideid või näidake vahendid, millega nad saavad alustada oma sissetulekute kasvatamist ehk siis kala püüdmist. See on vabadus, vaba elu, mida meie oleme kutsutud tegema. Elama oma võimete piires. Kas te teate seda, et iga eestlane, kes saab oma majale ringi peale teha, kuulub 0,01 rikkama sakslase hulka, kes saab seda sama teha. Sest Saksamaal on kinnisvara asumine nii tihe, et perede majad on sisuliselt pikitud tihedalt üksteise vastu ja kui te sakslasele räägite, et te saat oma hoovis võtta päikest, nii et naaber ei näe, siis te olete eriti rikas. Ülirikkad on need, kes saavad oma krundilt tulistada kuuli ja see kukub oma maale ehk metsaomanikud. Saksamaal on mets täiesti haruldane luksus. Meie inimesed aga oleme oma mätta otsas ja ei tea seda, mis maailmas tegelikult toimub, kuidas mujal maailmas inimesed igatsevad seda, mis meil veel paljudel on, kuid mida meie inimesed ei oska väärtustada kui rikkust. Tegelikult on suur osa eestlasi väga rikkad, aga nad lihtsalt ei usu seda või ei tea seda, mida teised rahvad rikkuseks peavad ja mida mitte, ning need "vaesed" eestlased arvavad, et nad on kõige õnnetum rahvas. Ei ole! Kaugel sellest. Me oleme ikka väga rikkad, aga kahjuks laristame oma teenitud vara teiste rahvaste heaks (nt Rootsi pangad), laiame oma nutitelefonidega ja poosetame. Milleks?! Te ei vaja seda. Kui te teate, kui rikkad te tegelikult olete ja mis varakirstu peal te istute. Kuid ka kirikus õpetatakse palju valet, paraku jõuab tarbimiskultus ka kirikusse. Mis omakorda on segunenud vääreetika õpetusega patu ja rikkuse seostest. Inimene võib olla väga püha kui nii võib öelda, aga Jumal ei anna talle vara. Inimene võib olla suurim pätt, aga Jumal õnnistab teda rahaga. Kas pole kummaline? Et kõige enam raha saavad just kõige rikutumad! Asi on mõnevõrra ka selles, et kui sa tahad Jumalaga käia püha elu, siis sul on palju raskem, eetiliselt keerulisem ajada äri (vastupidiselt USAs, kus kristlik ärimees on eelistatud, usaldatud ja enamus tahab teha koostööd kristlastega, seda küsitakse). Ma isiklikult olen tegelenud ettevõtlusega nii ühe kui teise staatuse puhul ja võin öelda, et kristlasena on töepoolest raskem, Eestis. Ameerikas oleks mul palju lihtsam. Ma pigem olen seda meelt, et kui koguduses on rikkaid (ärimehi), siis nad võiksid õpetada inimesi raha teenima ja tuleks rääkida, et need inimesed, kellele tarbimisühiskond on kärbseid pähe ajanud, need ei ole vaesed. Nad ei ole vaesed! See on mõnel inimesel nii kõrvade vahel kinni, et ta on otsustanudki elada rahata, manada ette koormatud nägu ja mängida kannatajat. Tegelikult on see varjatud uhkus ja rumalus. Kätteõpitud mudel. Jeesus oleks need inimesed korrale kutsunud: aitab janditamisest! Hakake nüüd teisi aitama ja nad saaksid nii terveks, vaimselt, kuna nende silmad läheksid lahti. Ka minult on palju kordi küsitud, et miks ma nii vaene olen. Ja ma olen iga kord neile pidanud küsima, kust nad selle mõtte said? Seetõttu, armas sõber, mina ei usu eestlaste vaesusesse, vaid pigem usun, et kõik saab alguse väärtustest, kui need saavad paika, siis saab inimene minna oma eluga edasi ja midagi kasulikku teha, eelkõige enses jaoks ja siis ka teisi aidata sellega, mis tal üle on. Ma ei usu ka seda äärmuslikku õpetust, et andke kogu oma vara kirikule ja siis Jumal õnnistab teid. Seda ütleb pigem kade ja ahne inimene, mitte Jumal. Jumal ei käse teil oma vara sel viisil laiali pilduda, olgu selle raha eesmärk mistahes üllas. Mina tunnen teistsugust Jumalat, kes ütleb, kasutage oma ande ja tehke nende varadega tulu. Sest mis kasu on kui te vara laiali pillate rumalate inimeste kätte, kes ise mõtlevad vaid "ma olen nii vaene", selle asemel et möelda "mida ma täna tegin selleks, et seda saada", mitte almuste, vaid mõstusega ja raha või vara investeerides. Seetõttu ma ei saa ka aru kirikutest, kus liigub raha, aga seda pillatakse tühja tähja peale, selle asemel mõeldakse kuidas inimestelt kümnise nimel suuremat tulu välja petta, keelitada, kui mõelda, et nende käsustuses on vara, mida sellega teha annab, et see hakkaks neile raha sisse tooma. Inimesi on liiga kaua aega kümnise valeõpetusega petetud ja selle valegega on paljud hinged kirikutest eemale peletatud. Ma olek kirjutnud ka kümnisest, kes tahab leiab sildipilvest märksõna, mis avab postitused. Nõnda siis, kirik peaks õpetama raha asjades seda, mida Jeesus õpetas ja mida õpetab meile UT ja arvestama meie olukorda. Samuti peab inimestele õpetama, et tarbimine on küll mõnus, aga see tuleb ühel päeval kõik kinni maksta. Iga üks peaks elama oma võimete alusel, mitte üle võimete, priiskama, ega ka ihnutsema, kui ta saab teisi aidata. Kuid eelkõige tuleb inimestele õpetada rahalist haridust. Sest seda koolis ei õpetata ja kui kodus laps ei saa aru, kuidas raha tekib ja mida selleks teha tuleb, siis temast saab järjekordne "vaene". Tegelikult te ei teagi, kui rikas ta on ja mis vahendid või annid temal on, millega oma elu korraldada. Sa võid arvata, et mul läheb kõik nagu lepase reega, aga siis sa tea, et mul ei ole kerge. Kuid Jumala abiga on kõik raskused reaalselt võidetavad ja elada tuleb samm-sammult ning seada tänaseks päevaks uus realistlik eesmärk. Ärge olge enese vastu liiga karmid. Jumal ei ole teie vastu nii karm, sest Jumal armastab teid. Ilmselt ta armastab suurt enamust rohkem, kui need ise ennast armastavad. Kuid Jumal aidaku meid kõiki selles piskus. Jumal ei karista raha abil, olen ma täiesti veendunud. Pigem ta annab heldelt. Tal on karistamiseks teisi meetodid ja võimalusi, aga Jumal ei kiirusta karistust täitma. Küll aga karistavad rahaga meid mitmesugused maailma võlausladajad. Jumal ei ole meile võlausaldaja, ta on meie ISA, andja. Ta võib anda igale ühele üle tema vajaduste ja kõige tähtsam on rahast õigesti mõtlema hakata ja tegutseda. Elada mõistlikku elu, nii, et mitte kellegil ei ole teilt midagi vaja. Kui te seda teete, siis te olete JUBA jõukas ja ka Jumal näeb seda ja peab seda oluliseks, väärtuslikuks, et ta saab teile usaldada üha suuremaid asju, mida ette võtta. Olge raha asjades õnnistatud!

Tundub, et inimestel on lühike mälu või vähemalt tehakse kõik selleks, et kiiresti unustataks kõik see, mis ei tõota meile kasu toovat, õigemini, mis pole kasulik. Tuletame siis taas meelde. Ah et millest ma räägin?! Kohe selgitan.

Püha Vaim viis mind piibli kirjakoha juurde ja ütles, kirjuta sellest. Asi puudutab raha. Kui aga asi puudutab raha, siis tundub, et kogudustes pigistatakse silm kinni või minnakse libedale teele, eriti kümnise küsimustes. Eks ole, on ju väga kasulik rääkida, et makse kümnist, sest sel viisil me täidame kirikukassat ja mis saab selles halba olla, kui me selle raha eest saame pidada üleval kirikut. Aga kas igasugune raha on Jumalale vastuvõetav, nagu ütles kord üks Rooma keiser: raha ei haise - non olet. Vetsuäri võib olla haisev, aga tulu sellest ei haise. Eks ole? Aga tegelikult? Mida piibel sellest meile õpetab.

Piibel kirjeldab meile ühte lugu raha kogumisest ja just nimelt annetuste kogumisest. Kuid selle juures juhtus häda annetajatele, mitte raha kogujatele, õigemini saajatega ei juhtunud midagi. Seetõttu mis oleks siin õppida raha kogujatel, võib mõni pastor küsida. Kuid Püha Vaim ütleb, ärge valetage tõe vastu! Nõnda siis. Vaatame järgi.

Oli keegi mees, Hananias nimi, kes koos oma naise Safiiraga müüs oma omandi ja ohverdas selle apostlitele. Kuid nende häda oli selles, et nad panid osa rahast kõrvale. Noh olgu peale, lõppude lõpuks oli see ju nende oma vara, mida nad annetasid ja kas neil ei olnud siis õigust käsutada oma vara; aga nende viga seisnes selles, et nad valetasid Püha Vaimule ja sellega nad valetasid Jumalale. Mis nendega juhtus edasi, seda võib igaüks ise piiblist edasi lugeda (Ap 5 ptk 1 salm jj). Kuid Pühale Vaimule saavad valetada mitte üksnes annetajad, vaid ka annetuse kogujad, kes kümnise kogumisega Vaimu kiusavad (Ap 5:9), aga valetavad inimestele, et tegu on õige, piibellik ja seetõttu tasuge makse! Aga kümnise osas on see absoluutselt vale. Kümnise kogumiseks pole täna vähimatki alust. Kes tahab, saab sel teemal tutvuda materjalidega näiteks siit: kümnis

On aga täiesti uskumatu, et täna leidub paljudes kogudustes neid, kes kümnise valet levitavat. Veel enam, kümnise kogumist pannakse vahel tööülesandeks. Näiteks: "infomaterjalide koostamine propageerimaks kümnise maksmise ja annetuste tegemise piibellikke aluseid". Mis mõttes materjalide koostamine? Millised piibli alused?

Kümnis on küll piiblist. Kui keegi saab sellest mõttekäigust aru, mida tähendab piibellik, kuid "piibellik" ei tähenda veel seda, et see annab kristlastele õiguse kümnist koguda. Absoluutselt mitte! Kas algkoguduses koguti kümnist? EI. Küll aga koguti vabatahtlikke annetusi. Vabatahtlikud annetused on samuti üks paljudest - piibelllik printsiip, aga see kehtib täna ning kristlastele. Mida võib rakendada ja mida saab koguduse majandamiseks teha.

Kümnise kogumise propageerimine on aga Püha Vaimule valetamine. Ärge valetage Püha Vaimu vastu! Koguge vabatahtlikke annetusi, aga kümnis jätke rahule. Seda ei ole antud teile ja seda ei ole teil õigus nõuda inimestelt.

Artiklis "Kas kümnis on kristlik?" tekkisid küsimused, kuidas kogudust ära majandada ja siinkohal nüüd kõigest juba lähemalt.

Kuidas siis koguda vabatahtlikke annetusi?

Eks ikka nii nagu koguduse liikmetel võimalusi on ja süda annetada lubab. Kuid seejuures tuleb rõhutada, et vabatahtlik annetus ei peaks olema peale sunnitud - kohustus. Koguduse liige ei pea vabatahtliku annetuse tulemusel seadma ennast majanduslikult ebasoodsamasse tingimusse kui teised inimesed.

Annetada saab ka suuremat osa kui võimalik on, selline on üks kiusatus. Kui siis keegi satub hätta pärast annetamist ning koguduse liikmed peavad hakkama teda üleval pidama, siis selline annetus ja mõtteviis on vastutustundetu - kui keegi annetab kogu oma vara, "võtab" selliselt kohustusi koguduse liikmetele. See on umbes sama olukord, kui keegi saab palga, ostab siis üle oma võimete kalli eseme ja järgmised kolm nädalat tuleb läbi ajada ilma rahata ning käib raha laenamas.

Mõistlik on see, kes talletab vara. Piibel kirjutab - "rumalad võtsid kaasa küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad". Rumalad ütlesid arukatele: "Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!" Nii on ka koguduses, koguduse liikmete kohustus ei ole kinni maksta teiste liikmete maj. rumalust. Küll aga tuleb toetada siis, kui keegi satub õnnetusse.

Mida kogudus selleks teha saab?

Mida ei tohi unustada. Kui keegi on koguduses aktiivne töötegija, siis tuleb teistel koguduse liikmetel mõista, et see inimene ei pea toetama kogudust rahaliselt. Sama kehtis ka algkoguduses. Sama kehtib ka pastorite kohta. Pastorid ei pea tundma piinlikust, kui nad ei annata kogususse tagasi raha nö enda "palga maksmiseks". Selle nõudmine on silmakirjalik. Miks? Sest iga töötegija on oma palka väärt. Eriti kummaline on seisukoht, kus kutsutakse inimesi panustama koguduse töösse, kuid kogudus ei tee omalt poolt mitte midagi selleks, et panustada koguduse (ihu)liikme majandusliku olukorra tagamiseks. Mida see tähendab?

Ma olen täheldanud seda, et just kõige resoluutsemad maksunõudjad ei pane näppugi külge teiste koormatele. Kuid seejuures nõuavad kõigilt annetamise osas absoluutset kuuletumist. Seda VABATAHTLIKE annetuste küsimuses! Nende seisukoht on: kõik peavad maksma. Sellised suhtumised peegelduvad välja seisukohavõttudes "Kas Jumalat tohib röövida?" jt sarnased kohtumõistmised, inimlikud, nagu Jumal vajaks sarnast kaitset või Jumal ei suuda ise oma annatusi koguda. Jumal saab oma asjadega väga hästi hakkama, selles pole kahtluski. Aga kuidas Jumal asja näeb?

Töötegijad panustavad koguduse töösse oma vaba aja. Samal ajal teised ajavad oma äri. Täpselt nii ongi. Tegelikkuses näeb asi välja umbes nii, et ühed teevad oma asju, neil on suuremad sissetulekud, nii nad saavad anneteda ka suuri summasid. Sel ajal, kui nad oma rahakoti pärast jooksevad, sel ajal koguduse töötegijatel tuleb pead murda, kuidas ots-otsaga kokku tulla. See pole normaalne. Koguduse töösse panustajate majanduslik olukord halveneb võrreldes nendega, kes oma äri ajavad. Jumal näeb sellist ebaõiglust. Üks on "õige", kes annetab igast mündist ja tillist, teine aga annetab kogu oma vara - 2 leptonit. Kuid annab rohkem, ta annetab kõik mis tal oli. Lisaks annetab ta oma vaba aja koguduse töö vajaduste katteks. Praktiliselt kohtab sarnast väära mõtteviisi igal pool, igas koguduses. Kuid nagu Jeesus ütles, ühte tuleb teha, aga teist ei tohi jätta tegemata, kaalukam osa olgu armastus.

Kui nüüd kogudus kutsub tööle vabatahtlikud ja nende inimeste majanduslik olukord selle tõttu ei parane või koguni halveneb, eriti perekondades, on asi kurjast. Kogudus peab leidma vahendid, et seista nende töötegijate käekäigu ja heaolu eest. On väga kurb, kui koguduse töötegijad elavad koguduse töö tõttu puuduses, kuid neile ühtelugu korrutatakse: küll Jumal tasub sulle! Selline ütlemine on kohatu. Inetu ja ülekohus. Ma olen ka tähele pannud, et paljud koguduse juhid kasutavad inimesi ära. Selline ülekohus kasvab. Loomulikult Jumal tasub. Kuid ta nõuab selle sisse nendelt, kes koguduse teenimist küll nõuavad, kui põhjustavad selle tõttu töötegijale maj. raskused.

Kogudus saab väga palju ära teha. Algkogudus pidas üleval oma vaesed ja lesed. Enamasti tänapäeva koguduses sellist vajadust ei ole (kuid võib olla!). Teisalt tuleb kogudusel tasuda kõige eest. Kui Jumal ei ole öelnud, siis inimestel ei ole õigust öelda teisele inimesele: küll Jumal tasub sulle. Kõik kristlased on Jumala lapsed. Kuid meie loodud maapealsed organistatsioonid pole taevased, ja otseloomulikult tuleb arvestada, et koguduse töötegijad pole inglid, vaid ikka inimesed, oma tavaliste maapealsete vajadustega, - kes vajavad toitu, elukohta jpm, mida tuleb rahuldada seni, kuni Jeesus kutsub enda juurde.

Milline on mõistlik eelarve?

Mõistlik eelarve on selline, mida sarnases olukorras sarnane organisatsioon omada võiks. Seega väike kogudus ei pea omama suurt eelarvet, kuid suurt kogudust ei saa majandada väikse eelarve abil. Eelarve tuleb koostada vastavalt vajadustele.

Kuidas planeerida koguduse eelarvet?

Eelarve koostamine on tõsine töö, mida tuleb teha mitte üks kord aastas, vaid seda tuleb jälgida jooksvalt ning võtta arvesse koguduse liikmete majanduslikku olukorda. Kui koguduse liikmetel läheb majanduslikus mõttes kehvasti, peab ka kogudus üle vaatama oma eelarve. Kogudus ei pea kinni maksma priiskamist. Kui koguduse liikmetel läheb hästi, on mõistlik hoopis vara talletada, suunata vabad ressursid tuleviku heaks.

Kui kogudus hakkab tegelema eelarve küsimustega, siis tuleb selgelt aru anda, millised on ikkagi võimalikud vabatahtlikud annetused. Sageli tehakse valearvestused ja siis palvetatakse "Jumal meil on rahaga probleem." Kuid Jumal ütleb, te ei tee inimestega koostööd! Koostöö ei ole tagajärgede likvideerimine. Inimestele tuleb asju selgitada. Palvetamine "Jumal, pane inimeste südamele rohkem annetada," pole selgitamine. Tuleb küsida arvamust. Teretulnud on ka küsitlused. Miks mitte ananüümsed.

Kuid tegelikult me ei tea, kui palju keegi teenib ja kogudus ei peagi teadma, kui suure osa tema liige on valmis oma teenitud summast vabatahtlikult annetama. Sest see on vabatahtlik! Taluvuse piir on inimestel erinev. Arvesse tuleks võtta keskmist.

Keskmist saab tuletada eelneva praktika põhjal. Millised olid inimeste annetused ja kuidas annetuste osakaal muutub ajas.

Kui raha kogutakse sularaha korjanduse abil, siis saab arvesse võtta ka teisi elemente. Loomulikult saab koostada statistika, seda regulaarsete korjanduste (mitte erikorjanduste!) alusel, millised summad laekuvad. Kuid vähem teavad inimsed seda, et ka rahatähe suurused aitavad luua annetaja profiili ja seega koostada eelarvet.

Kui inimesed annetavad 25 kroonistes või 5 kroonistes, siis mida see teadmine annab?

Selline statistika peegeldab koguduse liikmete sissetulekuid. Kes teenivad 10 000 krooni, need tavaliselt ei anneta 2 krooniseid rahatähti, vähemalt ei tee nad seda regulaarselt. Kes aga teenib miinimumpalka, see reeglina ei anneta ka 500 kroonist rahatähte. Kas korjandusel laekuvad 100, 25, 10 või 2 kroonised rahatähed, milline on nende suhtarv, kuidas see muutub ajas? Kõik see iseloomustab annetajate profiili, sest enamasti inimesed annetavad samades rahatähtedes, kes annetab 100 kr, see teeb seda üsna sageli. Selline inimene annetab kogudusele kokku 400 krooni kuus, eeldusel et ta kohal kui korjandus tehakse.

Väga mõistlik oleks koguduse annetamise protseduuri teha muudatus, kus inimene saab enne pinki istudes ukse juurest kaasa tühja ümbriku, kuhu siis paneb sisse oma annetuse - raha. Korjanduse karpi kogutakse raha asemel ümbrikud. Sellise süsteemi sisseviimine võimaldab kiiresti - juba kuu jooksul kindlaks teha, milline on keskmiselt annetatud summa, et teha parim eelarve ning kogudus saab õnnistatud. Selline meede välistab ka rahaga "vehkimise", kõik on võrdsed, annavad ümbrikus. Nagu koolivorm, keegi ei saa kanda uhkemaid riideid.

Kui suur osa eelarve täitmisel võiks olla koguduse liikmel?

Polegi mingit reeglit. Vastavalt võimalustele. Siinkohal ei ole mõtet piiblit tsiteerida. Algkogudus toimis vabatahtlikel annetustel. Fakt on ka see, et Jumal armastab rõõmsat andjat - ja mina isiklikult usun ka, et taeva raamatupidamine on perfektne, tulud ja kulud on tasakaalus. Inglid panevad kirja iga summa ja märgivad üles annetaja südamehoiaku, kas ta annetab hea meelega või sunnitult. Üldjuhul inimesed annetavad rõõmsa südamega. Mõned teevad seda ka sunnitult, et "mida teised mõtlevad, kui ma ei anneta!" Keegi ju ei taha jätta endast halba muljet. Jeesus jälgis annetajaid, mõned tegid seda nii, et kõik näeksid, et palju ta annetab. Ometi tähtis pole summa, vaid osavõtt.

Palju "maksab" pastor?

Oleneb pastorist. Tegelikult ka kõige väiksem Eesti kogudus saab lubada endale täiskohaga pastorit. Küsimus on ju selles, mis see maksma läheb? Kui koguduse liige maksab ligikaudu 14 kr päevas, juba siis on see võimalik. Mida saab 14 krooni eest osta? Praktiliselt mitte midagi, kui aga väike summa koguneb annetuseks. Sellisel juhul saab iga nädal annetada 100 kr, kuus teeb see liikme pealt kokku 400 kr. Sel juhul saab pastorit lubada kogudus, kus on 25 inimest, kes omavad regulaarset sissetulekut. Enamasti koguduse kõige suurem kulu ongi töötasu. Harva muud kulud on suuremad. Nendeks kuludeks võivad osutuda küttekulud, eriti elektrikütte puhul, sest Eesti oludes kütteperioodi pikkus on ikkagi 9 kuud. Mõnikord ka rendikulud. Siiski enamasti omavad kogudused oma ruumi, mida tuleb siis hooldada. Telefon, paberikulu jt sedalaadi kontorikulud palgakuluga võrreldes on väga tagasihoidlikud kulud.



Pildil: 10 000 kr võimaldab maksta pastorile 5 900 kr kuus.


14 kr päevas võimaldab üleval pidada ka 2 pastorit, kui kogudus on suurem. 150 liikmelise koguduse kuueelarve on sel juhul 60 000 kr.


Pildil: 60 000 kr võimaldab maksta kahele pastorile 18 600 kr kuus. See on vägagi konkurentsivõimeline töötasu.

Pastor ei ole ingel, kes ei ela õhust ja armastusest. Koguduse ruum ei ole taevas, see vajab kasimist ja kütmist, et kõigil oleks normaalne. Eelarve koostamisel ei tohiks oma võimeid üle hinnata, kui eelarve ei ole objektiivne, tuleb viga kiiresti välja. Aga reaalselt koostatud eelarve abil on võimalik ära majandada iga kogudust igal ajal, ja regulaarsed - vabatahtlikud annetused, on selleks puhuks sobivaim meede.

Kui suur võiks olla pastori töötasu?

Minu arvates on pastor tippjuht - ja enamgi veel! Kolme kordset keskmist töötasu pole üldse mitte palju maksta pastori töötasuks, - inimesele, kellest sõltub meie vaimulik elu, - inimene, kes on koguduse juht! Kui poliitikud ei vastuta praktiliselt mitte millegi eest, kui vaid riskib sellega, et valija neid järgmine kord ei vali enam, kuid saavad selle ameti juures kõrget töötasu; siis pastor, kes vastutab iga koguduse liikme eest, väärib kindlasti kõrgeimat töötasu.


Loe lisaks: Eesti Statistika keskmise töötasu kohta KKK

Artikkel "Kümnise maksmise ajalugu" selgitas lühidalt kümnise tekkimisega seotud asjaolud ja artiklis "Kümnise kogumise taust" sai lahti selgitatud kümnisega seotud rõhuasetused ja suhtumised, mis kristalsete seas on laialt levinud, siis nüüd vaatleme, kas kümnist tuleb koguda ja kas kümnis on kristlik.

Artiklis Kümnise maksmise ajalugu saime teada, et Jeesus maksis maksud, kuid 70ndatel roomlased hävitasid Jeruusalemma ja kümnise kogumine lakkas olemast ning Kristuse jüngritel oli ühine vara, kuid mitte alati ning kümnise kogumist ei toimunud enam.

Artiklis Kümnise kogumise taust, saime teada, et kui juudid pöördusid tagasi eksiilist, siis neil oli kõigil tegemist oma enese asjadega, et koguda jõukust ning selle tulemusel ühiskonnas suurenes ebavõrdsus ja ilmik Nehemja ja preester Esra radikaalne usuline reform lõhestas ühiskonna ning võimendas ebaõiglust neis juudi perekondades, kus mees oli eksiilis olemise ajal abiellunud võõramaa naisega ja nüüd pidi hülgama võõrsilt pärit naise ja lapsed kodust välja ajama. Enamus juute jäid hajali ega pöördunudki tagasi Iisraeli aladele. Esra nõudis absoluutset kuuletumist Templi heaks antavate kümniste suhtes, mille jäik ortodoksia iseloomustab teinekord ka tänapäeva kristlasi ja kogudust just kümnise küsimuses. Juudid ehitasid üle kogu maailma sünagooge, millest said neile rahvusliku identiteedi säilitamise keskused eksiilis olles - ja nagu me teame, siis nii on ka täna. Aga sünagoogis seaduse uurimine oli juba varem olulisem kui templis ohverdamine või kümnise kogumine, mis võib-olla üllatab paljusid täna.

Milline oli kümnise kogumise eesmärk?

Artiklis Kümnise kogumise taust sai mõne sõnaga puudutatud asjaolu, et kümnis tegi ellujäämise võimalikuks ka vaestele sh lapsed ja lesknaised ning mitte ainult juutidele, vaid ka paganatele ning selles mõttes oli Moosese telgi-teenistuse perioodiga võrreldes toimunud sotsiaalne revolutsioon sõna otseses tähenduses, kuivõrd sel ajal oli lubatud ka orjapidamine. Ori oli sotsiaalselt enam kindlustatud kui lesknaine, sest isandad pidasid üleval oma orje ja orjadel oli vähemalt toit võrreldes vaeslapsega.

Kuivõrd Esra oli radikaalne usureformaator, siis tema motiivid olid pigem äärmuslikud meetmed juutide "eraldatuse" tõttu, kui sotsiaalsed meetmed, milleks oli leviidi suguharu elatumine kümnisest või vaeslaste ja lesknaiste toitmine kümnisest. Kümnis on pigem osa usureformist kui halastus ja armastus.

"Kui häda teile, variserid, et te maksate kümnist mündist ja ruudist ja igast aedviljast, aga lähete mööda kohustustest ja Jumala armastusest" ütles Jeesus (Lk 11:42). "Et mu kojas oleks toitu" on kirjutatud Ml 3:10. Kaalukam osa seadusest on "õiglus ja halastus ja ustavus" (Mt 23:23).

Kümnist kogusid leviidid

Leevi oli Jaakobi III poeg tema esimese naise Leaga. Tema pani aluse ühele 12st Iisraeli suguharust ja see hõim oli pühendunud Jumala teenimisele, kelle ülalpidamiseks koguti kümnist, kümnis oli nende pärisosa.

Leevi järeltulijate hulka kuulub ka Mooses ja tema vend Aaron. Aaroni järeltulijad hakkasid teenima preestritena. Kui suguharusid oli 12, siis miks just kümnis, mitte kaheteistkümendik?


Selles tabelis on näha, et juhul, kui kümnist koguti üheteistkümnelt suguharult, siis tegelikult kõikide suguharude jaoks olid Jumala poolt loodud võrdsed võimalused.

Kümnise kogumise kohustus lasus leviitidel. Kümnis koguti Jumala varaaitadesse, aga üheksandik kulus leevi suguharu ülalpidamiseks, kes täitsid siis mitmesuguseid kohustusi templis. Kümnis oli meede, mille abil peeti üleval leviite ja leviidid maksid kümnisest kümnist (Ne 10:39, 4Ms 18:26) - tõstelõivu. Oma preestristaatuse tõttu ei eraldatud leviitidele Iisraeli piirides ei maad ega kinnisvara v.a linnades, mis olid määratud nende kodudeks.

Kuna leviidid ei tegelenud põllumajanduse ega muude ametitega, oli nende ainsaks sissetulekuks kogutud kümnis, mida ülejäänud suguharud templile maksid, samuti loomad, mida toodi ohverdamiseks.

Kui võtta arvesse, et Leevi suguharu moodustas vaid 8% ja võimalik et vähemgi Iisraeli elanikkonnast, siis tähendab niisugune sissetulek seda, et leviidid elasid hästi, teistest jõukamalt. On teada, et tegelikult said suuremast osast leviitidest kuninga pere järel kõige rikkamad inimesed Iisraeli järeltulijate hulgas, kuid mitte kohe, pärast eksiilist pöördumist. Sest kümnist arusaadavatel põhjustel veel ei kogutud, mis tekitas leviitide seas tõsiseid olmeprobleeme, võiks öelda ellujäämisraskusi. Kõik ju tegelesid pärast eksiili oma heaolu kindlustamisega, kuid leviidid olid tõsises hädas. Samamoodi vaesusid kõik lesknaised, lapsed jt , kellel puudusid ülalpidajad.

Nehemja raamatust saame teada, mida ette võeti ja kuidas korraldati leviitide ülalpidamine, Ne 12:44-47. Näiteks kümnist hakkas laekuma juuda suguharult: "Ja kogu Juuda tõi kümnist viljast, veinist ja õlist varaaitadesse" (Ne 13:12). Kuid pole teada, kas kümnist tõid ka teised ja kas seda jätkus puuduste kõrvaldamiseks. Kõik ei maksnud kümnist ka Jeesuse ajal, kui keegi ütleb "annan kümnist kõigest, mis ma saan" Lk 18:12.

Uues Testamendis kiri heebrealastele ptk 7 mainib kümnise küsimust seoses preestriametiga, kuid salmis 8 toodud tekst "võtavad kümnist surelikud inimesed" ei tähenda automaatselt veel seda, et kõik UT preestrid on leviitpreestrid ning ühtlasi omavad õigust koguda kümnist.

Kümnise kogumine tõstatab seaduspärased teemad.

Kas kümnist kogub leviit?
Kas kümnist kogutakse leviitide ülevalpidamiseks?
Kas kümnist kogutakse templi varaaitadesse ja templile?
Kas kümnise abil viiakse läbi templi teenistust?
Kas kümnisega peetakse üleval vaeslapsi, lesknaisi, võõraid?

Kümnist ei kogutud algkoguduses ja seda ei saa kristlased koguda ka täna.

Kristlastel ei ole mitte mingit seaduslikku alust kümnist koguda ja kõik sedalaadi õpetused sh Eestis kirjastuste poolt levitatud raamatud ei ole kristlikud, vaid ebapiibellikud - valeõpetused, kui nendes õpetatakse kristlikku kogudust koguma kümnist ning inimesi "sunnitakse" sellistel motiividel tegema annetusi.

Kümnise tõotuste kasutamist kristliku koguduse motiveerimiseks on sisuliselt kristlastele katteta lubatuste andmine, üldistamine ja vastutustundetu manipuleerimine pühakirjaga. Seda vaatamata tõotustele, mida Jumal lubab kümnise annetajatele, näiteks "proovige mind ometi sellega ... ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni" Ml 3:10. Ei ole kahtlustki, et Jumal seda tegi kümnise annetajatele, kui kümnist kogusid leviidid ja juudid annetasid. Kuid kümnise kogumine on üksnes leviitide õigus, milleks ei ole kristlastel õigust.

Samas pole kahtlustki, et Jumal on õnnistanud iga vabatahtlikku annetajat - "rõõmsat andjat" 2Kr 9:7 ja Jumal õnnistab ka siis, kui keegi täna annetab koguduse töö vajaduste katteks. Jüngrid ei õpetanud algkogudusele kümnise kogumist, vaid kogudused peeti üleval vabatahtlikel annetustel. Kuid "vabatahtlikke annetusi" ei ole alust defineerida kui "kümnist".

Siinkohal tekivad uued küsimused, sest kuidas sel juhul kogudust ära majandada?

Kuidas koguda vabatahtlikke annetusi? Mida kogudus selleks teha saab? Milline on mõstlik eelarve? Kuidas planeerida koguduse eelarvet? Kui suur osa eelarve täitmisel võiks olla koguduse liikmel? Kõigest sellest juba järgmisel "kümnise" teemalises artiklis: "Kuidas koguda vabatahtlikke annetusi?"

Selleks, et me kümnise ajalugu ei mõistaks vääriti, peame vaatlema kümnise tausta, eriti Pärsia perioodi kontekstis. Miks? Aga seetõttu et seda iseloomustav suhtumine on kandunud üle ka tänapäeva ja kristlaste seas laialt levinud või vähemalt annab tooni kümnise küsimuses, mille tõttu kümnise rõhuasetused võivad tunduda vildakad.

Selles teemas me veel ei puuduta küsimusi, kuidas kümnist koguda ja kas see on kristlik, sest ilma järgneva kontseptsiooni teadmata, jookseb arusaamine kümnisest igal juhul liiva. Seetõttu Pärsia perioodi mõistmine on ääretult tähtis, kuid ma ei väida, et see on võtmetähtsusega.



Kui me nüüd liigume ajas tagasi, siis peatume perioodil, mis oli enne Kreeka perioodi (333-198 eKr), millele järgnes Seleukiidide periood (198-167 eKr), siis mõneaastane Hasmonite periood (167-163 eKr) ning lõpuks Rooma valitsus (63 eKr ja edasi). Oma artiklis Kümnise maksmise ajalugu puudutasin lühidalt ka sellel, et pärast palestiina alade vallutamist, kümnise kogumine vajus sajanditeks ajaloounustusse nagu ka templiteenistus. Kuid juudid tulid eksiilist tagasi, sisuliselt selle sündmusega lõimub Pärsia perioodi algus.



Pärsia periood

Selleks et mõista piiblis kirjutatud nõudeid ja üleskutseid, mis on antud prohvetite läbi, peatume hetkeks siis prohvetite juures ja peame küsima: milleks prohvetid ja mis oli nende kuulutamise põhisõnum?

Prohvetite teine mure peale paganluse oli ka mure ebaõigluse tõttu.
Kui Iisrael ja Juuda ei seadnud Jumalat oma elus esikohale, siis hakkasid nad sinna seadma iseendid. Selle tulemusel jäi neil puudu ligimesega arvestamisest ja kaastundest nõrgemate suhtes. Prohvetid hoiatasid lähenevast hävitusest esmalt Asüüriast ja siis Babülonist, kuulutasid nendest hävitustest kui karistustest. Nad hoiatasid, et Iisraeli rahvas hävitatakse ja viiakse eksiili, kuna nad keelduvad võtmast tõsiselt oma lepinguvastutust, olemast kaastundlikud ja õiglased.

Religioosne vastutus, poliitiline vastutus ja majanduslik vastutus - kogu elu sisaldas selles jumalikus perspektiivis. Jumal tahtis, et lepingurahvas oleks õigluse eeskujuks kogu maailmale. Kuid Iisrael ei teinud seda. Isiklikud huvid jäid peale. Jumala armastus hääbus, samamoodi ligimesearmastus.

Hiljem kui juudid pöördusid tagasi eksiilist, ka siis ei teinud nad seda, neil oli kõigil tegemist ainult oma enese asjadega, et koguda jõukust, kiiresti rikastuda ja võita omale sotsiaalselt kõrgemad positsioonid.

Juutide seas kerkis esile teoloogia, mis keskendus Templile, templiohvritele, isiklikule vagadusele, Toora käskude pidamisele äärmise hoolega, juutide eraldamine mittejuutidest (eriti Jeruusalemmas) ja pühade päevade pidamise - teoloogia, mis ütles, et usklikud inimesed võiksid elada puhast ja õitsvat elu. Nende kogemust kinnitas veendumus: õigetel läheb hästi, aga õelad hävivad. Kui keegi on rõhutud, siis sisuliselt on ta ise süüdi.

Siin tekib nüüd küsimus, mille juurde tulen hiljem tagasi et seda lahti selgitada kristlikus kontekstis. Aga Kuidas saavad juudid vältida ahnust, ülemäärast kulutamist ja kitsit andmist tollases ühiskonnas, mis rajanes kasusaamise motiividel ja individualismil. Tundub nagu midagi poleks vahepal muutunud, sest kuidas saavad kristlased vältida ahnust, ülemäärast kulutamist ja kitsit andmist tänapäeva ühiskonnas, mis rajaneb materialismil ja individualismil, kas pole tuttav? See-selleks.

Piiblis tunneb Jumal muret lesknaiste ja vaeslaste, vaeste ja kehvema elujärjega inimeste heaolu pärast. Täna lesknaised ei oma erilist tähelepanu, küll aga on riik võtnud kohustuse hoolitseda vaeslaste eest, eks ole? Mida juudid said teha ja kuidas seda tehti Pärsia perioodil, selles on üks küsimus. Täna jätan välja ka küsimuse: mida meie võime teha oma koguduses, oma kogukonnas ja riigis näitamaks üles suuremat hoolt ja seeläbi suuremat õiglust vaesemate suhtes? Kuid Pärsia perioodil oli kümnisel selles osas tähtis roll täita. Võibolla see tuleb sulle üllatusena? Kuid kirjeldan täpsemalt ka edaspidi.

Fakt on see, et 520 eKr algas Templi taastamine. Enne seda oli 538 eKr andnud Kyros II edikti, millega lubas pagendatud juutidel pöörduda tagasi Jeruusalemma ja taastada Templi. Osa juutidest asusid kohe teele Jeruusalemma, osa järgnesid umbes saja aasta pärast, mida mainisin ka eelmine kord artiklis Kümnise ajalugu. Haggai ja Sakarja mõjutusel viisid Serubbaabel ja Jeesua Dareios I valitsusajal Templi ehituse lõpule 515 eKr.

Esra tuli Jeruusalemma palju hiljem, Artaxerxes I ajal (464-423 eKr). Ta tõi koos endaga Babüloonia juudi kogukonnast sealse MOOSESE SEADUSE VORMI ja kehtestas selle.

Nehemja raamatu põhjal naases Nehemja samal perioodil kaks korda, ehitamaks Jeruusalemma müüre ja nõudmaks usulist reformi.

Veelgi hiljem, Artaxerxes II valitsuse ajal 404-358 eKr pöördus tagasi neljaski grupp, keda juhtis Nehemja.

Preester Esra ja ilmik Nehemja olid karmid mehed. Nad seisid silmitsi Jeruusalemmas ja selle ümbruses elavate segarahvaste vastuseisuga, olles samal ajal sunnitud justkui köiel käima poliitilistes suhetes Pärsiaga.

Nehemaja väljendas tabavalt oma tööliste kohta: nad taastavad Jeruusalemma müüre sõjariist ühes ja ehitusmaterjalid teises käes (Ne 4:11jj).

Kuigi palju juute pöördus tagasi, ei naasnud enamus neist.

See asjaolu on eriti tähtis. Mitu miljonit juuti oli hajutatud üle kogu vahemere piirkonna. Hinnanguliselt elas 3. sajandiks eKr ainuüksi Egiptuses miljon juuti. Paljud olid pagendatud ligi 200 aastat Põhjariigist ja kuni 3 inimpõlve Lõunariigist. Neil olid nüüd töökohad, oma äri või olid nad orjad. Neil olid pered, tihti puudus neil raha, ja nad olid saanud osaks kultuuridest. Lisaks sellele olid kodumaine majanduslik olukord ÄÄRMISELT ÕNNETU.

Esra mõjutusel tõmbusid juudid eemale võõramaalastest. Kainestatuna rahvuslikust tragöödiast, on Esra otsustanud olla karm. Ta nõudis ABSOLUUTSET kuuletumist ümberlõikamisseaduste, hingamispäeva pidamise ja Templi heaks ANTAVATE KÜMNISTE suhtes.

Esra raamatust peegeldub jäik ortodoksia, mis tihtipeale iseloomustab ka tänapäeva kristlasi ja annab tooni just kümnise küsimuses.

Esra "eraldatus" väljendus ka nõudmises: lahutada kõikidest vööramaa naistest (Esr 9-10). Imelik, et ka täna levib kristlaste seas seisukoht, et kristlane ei tohi abielluda uskmatuga. Veelgi enam: kui pere uskmatu rikub abielu, siis võib lahutada. Sama temaatikat käsitleb ka apostel Pauluse oma teoloogias. Kuid ma ei usu, et selles kontekstis nn segaabielude lahutamine või üldse lahutamine kaalub üles printsiibi mis on väljendatud piiblis: Jumal vihkab abielulahutust. See-selleks.

Pärsia periood mõjutab väga paikapidavalt judaisimi edasist arengut. Esra paigutas Moosese seaduse kindlalt judaismi südamesse. Sama tegid rabid (ilmikõpetajad). Eesmärgiks oli kuuletada seadusele IGAS PISIASJAS ja elada Jumala ees täiuslikult. Ammu enne seda, kui roomlased 70.a pKr Templi hävitasid ja nagu ma kirjutasin artiklis Kümnise maksmise ajalugu, et kümnise maksmine vajus koos templiteenistusega ajaloounustusse, siis enne oli templis ohverdamine VÄHEM tähtis kui sünagoogis seaduse uurimine.


Pildil: 11 suguharu? Aga leviidid - kus paikneb 12. suguharu?

Tänane artikkel ei analüüsi täpsemalt ka kümnise kogumise olulisemat eesmärki, kuid mainiks veel seda, et eeltoodud segases juutide olustikus Templi ülesehitamise perioodil oli üsna ootuspärane, et kümnise kogumata jätmine tõi ebaõigluse päevavalgele, kasvõi ainuüksi leviidi suguharu katsumused, kes teadupärast elatusid kümnistest, mida tänane artikkel ei puudutanud. Sellele asjaolule lisas rõhku veel Esra mentaliteet ja enam polegi palju vaja et täna tõlgendada kümnist vildakalt. Kuid see on alles algus!

Siiski tahaksin tänase jutu lõpetada postiivse noodiga. Pärsia periood tõi kümnise osas uue vaatenurga, kus kümnis tegi ellujäämise võimalikuks ka vaestele (vööras, vaeslaps, lesknaine). Tuleb arvestada, et seda nüanssi Moosese telgi-teenistuses polnud. Kümnise seadus andis nüüd väärikuse ka vöörale (kes polnud juut), mida võib pidada erakordseks - sotsiaalseks revolutsiooniks; võttes arvesse judaismi, aga ka ajastu ühiskonnakorraldust. Aga kuidas see osalt sotsiaalne seadus rakendus heaolu teenistusse, sellest juba järgmises kümnise artiklis.

Kümnise ümber aja jooksul tekkinud müüdid ajavad inimesed üha enam segadusse kus keegi ei tea päris täpselt mida uskuda või milleks kümnist maksta või kas peab üldse maksma kümnist. Selguse mõttes peaksime heitma pilgu kümnise tekkimisega seotud asjaoludele või täpsemalt, vaatlema juutide ajalugu lühidalt.

Periood eKr

Olgu siinkohal kohe ära märgitud, et kümnis on läbi ajaloo muutunud. Näiteks saate piiblist lugeda et "Aabraham andis temale kümnist kõigest" (1Ms 14:20), kuid teatavasti käsuseadus tekkis palju hiljem. Aabraham oli kuulekas ja uskus Jumala tõotust, mispeale andis kümnist, aga kohustust ei olnud. Ajas edasi minnes saame lugeda, et ka Jaakob andis täpselt kümnist (1Ms 28:22). Veel edasi võime leida piiblist, et Issand rääkis Moosesega, et KUI te võtate Iisraeli rahvalt kümnist, siis mida tuleks sellega teha (4Ms 18:26).


Saame teada, et kümnisest võeti veel omakorda kümnist, ning üheksandik oli leviitide ülalpidamiseks. Joosua raamatust võime lugeda leviitide ülevalpidamise kohustusest ja leviitpreestritest, kes elatusid kümnisest (Jos 18:7, 5Ms 18:1). Pärast palestiina alade vallutamist, kümnise kogumine vajus sajanditeks ajaloounustusse nagu ka templiteenistus. Kuningas Kyros vabastas pagendatud juudud 500 aastat enne Kristust ja need tulid eksiilist tagasi kahes etapis. Alguses Serubbabeli ja hiljem Nehemja juhtimisel ning hakati Jeruusalemma taastama ja taas koguti kümnist (Ne 10:39).

Periood pKr

Kuid kümnise maksmine ei kadunud Jeesuse tulekuga ja UT võime leida ka Jeesuse seisukohavõtte maksude küsimuses. Jeesus maksis maksud ja ka tema jüngrid tegid seda kuni oli võimalik. 70ndatel roomlased hävitasid Jeruusalemma ja peame taas tõdema, et kümnise maksmine vajub koos templiteenistuse kadumisega ajaloounustusse. UT võime lugeda, et Küprose saarelt pärit leviit (Leevi suguharust) Joosep, keda apostlid hüüdsid lisanimega Barnabaseks, müüs ära oma põllu ning tõi raha ja pani apostlite jalge ette (Ap 4:36). Saame teada, et Kristuse jüngritel oli ühine vara. Kuid kümnise kogumist ei toimunud.

Siinkohal jääb kümnise teema pooleli ja järgmisel korral proovin vaadelda, kuidas ja miks koguti kümnist ning kas kümnis on kristlik. Kuidas meie võiksime suhtuda kümnise küsimutes võetud jäikadesse (paikapidavatesse) seisukohtadesse ning mis järelduse kristlased saaksid kümnise andmisel või kogumisel teha.