Kristlik Mõttevõra - Ajaveeb #kogudusKristlik Mõttevõra - Ajaveeb #kogudushttps://www.kristlikmottevora.ee/blogs/tag/kogudusSat, 03 Jan 2026 04:07:22 -0800http://zoho.com/sites/<![CDATA[VAIMUL ON ALATI VÄRSKE SÕNA]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/vaimul-on-alati-varske-sona

Mida tähendab: te panete alati vastu Püha Vaimule. (Ap 7:51) See põhineb liigsel ettevaatlikusel, et äkki tuleb kogudusse sisse mõni valeõpetus. Siis on sõna v õpetused formaalselt lukus. Lukustajate meelest Püha Vaim ei ütle midagi uut, mida ta ütles 2000 aastat tagasi. Selline Püha Vaimu peetus tunnistab sellest, et Püha Vaim võis öelda ja rääkida nelipühal, siis, "kui ta oli noor" ning ta peaks kogu aeg jääma selle juurde; aga mida nüüd on öelda, see tuleks tsenseerida koguduse jaoks, kuna seda ei ole Püha Vaim öelnud 2000 aastat tagasi, ehk pole piiblist. Sarnaselt, sinu vanaisa võib rääkida vaid seda, mida ta ütles siis, kui ta oli noor mees, aga seda mis tal täna öelda on, seda meil tuleb tsenseerida. Absurd!

Aga just selliselt Jumala sõna kogudustes käsitletakse! Praktiliselt igal pool. Kas pole kummaline? Nende meelest Pühast Vaimust on vaid see, mis ta ütles 2000 aastat tagasi?! Kui seda UT ei ole, siis see ei saa olla Püha Vaimust.

Kristlik Mõttevõra õpetab, et Püha Vaim ei jäänud kinni sinna kaugesse aega, kuhu kirik ta sõnad lukustas.

Püha Vaim tegutseb ja on alati värske ning see mis ta täna kuulutab, ei pruugi üldse ühilduda enam sellega, mida ta rääkis algkoguduse jaoks. Näiteks koguduse korrast, orjandusliku korra ajal! Meil ei ole ju naised enam meeste omand ja palju muud, mis totaalselt on muutunud, millest varem kirjutasid UT kirjad. Selles peaks iga terve mõistusega inimene vahet tegema, kes koolis on käinud. Niisamuti VT tekstid ei ühildunud Püha Vaimu poolt inspireeritud UT tekstidega, millele juudi rabid vastu panid ja jüngreid alusetult süüdistasid. (Ap 7:15)

Sõna iseenesest ei ole midagi sellist, mis ilma Püha Vaimuta käsitleda, nagu kuivatatud leib. Jumala Sõna ei ole kuivik (Jh 6:51), vaid elav vesi! (Jh 4:10) Nii ei ole ka sõnast üksi kasu, kui seda interpreteeritakse Vaimust eraldiseisvalt.

Jeesuse jüngrid rääkisid välja sõna (rhema) ja tegutsesid selle põhjal. See oli värske, elav leib, mitte logos. Aga alati Püha Vaim ja rhema esinesid üheskoos. Mitte nii, et me loeme logost ning räägime sõna, aga vaimu liikumist selle juures ei esine. Paraku just liturgiasse kaldunud kirikud sellises võtmes usklike õpetavad (sh jumalateenistused) ja pole siis ime kui koguduse liikmetel on püsivalt nälg ning nad otsivad toitu väljaspoolt, kus toimub midagi karismaatilist. Kaua sa ikka krõpse sööd? Sa ei sure ära, aga sul puudub hea tervis ja Jumala vägi, mis avaldub Püha Vaimu tõttu. Kui me aga sõna ja vaimu eraldame, siis Püha Vaim vaatab tegevusetult pealt ja ootab juba sajandeid, millal temale mõni võimalus antakse! Kas üldse antakse?

Jeesuse ajal panid rabid vastu Püha Vaimule. Nad lugesid Moosest ja prohveteid, aga ei tahtnud midagi kuulda Püha Vaimu kõnest. (Pertruse esimene jutlus, Ap 2:14jj, Pauluse õpetused) Kas õpetajate vastupanu erineb täna kuidagi sellest mida rabid tegid? Ei erine. Ka täna ei ole Eestis väga palju kogudusi, kus Püha Vaim saab vabalt liikuda ja sõna (rhema) võtta ning koguduse inimesed selle läbi teenitud, rääkimata evangeeliumi kuulutamisest ja uutest usklikest.

See on Jeesusele suur probleem, millega ta puutub kokku eestlaste kirikutes, nende kangekaelsete juhtide näol. Need otsivad teiste juhtide heakskiitu ja tahavad meeldida teistele konfessioonidele ning oma vahel kirikute juhtide meele järgi olla, aga mitte Püha Vaimule ning sellele, mida Jeesus tahab kogudustes täna teha. See ei ole ainult Eestis nii. See on üleüldine probleem. Vastupanu ja alati. (Ap 7:51) Huvitav, eks ole? Midagi ei ole muutunud. Panid vastu siis, panevad vastu ka nüüd. Nagu nende isad tegid, teevad nad seda ka ise.

Seetõttu igasugune karismaatiline vaimutuul on äärmiselt värske ja iga uskliku vaimu kosutav, kus iganes seda esile tuleb ning te tunnete seal Vaimuga täitumist ning väge. Kui te vähegi saate, võtke osa ja see värske leib julgesti vastu, sest seda kõike teeb Püha Vaim.

]]>Thu, 14 Nov 2024 08:39:49 +0200<![CDATA[ANNETA, AGA ÄRA VISKA ENNAST VETTE]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/anneta-aga-ara-viska-ennast-vette

Võibolla paljud teist on mõelnud, mis teema selle kümnisega on? Miks selle suhtes ühed räägivad ühtpidi, teised aga nõuavad selle tasumist? Kas kogudus peab üleval pidama oma pastorit? Kus see tuleb, et pastorid on palgalised? Küsimusi on veelgi.

Kümnise osas on olnud väga palju vastuolulist. Teadaolevalt luteri kirik õpetab kümnisest, kuid nende kümnis on nn kirikumaks, mis ei tähenda kümmet protsenti, vaid mõned protsendid. Kui keegi tahab, on hea seda lahti selgitada, miks just nii. Teine suurem huvigrupp on baptistid. Nende teenistustel kuulete kõige enam kümnise kohustusest ja nende juhid üsna sageli väidavad, et kümnis on kristlik ja seda peab tasuma. Selle juures käib aktiivne selgitustöö. Metodistide seas on kümnis nii ja naa, oleneb vaimulikust juhist. Te võite kuulda pooldajaid, aga ka neid, kes selle suhtes on neutraalsed ja pigem rõhutavad vabatahtlike annetusi. Nii võiks jätkata seda, aga postituse eesmärk ei ole mõne koguduse töö ümberkorraldus. Iga kogudus ise vastutab, seda ka Jumala ees. Meie postitus siinkohal ei ütle, et ärge tehke nii või tehke hoopis teisiti.

Kõigepealt kümnise osas on tõepoolest palju segadust, eriti aga selles, kas see on arvestatud bruto või netopalgast. Siin kohal võiks tilli või köömne lõhki ajada küll ja paljud käsumeelsed seda ka usinasti agiteerivad. Ometi Jeesus ütles: häda teile! (Mt 23:23) Häda seisnes selles, et inimeste toimetuleks ei huvitanud variseri, vaid "kiriku" rikkuse ja käsk. Kas see on täna teisiti? Ütleks, et nii ja naa, sest on kogudusi, kus tegelikult tungivalt nõutaks inimeselt maksu, aga mis selle inimese majanduslikust toimetulekust saab, selle kohta öledakse: küll Jumal õnnistab sind. Praktilises elus on aga nii, et inimesed on raskustes ja ei tule enda eluga toime ja tihti võlgades ja ei imesta, kui mõned võtavad ka hirmu tõttu võlgu, peaasi et kümnis oleks makstud. See on sisuliselt käsk ja usklike maksukoormus on sel juhul suurem kui uskmatutel. Kuid see on tabuteema ja avalikult sellest ei räägita.

Koguduse pastoril on tegelikult töökohustus, ise oma leib lauale teenida nö oma kätega. Kuskil ei ole kirjas, et kogudus peab maksma pastorile palka. Apostlitel seda ei olnud. Te võite lugeda, et nad tegid tööd ja teenisid oma ametitega igapäevase leiva. Kuigi apostlite osas leiate Ap 6:4, et nad tahtsid pühendada palvetamisele ja sõna teenimisele. Selle mõte oli hea, ent keegi ei nõudnud, et kogudus peab selle kinni maksma. Küll aga kogudus pidas üleval lesknaisi, sest mehe kaotuse puhul oli naine selles ühiskonnas sissetulekuta. Ent täna ei ole see nii. Ükski naine ei ole pärast mehe surma sissetulekuta, sest ta saab tööd teha või tal on pension. Seetõttu kogudusel ei ole kohustust naistele raha koguda. Niisamuti ei ole kohustus tasuda pastorite palka. Pastorid saavad ise teenida, kui nad seda vähegi tahavad ja töötavad. See on piibellik, see on kristlik ja seda sama näete ka jüngrite elus. Kuigi nad olid evangeeliumi kuulutusel, siis nad teenisid ise oma leiva lauale (nt Paulus oli telgitegija) ja erilised korjandused võeti üles evangeeliumi kuulutamiseks ja reiside puhul, kuhu siis iganes jüngrid läksid.

Kui Jumal tõesti paneb mõne koguduse liikmele kohustuse toita mõnda vaimulikku, siis Jumal annab selleks ka erivahendid või sissetuleku, et seda teha, mitte ei pane seda inimese õlgadele. Isegi VT ajal ei pidanud inimesed üleval vaimulikke, vaid need olid suguharude ülalpidamisel, samas ei saa väita, et meie ühiskonnas selline kohustus on reaalne, sest me ei ole juudi suguharud ja meil ei ole leviite. Teisalt kui Jumal kedagi paneb eriülesandesse, siis see toimub Jumala võidmises. Ükski vaimulik ei saa öelda, et tal on õigus palgaline olla, küll aga näeme, et kui toimub Jumala plaanis mõni sündmus, siis seal tõepoolest selline roll inimesele pannakse. Näiteks Sarepta juhtum. (1Kn 17:9) Kuid see naine pidas üleval oma pere ja tegi kõike õigesti. "Aga naine vastas: „Nii tõesti kui Issand, su Jumal, elab, ei ole mul kakukestki, vaid ainult peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis. Vaata, ma olen korjanud paar puutükki, ja ma lähen ning valmistan midagi enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme.”" Isegi prohveti toitmine ei olnud kohustus, mida tuli lihtinimesel ilmtingimata eelistada pere toitmise ees. Prohvet pidi temale kinnitama ja erandit selgitama, ta ütles: „Ära karda! Mine tee, nagu sa oled öelnud! Aga esmalt valmista sellest mulle pisike kook ja too see minule! Pärast valmista enesele ja oma pojale!" 1Kn 17:13

Piibli seisukohast tuleb kõigil hoolitseda esmalt oma lähedaste leiva eest ja siis alles, kui Jumal tahab, siis teenida teisi või teha teistele seda, mida tehakse endale. Jumalal ei ole midagi kasu sellest, kui annetaja jagab ära oma vara teistega, aga oma pere jääb sel juhul hätta. See on põhimõte, mida on juudid ja pühakiri kinnitanud läbi kogu ajaloo, nii enne Kristust kui ka peale Kristust. Jumal tunneb rõõmu pigem sellest, kui iga usklik oma pere eest hästi hoolitseb ning nende vajadused on kaetud. Mis puudutab kümnist, siis sellist kohustust jüngrid ei praktiseerinud ja ei õpetanud. Kõik kes teile väidavad vastupidist, tegelikult valetavad teile või räägivad pooltõde, millel tegeliku (kümnise) kontekstiga seos puudub.

Miks me seda juba teise postituse näol teeme, on ju ilmselge, et kui inimeste sissetulekud vähenevad, siis kahanevad ka kümnise sissetulekud ja kümnise õpetajad hakkavad survastama inimesi, et need ei täida oma kohustusi. Kuid sellist kohustust ei ole. Kui on rasked ajad, tuleb ka kogudustel oma kulud üle vaadata ja kui pastorid on õppinud ameti, sellega ise endale leiva lauale teenima, mitte koormama oma koguduse liikmeid, kes vaevu ots otsaga kokku tulevad. Tulemas on rasked ajad ja kõigil peab olema mõistlikku meelt ja halastav süda. Halastus ei ole annetus. Annetus on sinu heaolu ümber jagamine. Kuid see ei tohi sind ennast seada raskesse olukorda. See ei ole Jumala tahe.

 

]]>Tue, 05 Nov 2024 08:49:45 +0200<![CDATA[ESMALT HOOLITSE OMA PERE EEST!]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/esmalt-hoolitse-oma-pere-eest

Tänases Eesti majanduslikus kriisis on see järgnev annetamise juhis eriti oluline, et te oma eluga toime tulete ning ennast ise vette ei viska. Tulemas on rasked ajad ja peab olema valmis EI ütlema, et esmalt ise ja oma lähedased raskustest läbi tuleksid. Jumalat ei tohi kiusata tõotuste läbi või nende väärkasutamise tõttu mitte keegi! "Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat." Mt 4:7. Eriti aga nüüd, kus ka meedias kuuleb nn jõulutunnelitest, "heatetegijatest", kes kõik panid oma projektile või kontserdile külge jõulu sildi. Teeme jõulud rahaks! Teenime annetajate pealt.

Niisamuti kirikud tahavad sinu kümnist või "vabatahtliku" annetust regulaarselt. Kui tihti aga ei jätku raha enam oma vajaduste katmiseks peale annetamist? Lihtsalt pere vajadusteks enam ei jätku raha piisavalt.

Kirikud ütlevad: annetage meile, küll Jumal varustab teie kõik vajadused. Seda kuuleb liigagi tihti. Aga reaalsus on see, et paljud kristlased on majanduslikes raskustes, tihti hädas juba enne annetust või elavad ise võlgades. Keegi ei tohiks kohustada annetust tegema teie ja teie pere vajaduste arvelt või neilt, kes on võlas. Kas te teate, mis pühakiri selle kohta ütleb? See ütleb et usklik, kes jätab oma pere vajadused rahuldamata, on halvem kui uskmatu! (1Tm 5:8)

Seetõttu piibellik prioriteet on alati: kanna esmalt hoolt oma pere eest! Kui siis kõik vajalik on tehtud, alles siis võid mõelda ka annetuse peale.

Jeesus samuti hoiatas, et variserid küsivad raha igast tillist, mis inimene kasvatas ja nõuavad maksukohustuse täitmist ("Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ning jätate kõrvale kaalukama osa," Mt 23:23), aga neile ei läinud korda, kas inimene üldse tuleb pärast seda oma eluga toime! Selline ei ole taevase Isa agape armastus.
Isale läheb esmalt korda iga tema lapse toimetulek ja vajadus, mida iganes see on, ütles Jeesus. Isa ei nõua teilt võimatu järgimist. Jeesus ütles vaese naise kohta kes andis 2 leptonit, et see andis kõigist rohkem. (Mk 12:43) Kui tihti te näete, kuidas kirikute juhid koguduse vara kasutamisel on kergemeelsed või koguduse vara najal elatakse oma elu, aga samal ajal koguduse liikmed elavad võlgades. Piibel ei kirjuta kuidas see naine, kes annetas kaks leptonit, pärast annetust toime tuli. Kuidagi ei saa järeldada ega ei ole kirjutatud, et ta sai jõukaks pärast seda. Seetõttu tuleb inimesi hoopis üles kutsuda, et vaadake, et teie kohustused ja vajadused on täidetud, alles siis tehke annetusi!
Jumal pigem tunneb rõõmu sellest, kui usklik oma pere eest hästi hoolitseb ja nii, et keegi kes pole usklik, ei saaks tema pere vajaduste suhtes midagi halba öelda. Pere eest on targalt ja hästi hoolt kantud. Kui sinu kodu on sinu kogudus, siis pigem JÄTA OMA ANNETUS OMA KOJU, pere vajaduse katteks, mitte ära anna seda otsekui sunnitult (2Kr 9:7) sinna, kes ei arva sinu pere sinu koguduseks ega hooli sinu vajadustest karvavõrdki.

Sinu koda on sinu kogudus ja esmalt tuleb kanda hoolt sinu koguduse eest!

Esmalt tuleb alati eelistada lähedasi, oma pere, ja alles siis kui nende kõigi vajadused on kaetud, siis vaadata, kas üldse on mõistlik ning saab annetada.

Sinu kodu kogudus on sinu vastutada, mitte ei vastuta sa teiste healolu eest!

1Tm 3:5, "Sest kui keegi ei oska juhatada oma peret, kuidas ta võib kanda hoolt Jumala koguduse eest?" Jumala kogudus on piiritult suur, isegi ülemailmne. Te võite lõputult annetada üle kogu maailma Kristuse kogudusele, aga te ei tohiks pärast seda ise hätta sattuda.

Samuti ärge kuulake neid, kes manipuleerivad teie raha kättesaamiseks pühakirja kirjakohtadega. Näiteks: "Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni." (Malaki 3:10) Selle kirjakoha sõnum oli selles, et leviite pidasid üleval ülejäänud suguharud, kuid nad jätsid leviidid hätta. Üks suguharu oli hädas. Leviidid ei tohtinud omada ka kinnisvara ja neil oli töötamise suhtes Jumala poolt seatud piirangud. Kuid täna ei ole ühelgi inimesel töötamise suhtes piiranguid ja kõik võivad vara omada ja teha oma kätega tööd ka peale jumalariigi teenimist, nagu apostlid tegid, nii ka Paulus. Seetõttu Malaki kirjakoha kontekst ei ole see, mida teile väidetakse seda olevat või andvat ja selle tõotus ei laiene teile. Absoluutselt mitte! Teil puudub igasugune seos leviitidega ning nende ülalpidamise kohustusega. Ärge laske ennast manipuleerida! See ei ole juhuslik. Oleme jumalateenistustelt kuulnud, kuidas selle kirjakohaga kogudustes trikitatakse.
Samuti, kui palju kordi inimesed annetavad, aga Jumal ei ole neile andnud selle tõotuse sõna peale mitte midagi. Miks peaks?! Sest Jumal ei pea seda tegema. Seetõttu kehtib kõik see, mis eelpool kirjutatud, aga teie suhtes ei ole leviitide sõnaga tõotust. Teie ülal pidada ei ole ju leviidi suguharu! Seetõttu teil ei ole ka kümnisega mingit pistmist.

Ei väsi ka kordamast, et apostlid ega kogudused ei võtnud vastu kümnist, ei kogunud seda, küll aga vabatahtlike annetusi. Ent üksnes vabatahtlike annetusi.

]]>Mon, 04 Nov 2024 09:14:19 +0200<![CDATA[VAESED, PATUSED? ]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/vaesed-patused

Mina, vaene patune

Kiri ütleb nii meie isiku suhtes: "Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi," (Rm 5:1) seetõttu me oleme ju tema vere läbi saanud õigeks. (Rm 5:9) Mitte ainult õigeks tehtud, vaid suisa kirgastatud! (Rm 8:30) Nüüd aga pannakse teie ette liturgia ja väidetakse, et te ei ole õiged, vaid hoopis VAESED PATUSED. Me loeme piiblist: "Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses." (Rm 8:1) Miks peaks üldse õigeks mõistetud lugema kaasa seda osa liturgiast? Kui teie sõna on tõsiselt võetav, siis te peaksite selle koha peal vait jääma ja selle vahele jätma. Sest sinu sõnadest mõistetakse sind õigeks ja sõnadest päästetakse sind. (Rm 10:10 sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks.) Kui aga te räägite, et te olete vaesed, patused jms, siis te tunnistate, et te ei ole veel õigeks tehtud. Igal juhul sellise palve lugemine ei tule usust! See on usu ja Jeesuse valatud püha vere naeruvääristamine ja iga tõsise uskliku - Jumala lapse alandamine. Selline sõnadega mängimine ja usu väärkasutus tuleks ära lõpetada! Vähemasti kutsume teid kõiki üles selle koha peal VAIKIMA, kõiki, kes usuvad, et nad on õigeks mõistetud ja seda ka tõsiselt on. (Ps. tegelikult tuleks kogu see lõik vaikida.)

]]>Mon, 21 Oct 2024 08:48:50 +0300<![CDATA[SÕNA KOGUDUS]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/sona-kogudus
Siinkohal avaldame UT kirjakohad, mis tähistavad kogudust. Igaüks saab need piiblist välja otsida ja ise üle vaadata. Kristlikus kontekstis on sõna "kogudus" peamiselt kasutatud kahes tähenduses: kristlaste kogunemine ja nende kodud sh asukoht.
Kristlikus mõttes

Esiteks a.

kristlaste kogunemine, kes kogunes jumalateenistusele:
ἐν ἐκκλησία, usukoosolekul, 1. Korintlastele 14:19, 35; ἐν ταῖς ἐκκλησίαις, 1. Korintlastele 14:34; συνέρχεσθαι ἐν ἐκκλησία, 1. Korintlastele 11:18;

teiseks b.
seltskond kristlasi või neid, kes, lootes igavest päästet Jeesuse Kristuse kaudu, järgivad oma religioosseid riitusi, peavad oma usukoosolekuid ja korraldavad oma asju vastavalt korra huvides ette nähtud määrustele;
aa.
need, kes kõikjal, linnas või külas, moodustavad sellise ettevõtmise ja on ühendatud üheks organiks: Ap 5:11; Apostlite teod 8:3; 1. Korintlastele 4:17; 1. Korintlastele 6:4; Filiplastele 4:15; 3. Johannese 1:6;
koos koha täpsustamisega, Ap 8:1; Apostlite teod 11:22; Roomlastele 16:1; 1. Korintlastele 4:17; 1. Korintlastele 6:4; Ilmutuse 2:1, 8 jne; Θεσσαλονικέων, 1. Tessalooniklastele 1:1; 2. Tessalooniklastele 1:1; Λαοδικέων, Koloslastele 4:16; genitiiviga τοῦ Θεοῦ (vastab יְהוָה קֲהַל, 4. Moosese 16:3; 4. Moosese 20:4), 1. Korintlastele 11:22;
ja koha mainimine, 1. Korintlastele 1:2; 2. Korintlastele 1:1. mitmus, αἱ ἐκκλησίαι: Apostlite teod 15:41; 1. Korintlastele 7:17; 2. Korintlastele 8:19; Ilmutuse 1:4; Ilmutuse 3:6 jne; lisatud τοῦ Θεοῦ, 1. Tessalooniklastele 2:14; 2. Tessalooniklastele 1:4; τοῦ Χριστοῦ, Roomlastele 16:16;
koos koha mainimisega τῆς Ἀσίας, Γαλατίας jne: 1. Korintlastele 16:1, 19; 2. Korintlastele 8:1; Galaatlastele 1:2; τῆς Ἰουδαίας ταῖς ἐν Χριστῷ,
liitunud Kristusega (vt ἐν, I. 6b.), st. e. kristlikud kogudused, erinevalt juutide omadest, Galaatlastele 1:22; ἐκκλησίαι τῶν ἐθνῶν, kogutud paganate seast, Roomlastele 16:4; τῶν ἁγίων,
mis koosneb pühakutest, 1. Korintlastele 14:33.
ἡ ἐκκλησία κατ' οἶκον τίνος,
kogudus oma majas, st. e. isiku perekonda kuuluvate kristlaste seltskond; kes on harjunud jumalateenistuseks kokku saama kellegi majas (sest nagu selgub 1. korintlastele 14:23-st, oli kogu Korintose kogudus harjunud kogunema ühte ja samasse kohta; aga vt Koloslastele 4:15)): Roomlastele 16:5; 1. Korintlastele 16:19; Koloslastele 4:15; Fileemon 1:2.
Nime ἡ ἐκκλησία kasutab isegi Kristus, kui ta maa peal viibib oma poolehoidjate seltskonnas mis tahes linnas või külas: Matteuse 18:17.
bb.
kogu kristlaste kogu maa peale laiali; kollektiivselt kõik, kes kummardavad ja austavad Jumalat ja Kristust, ükskõik kus nad ka poleks: Matteuse 16:18 (kus võib-olla kasutab evangelist τήν ἐκκλησίαν, kuigi Kristus võis öelda τήν βασιλν βασιλε); 1. Korintlastele 12:28; Efeslastele 1:22; Efeslastele 3:10; Efeslastele 5:23 jj,27,29,32; Filiplastele 3:6; Koloslastele 1:18, 24; genitiiviga: τοῦ κυρίου, Ap 20:28 (ääresõna τοῦ Θεοῦ); τοῦ Θεοῦ, Galaatlastele 1:13; 1. Korintlastele 15:9; 1. Timoteosele 3:15.
cc.
nimi kantakse üle juba surnud ja taevasse võetud ustavate kristlaste kogudusele: Heebrealastele 12:23 (vt selle lõigu kohta ἀπογράφω, b. ja πρωτότοκος lõpus).
]]>Mon, 21 Oct 2024 08:37:43 +0300<![CDATA[KUS KOGUDUSES SA KÄID?]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/kus-koguduses-sa-kaid

Kristlase südames elab Jeesus ja ta peaks tundma ennast igas koguduses nagu oma kodus. Jh 9:35, Rm 16:16

Kui sageli küsitakse inimese esimese sisenemise juures: kus koguduses sa käid? Kui sa siis ütled, et sa oled teisest kohast, siis vaadatakse sinu peale veidralt. Veab, kui ei öelda otse näkku: sa ei ole meie! Sinult eeldatakse vähemasti sama konfessiooni, aga kui sa ütled, et sa oled teisest, siis sa pole üldse see päris õige. Sellist suhtumist kohtab väga palju. Kahju. Teiseks, kui sa ei anneta "meie" kogudusele, siis sa ei ole meie oma. Annetus on muudetud koguduse pääsmeks! Kujuta ette, kui Jeesus müüks koguduse ees pileteid ja ütleks, sa ei kuulu meie hulka, kuna sa annetad raha mujale? Koguduse kuuluvus on suuresti tehtud sõltuvaks sellest, kuhu sa oma annetuse jätad. See on ka üks põhjus, miks "varastatakse" lambaid. Kuid jüngrid ei teinud seda ja ei värvanud inimesi selleks, et need täidaksid koguduse kassat. Kristlik kogudus oli üks ja vara oli neil ühine, s.t see ei olnud seotud konfessiooni või kogudusliku kuuluvusega. Te näete UT, kuidas Paulust toetasid kogudused kõikjal, kuigi esines ka neid, kes ei olnud temaga selles küsimuses osaduses. Samas näete ka seda, et Paulus kasutas mõne koguduse vara hoopis mujal kogudustes. Raha ei määranud koguduse kuuluvust. Määrav oli vaid see, kas sa olid Kristuse vastu võtnud isiklikuks Päästjaks. Samuti oli põhimõte, et kristlane peab tundma ennast igas koguduses nagu oma kodus. Kuid sellele vaatamata, leidus ka sel ajal kogudus, kes ei tahtnud Paulust vastu võtta. See kõik eelnev ei ole midagi uut, vaid on näha apostlite tegudes ja jüngrite kirjades. Niisiis, kui kuskil on kogudus, kes küsib sisenedes: kus koguduses sa käid? Siis ütle: Kristuse koguduses. Kui keegi ütleb: saa meie liikmeks, sest sellega sa maksad "oma" koguduses, siis ütle: minu kogudus on alati seal, kuhu ma annetan; täna siia, homme sinna. Annetus on alati vabatahtlik ja Kristus pääsmeid ei müü! Kui sinu tegelik kogudus on sinu kodu, siis on sul täielik õigus toetada kasvõi üksnes iseennast ja oma kodu. Jeesus elab kristlase südames ja ta peaks ennast tundma kodus igal pool, kus on teised kristlased.

]]>Mon, 21 Oct 2024 08:34:03 +0300<![CDATA[KÕIK KRISTUSE KOGUDUSED]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/koik-kristuse-kogudused

Kumb neitsi tahad olla sina, kas Kristuse kogudus?

Püha Vaim ei saa mitte kunagi väita, et mine luterist baptisti või metodistist nelipühi kogudusse või õigeusu kirikust katoliku kirikusse või vastupidi. Sellega Jeesus teeks kahju ühele kogudusele teiste arvelt ning tekitaks usklike vahel tülid. Kõik konfessioonid on tekkinud üksnes inimlike erimeelsuste ja tülide pinnal, kuid mitte Jumala tahtel. Samas kui need tekkisid, Jumal püüab neid lepitada, kuigi paljude kirikute juhid põlgavad teisi Jumala lapsi ja seda põhjustab lahkmeele vaim, mitte Püha Vaim. Piltlikult on see otsekui peretüli, kus pereliikmed ei saa omavahel läbi ja võivad isegi aastaid üksteist vihata. Kas põhjusega või ilma, kuid kristliku apostelliku õpetuse järgi oli üks Kristlik kogudus, kuid neid tunti ja defineeriti asukoha alusel.

Näiteks on kirjutatud:
1Kr 16:19, Assia kogudused
2Kr 1:1, Korintose kogudused
2Kr 8:1, Makedoonia kogudused
Gl 1:2, Galaatia kogudused
Gl 1:22, Juudamaa kogudused
1Ts 1:1, Tessaloonika kogudus
1Pt 5,13, kogudus Paabelis
jpt

Milline oli apostel Pauluse seisukoht? See on selgelt näha läbi tema kirjade ja ka Luuka poolt apostlite tegudes vaimus üksmeelne ning Kristuse vaimus. Ta kirjutab roomlastele (Rm 16:16) "Kõik Kristuse kogudused tervitavad teid!" Mis oleks selle juhise mõte? Kristlastel tuleks oma kiriku uksele naelutada seisukohad, mida Paulus õpetas ja visata tulle lahkmeelest inspireeritud konfessiooni seisukohad nn käsiraamatud, mis sisuliselt õpetavad a'la meie teame ning teeme ja usume õigemini, kui need teised seal. See ei ole lihtsalt oikumeeniline liikumine, vaid juurte juurde minek, milline oli Kristuse kogudus enne, kui inimesed selle oma tahtmiste läbi ära rikkusid. Kuhu on see välja jõudnud!?

Tänane pilt on üsna jõhker, kui Venemaa õigeusu juhid leiavad, et ukrainlasi tulebki tappa ning see on nende püha sõda seda teha, õnnistades tapjaid ja tapmist. Teisel pool on Ukraina õigeusklikud, kes püüavad enda eksistentsi päästa venelaste tapatalgute eest! See ei ole Kristuse kogudus. Venemaa õigeusu kirik on saatana kogudus, sel pole kristlusega enam midagi ühist. Vastupidiselt palvetaksid venelased oma riigi juhtide eest, et need tuleksid meeleparandusele. Kui need vaid tahaksid tunda Kristust, siis nad peaksid tunnistama, et nad on eksiteel ning sõda lõppeks kohe. Kas sellest saab tulevik, seda teab vaid Isa taevas, aga lugedes pühakirja, siis Jumalal on ühe kolmandiku osas otsus tehtud mida prohvet Johannes kuulutas ja see on nende häving. Kui te vaatate maailma kaarti, siis on üsna selgelt välja joonistunud pilt, kuidas see kolmandik moodustub. Jumala sõna on alati täide viidud. See on paratamatus. Jumal ei andnud Lotile isegi võimalust, vaid ta ütles, mine minema selle koha pealt, ma hävitan selle linna ning armu ei anta.

Imelik on see, et kristlased ei näe oma vaimus Jumala tegemisi ning see koguduslik vastasseis on ka Eesti koguduste vahel kui ustega paugutamine. Kuid kogudus koosneb ju inimestest. Ainult 5 neitsit kümnest said aru ja tegid seda, mida Jeesus neilt ootas enne tema tulekut. Kumb neitsi tahad olla sina, kas Kristuse kogudus? Jeesus tuleb järgi OMA kogudusele. Teda ei huvita konfessioonid, teda huvitab vaid see, kas see kogudus kuulub temale!
]]>Wed, 16 Oct 2024 08:36:59 +0300<![CDATA[KÕIK KOKKU]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/koik-kokku

"Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist" (Hb 10:25) teksti alkeelne sõna on ἐπισυνάγω, episynagōgē - kogunemine ühes kohas, mis igal korral on samaväärne. Sama sõna esineb veel vaid ühel korral. "Me palume aga teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemise pärast, siis kui meid KOGUTAKSE tema juurde." Episynagōgē - leiab piiblist vaid veel ühel korral kontekstis, kus Paulus ütleb tessalooniklastele, et meid kogutakse taevasse, tsiteerime: "siis kui meid kogutakse tema juurde". (2Ts 2:1) Siin võiks olla tõlge veelgi arusaadavam, kui lisada sõna kõik ehk siis kui meid kõiki kogutakse tema juurde.

Jeruusalemma koguduses tekkis olukord, kus kristlased kogunesid koosviibimiseks, aga tihtilugu ei olnud kõik kohal, kes selle piirkonnaga olid seotud, teisisõnu, elasid selles paigas, aga neid ei kohanud kogunemisel.

Eesti piiblis sõnastatud "Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist" tegelikult ei tõlgi ära teksti algtähendust, pigem lisab sellele uue tähenduse. Siin ei ole küsimus unustamises, laiskuses, mugavuses või mõnes muus põhjuses, milleks võis olla usust ära langemine. See tekst kutsub üles sõna sõnalt: Ärge hüljake kõigi kokku saamist! (Hb 10:25) Ka taevasse viiakse kõik kokku. (2Ts 2:1) Siin ei ole mingit tähendust, mis annaks võimaluse unarusele, oma defineerimisele või üldse koguduse konfessiooni tunnustele. Mitte midagi sellist, ometi te kuulete ühtelugu jutlusi just kontekstiga, millele antakse tagamõte. Pühakirjas on siiski selgelt kirjutatud, et ärge hüljake kõigi kokkusaamist. Koguduse alguses oli see ju nii, et kõik said kokku.

Midagi pidi põhjustama olukorra, et kõik ei tulnud kohale? See vajab selgitust. Miks kirjutatakse seda heebrealastele, teisisõnu Jeruusalemma kogudusele?

Kuna olid ju juudid need, kes kuulutasid evangeeliumi üle kogu maailma, siis tekkis Jeruusalemmas olukord, et kohalikus koguduses jäid asjad ripakile. Kristlased oli usinalt evangeeliumi "põllul", mitte seda et keegi ei viitsinud minna kohale kui ta seal lähedal viibis. Seetõttu Jeruusalemma kogukonnas võis Kristuse töö unarusse või vajaka jääda. Teile aga räägitakse seda kontekstis, et inimesed ei tule kodudest välja pühapäeva jumalateenistusele. On nii? Algkoguduse ajal oli kodu või koda koguduseks ja see ei ole muutnud. Seega heebrealaste 10 ptk selgub, et Jeruusalemmas ei olnud enam kõik kohal, mitte ei tähenda see kirikus käimist (milliseid hakati ehitama alles kolmsada aastat hiljem) ega ka mitte sünagoogid. Kui tihti kristlaste (juutide) kodudes ei olnud mehi, sest need olid ära teistes kogudustes või kuulutuse tööl. Samuti võime lugeda piiblist, et kristlasi hakati taga kiusama ja kõik ei saanud enam kokku.

Kui Paulus kirjutab roomlastele "Kõik Kristuse kogudused tervitavad teid!", siis ta peab silmas piirkondi. Assia, Korintose, Makedoonia, Galaatia jne-jne ehk piirkondi, mitte konfessioone ega ühe konfessiooni kõiki kogudusi. Pühakirjas ei ole sõnagi konfessioonidest ega nende õpetustest kui räägitakse kogudusest, vaid alati peetakse silmas Kristuse kogudust, kes defineeriti piirkondade ehk tegevuskoha järgi. Seetõttu ka sinu koda, kus iganes sa elad, on Kristuse kogudus ja piibellik on seda defineerida koha nime alusel. Ei ole vahet, milline konfessioon see on, aga see on Kristuse kogudus. Kui aga piibel kirjutab, et kõik olid üheskoos või kogunenud, siis see tähendab, et kõik sinu koguduse või pere juurde kuuluvad isikud olid kogunenud. Nii saate seda kirjakohta mõista piibellikult, kontekstis, kuidas kiri heebrealastele seda kasutab.

]]>Tue, 15 Oct 2024 08:54:40 +0300<![CDATA[MIDA JUMAL KUNAGI EI TEE]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/mida-jumal-kunagi-ei-tee


Armas õde Kristuses kirjutab meie postituse juurde: "Jeesust väga huvitab, kus koguduses sa käid. Aga tähtsam on see, kuidas sa Jeesust järgid. Jumal annab märku, kuhu kogudusse sa peaksid kuuluma ja annab nõu, kui sa peaksid kogudust vahetama. Küsi Jumalalt, kus on sinu õige koht." Peame seda vajalikuks omalt poolt selgitada, mida KM selles küsimuses leiab ja loomulikult selle alusel, kas piibel tõepoolest seda kinnitab?

Kuivõrd selgitasime, miks Jeesust ei huvita, kus koguduses sa käid, siis seda kordama ei hakka. Iga lugeja saab kerida FB lehel ja lugeda, mida oleme avaldanud. Järgmiseks, kas "Jumal annab märku, kuhu kogudusse sa peaksid kuuluma"? Vastus on üksnes EI. Jumal annab märku, et hea on olla osaduses Kristuse nimel teiste usklikega, aga ta mitte kunagi ei määra ega jaga laiali inimesi koguduste vahel, kuhu keegi peaks kuuluma. Eestis on levinud, aga ka mitte üksnes Eestis arvamus, et kristlane peaks valima konfessioonide vahel, milline õpetus ja mis tema meelest kõige enam tema endale sobib. Kas see on vale, et inimene teeb valiku? Seda mitte. Kas Jumal piirab seda ja ütleb inimesele ise? Ei piira. Igal kristlasel on absoluutne vabadus ise otsustada, Jumal ei sekku selle juures ega suru peale oma tahet. Vastupidiselt on see sama: ma ei vali seda kristliku kogudust, kuna mulle ei ole need inimesed ja nende konfessiooni õpetused vastuvõetavad. Kuidas nii? Kristus võttis nad vastu, aga sinule ei ole nad vastuvõetavad? Halloo!? See ei ole riigikogu valimised ega demokraatia. Kuidas saab inimene üldse mõista kohut teise koguduse venna või õe üle, kes on Kristuses õigeks mõistetud?! Kes aga õpetab, et inimesel on selline või sel puhul õigus, see õpetab sisuliselt seda, et laps saab ise valida endale isa ja perekonda, kus ta tahab elada. Kuid pühakiri ütleb, et meil kõigil on sama Isa ja me kõik oleme ühe perekonna lapsed - Jumala lapsed. Jumal absoluutselt ei aktsepteeri erimeelsusi ja lahknevusi ega lahkmeelt oma laste seas. Kuigi kristlikud konfessioonid eksisteerivad, siis see ei olnud Jumala plaan. Selle koha peal võite öelda: aamen. Veel enam Jumal mitte kunagi ei anna märku, et kristlane peaks kogudust vahetama. Kui keegi seda teeb, siis Püha Vaimul ei ole sellega absoluutselt mitte mingit pistmist ega ka Jeesusel. See on lihtsalt inimlik eksiarvamus, et mul tuleks kogudust vahetada. Jumal mitte kunagi ei saada inimesi kogudusest minema. Seetõttu on õigustatud ka koguduse vanemate pahameel, kui nende juurde tuleb koguduse liige ja ütleb, et "Jumal ütles mulle, ma pean minema teise kogudusse." Jumal sellist asja kunagi ei ütle. Sellele eelnevale neis mõlemas küsimuses ei ole pühakirjas kinnitust ega apostlite õpetust. Seetõttu Jumal ei anna märku, KUHU sa pead kuuluma ja kas sa üldse peaksid edaspidi hoopis KUHUGI MUJALE kuuluma ega anna Jumal selles küsimuses kunagi inimesele nõu. See oleks ebapiibellik ja vastuolus Jumala sõnaga. Kolmandaks, "Küsi Jumalalt, kus on su õige koht?" See väide on samuti meelevaldne, see on umbes sama vale väide, kui küsi Jumalalt, kes peab saama sinu abikaasaks! Abikaasa elab alati abikaasaga, muidu võiks süüdistada nagu Aadam: sa ise andsid mulle selle naise! Jumal annab inimesele annid, aga need teenimise annid ei ole piiratud koha ega kogudusega. Seetõttu on näiteks vägagi piibellik, kui teatud andidega inimesed teenivaid igal pool, kuhu neid teenima kutsutakse. Kuid selles olukorras tõepoolest Püha Vaim annab nõu. Seal tuleb teha selle anniga tööd, aga see ei tähenda, et üksnes selles kohas, et edaspidi ei tule mujal tööd teha. Inimestel tuleb mõista, et üks asi on andide kasutamine, hoopis iseasi on koguduslik kuuluvus. Viimase osas Jumal ei sekku ja ei ütle mitte kunagi, kuhu kogudusse ta tahab oma lapsed määrata.

]]>Mon, 14 Oct 2024 11:50:16 +0300<![CDATA[KUIDAS SA MEELT UUENDAD ]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/meie-missioonist1

I - V osa

I osa

Meele uuendamise seisukohast eesti kristlaste seas puudub kord ja valitseb segadus, mis ei ole mõistlik ning ei vii mitte kuhugi välja. See tuleb sellest, et kreeka keelest termin meel on tõlgitud mitmemõtteliseks ja pole ime, kui piibli lugeja seda ei näe ja ei mõista, mida Paulus meelsuse juures õpetas. Asi on lihtsalt termini tõlkimises, millega algtähendus läheb kaotsi või ei ole enam see, mida Paulus õpetas. Teisalt tuleb teadmatus ka sellest, et eestlastele sõna meel tähendus on ebamäärane, arusaamatu ning seda seostatakse mõistusega või mõtlemisega. Kuid meel ei ole üksnes mõistus või mõtteviis, vaid inimese meelsus. Kui teile räägitakse meelsusest, siis see on algtähendusele kõige lähemal. Niisiis, meie kirjutame täna meelest ja meelsusest. Eestlane ütleb, minu meelest, aga mõtleb selle juures, minu arvates. Tegelikult meel ei tähenda üksnes arvamust, meel on meeleseisund ja meelsus. Lühidalt, millise meelsusega keegi elab oma elu.

Esimene viga, mida meele suhtes räägitakse või segamini aetakse kirikutes, on kahtlemata meeleparandus (patukahetsus). Te võite minna näiteks Oleviste kogudusse (mitte ainult) ja seal räägitakse teile praktiliselt iga teenistus meeleparandusest. See on jutluste peamine tuum, mida üsna tihti kuulete. Kas selles on siis midagi valesti? Valesti ei ole siis, kui seda kuulab uskmatu, kes tuli kirikusse ning kelle meel on parandamata ja hing vajab päästmist. Selge, et temale kõlab meeleparanduse sõnum kui Ristija Johannese kuulutus: parandage meelt, Jumalariik on lähedal! Uskmatu või patune vajab esmalt meeleparandust. Kuid see on esimene samm. Kui inimene on meelt parandanud, siis ta ei vaja enam meeleparandust, sest meelt parandatakse pattudest. Kui sa eile parandasid meelt, palusid patud andeks, siis sul ei ole põhjust seda täna uuesti teha. Sa oled puhas, sul on Kristuse meel. (1Kr 2:16) Kuid nüüd, häda seisneb selles, et ta kuuleb jälle sama sõnumit ja mõtleb: ma ju parandasin meelt? Miks ma pean seda jälle tegema? See aga kordub ja kordub ja jääbki korduma. Selle juures ei õpetata, et meeleparandus on neile, kes ei ole Jumalaga lepitatud. Kui aga inimene on Jumala laps, siis tal ei ole meeleparandusega midagi peale hakata. (Toim: teame, et nüüd hakkab mingi pommitamine a´la ka usklikud teevad pattu jms. Ei vaidle vastu.) Küsimus on põhjendatud. Mida ma peaksin veel tegema? Tegelikult sa ei pea iga kord kirikus muudkui patte andeks paluma. See on arulage tegevus, kui sa ei ole pattu teinud. Miks sa peaksid siis andeks paluma?! "Äkki on veel mõni tahtmatu patt?" No kuulge, see läheb juba naeruväärseks! Uskliku patuga ähvardamine ei ole küll elu armu all, vaid käsumeelsus.

Tuleme nüüd selle vea juurde, mis siis oleks õige rääkida? Piibel ei õpeta, et me peaksime iga päev meelt parandama, aga õpetab, et meil on Kristuse meel ja meil tuleks ka enda meel viia Kristuse meelega vastavusse. Kui palju seda õpetatakse? Seda ei räägita ja kui midagi lipsab läbi, siis, see on segane jutt ja selle järgimine või praktiline kasutamine selgusetu ehk teisisõnu, mida tähendab meele uuendamine, kuidas seda läbi viia ja milline on meele uuendamise eesmärk ning lõpetuseks, inimene peab ju aru saama, kas ta meel on uuenenud. Niisiis, meeleparandus ei ole meele uuendamine, vaid meeleparandus toimub enne meele uuendamist. See eristab kristlasi teistest usunditest. Meele uuendamine võib mõne jaoks olla pikema ajaga väljakutse, aga see on protsess, mida tuleb mõistusega võtta. Kui sa sellest mõistusega aru ei saa, siis võib tekkida vale süütunne ja sa võid püsivalt endast mõelda valesti, nii, nagu tegelikult ei ole. Seda ei tohi olla! Sest siis tammub usklik kohapeal, otse kui rappa vajunud. Kui sa läbisid meeleparanduse, siis meel on parandatud. Edasi sa saad meelt vaid uuendada ja alles siis.

Meele uuendamine näitab seda, millise meelsuse poole sa püüdled ja millise meelsusega sa elad? Panime siia küsimärgi.
Kui sul on Kristuse meel, siis sa teatud meelsuse all ei tee enam seda, mida sa tegid oma elus enne meeleparandamist. Kui sa parandasid meelt, aga jätkad vana meelsusega, siis tegelikult sinu meel ei ole siiras ja sa peaksid esmalt uuesti minema Jumala ette ja südamest kahetsema, et sa pole ära pöördunud halvast ning paluma, et Jumal annaks sulle andeks ja jõudu selleks. On palju kristlasi, kes muudkui käivad sellises meele segaduses, et nad tunnevad süükoormat, haletsevad ennast; kuid see on tunnus, et nad ei ole Jumalaga lepitatud.
Kuid teine asi on õpetus. Kui kirikutes räägitakse meele uuendamisest kui meeleparandusest, siis võib kristlasel tekkida väär pilt, ta ei tea, mida teha tuleb. See on kõige hullem. Sa parandasid meelt, aga keegi ikka ja jälle ütleb, et sa pead seda uuesti tegema. Sa ei saa enam millestki aru. Tekib ahastus ja lootusetuse tunne: mis mõttes ma jälle pean ennast alandama? Kas ma siis polegi usust õigeks saanud? Sellisel pinnal on väga palju valeõpetust ja meeleparandusega lahmimist! Seda ei tohiks olla. Kui te kuulete seda sõna ja olete meeleparanduse läbinud, siis jätke see tähelepanuta. See on nagu piitsutamine. See ei ole kristlik ega oma muud, kui naeruvääristab kristlase puhtust ja teeb püha maha. See võib olla isegi deemonlik kõne. Miks me halvustame neid, keda Kristus on patust vabastanud ja teinud õigeks? See on väga tõsine asi ja sellised õpetajad viivad usklikud käsumeelsusesse, õigupoolest ongi sisult käsumeelsus ja karistus, mitte arm ja õnnistus ning vabadus. See selleks. Meele uuendamise suhtes on väga vähe selget ja terve mõistusega kirjandust, mille lugedes te saate aru, mis on asja tuum.

Niisiis, meele uuendamine ei ole ilmtingimata eesmärk omaette, kuna pühakiri ütleb, et meil ON Kristuse meel. See juba on.

See ei ole mingi mõistuse targutus või mõistusega võtt, see on hinge seisund. Meelsus, mida sa omad, õigupoolest, mida Kristus teeb oma Vaimu tõttu sinu sees. Lihtsa näitena võib öelda, et sa ei tee kaasa enam seda, mida sa varem patuse loomusega tegid. Su mõtteviis on arengufaasis, kus sa otsid parimat, seda mis tuleb ülalt. Kuid sa ei tee ju seda käsumeelsuse tõttu, vaid see on inimese sisemine hoiak hea suunas. Millised kirjakohad sellest kirjutavad? Märkisime eespool, et tõlge on probleem ja toome siinkohal välja esmalt kirjakohad, mis kreeka keeles tähistavad meelsust või meelt. Mitte mõistust. Kuna eestlaste piiblitõlge selle termini juures tekitab palju nn müra, mis tegelikult ajab segadusse. Pole ime, et inimestele meele uuendamine on avastamata!
II osa

MEEL, meelsus (kr k νοῦς) [nooce], mis hõlmab ühtmoodi tajumis- ja mõistmisvõimet ning tunnetamise, hinnangu andmise, määramise võimeid, see ei ole lihtsalt mõistus või mõtted, vaid ka intellektuaalne võime, mõistmine ja kui võime vaimse tõe saavutamiseks, hinge kõrgem jõud, võime tajuda jumalikke asju, tunnustada headust ja vihata kurja, mis annab meile kaine, rahuliku ja erapooletu kaalumise ja otsustamise jõu sh mõtted, tunded, eesmärgid, soovid. See on konkreetne mõtlemis- ja otsustamisviis. Vaatame siis kõigepealt, mida piibel kirjutab "meele" kontekstis nendest, kes ei ole veel meelt parandanud. See aitab eristuda ja lööb pildi selgeks ja on võtme tähtsusega. Kui sa eelnevast aru ei saa, siis sa ei saa aru millestki. Võtame ette esmalt tõlked, millega saab nõustuda.

"Puhtaile on kõik puhas, aga rüvedaile ja uskmatuile pole miski puhas, vaid rüve on nii nende meel kui südametunnistus." See on Pauluse kirjast Timoteusele. (Tt 1:15) Siin on kasutatud sõna "meel" ja selgitatud, milline on inimese meel enne meeleparandust. Enam selgemalt ei anna kirjeldada, milline on meel inimeses, kes ei ole usklik ja siin räägitakse nii meelest kui ka südametunnistusest. Kui südametunnistus on must, siis ei saa ka meel puhas olla. Kuid see kirjakoht ei ole usklikule kasutamiseks enam asjakohane juhul, kui ta on juba meelt parandanud. Siis ta südametunnistus on puhas ja inimese meel uuendatud.

Lisaks eelnevale on vaja aru saada, mida need rikutud meelega inimesed teevad või kuidas nad käituvad. "Nii nagu Jannes ja Jambres panid vastu Moosesele, nõnda panevad ka nemad vastu tõele. Nad on inimesed, kelle mõistus on rikutud ja kes on kõlbmatud usu poolest." (2Tm 3:8) Pauluse teine kiri Timoteosele kirjeldab väga tabavalt, milline on rikutud inimese käitumine. Kuna nad ei ole päästetud, siis nad ei kannata tõde ja panevad sellele vastu. Selline käitumine on tegelikult spontaane kõigi inimeste puhul, kelles on ka deemonid, aga ka nende isikute puhul, kes lihtsalt vihkavad usklike. Nad vihkavad pimesi, aga see on nende sisemise meele seisund, kus nad tajuvad tõe valu, mis kuhjab kui tuliseid süsi nende hinge ja tegelikult nad vihkavad kristlasi ilma põhjuseta. Variseid ja kirjatundjad tegid seda. See ei pruugi olla midagi isiklikku, aga see on vihkajate meel, mis sellise meelsuse neis esile toob. Kui nad oleksid meelt parandanud, siis nad seda enam ei teeks.

Leebema vastupanu suhtes annab piibel samuti juhise. "Lõputuid hõõrumisi inimeste vahel, kes on mõistuse poolest rikutud ja ilma jäänud tõest, ning kes arvavad jumalakartuse olevat tuluallika." (1Tm 6:5) On palju inimesi, kes kasutavad usklike ära. Samuti nende eesmärk on usklike vahel tüli tekitada või neid taga kiusata erineval moel, kuid nende "mõistus" (kr k tegelikult on selles kohas "meel") on rikutud, siis nad tegutsevad oma rikutuse tasemel. Lühidalt, millisel tasemel nende meel rikutud on, selline on ka nende rikutuse meelsus. Kuna nad ei mõista tõde, siis nad arvavad, et neil on õigus ja mõistagi oma tõde, aga nad on omakasu peale väljas ja nende tunnuste alusel saate aru, et need inimesed vajavad esmalt meeleparandust. Seetõttu neile on kohane kuulutada: parandage meelt! Nende puhul meele uuendamine on alles järgmine samm peale meeleparandust.

Kuid see õpetus on mõeldud eelkõige kristlastele ja seetõttu on asjakohane küsida: mida piibel eelneva suhtes õpetab? See hoiatab "et te ei laseks end nii ruttu ajada segadusse ega heidutada - ei vaimu ega sõna ega kirja läbi," 2Tm 2:2. Siin on puudu üks oluline sõna. Nimelt tõlkes puudub "meel". Selle mõte kreeka keeles on hoopis järgmine: "et te ei laseks meelt nii ruttu ajada segadusse ega heidutada." Siin ei räägita endast vaid meelest! Meelt saab segadusse ajada ja eesti keeles on isegi mõiste "meeltesegadus" ja seega inimene, kelle meel on segi aetud on meeltesegane. EKSS sõnaraamat toob tabava näite, "Tappis meeltesegaduses kaks kaaslast." Samuti "Ta on meeltesegaduse piiril." või ka "Mehi haaras nagu meeltesegadus: tormati mõttetult siia-sinna." Kas saab veel paremini sellist meele seisundit kirjeldada! EKSS selgitab, et see on vaimne häire, ka arutu seisund. Kas just vaimne häire, aga kindlasti on see arutu seisund. Siiski mõni võib ka suurest õnnest olla meeltesegaduses ning seetõttu seda ei saa kvalifitseerida kui vaimne häire. See selleks. Kindlasti on meelte segadus hooplemine. Paulus kirjeldab, et inimene võib oma "lihalikus mõistuses hoobelda". (kirjas Koloslastele 2:18) Kreeka k on seal tegelikult kirjutatud "lihalikus meeles hoobelda". Aga see on ka kristlaste kiusatus, kas pole? Õigupoolest ka uskmatud on mõtteviisilt lihalikud, kahjuks tihti ka usklikud, kes ei tule toime oma meelsuse ohjeldamisega.

Nüüd mida selleks teha saab, et hoida oma meelsust?

"Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses." Kui sul on Jumala rahu, siis domineerib Kristuse meelsus või meel. Rahu on ju Püha Vaimu vili, kellel on rahu südames, see ei lase oma lihal enda meele üle võidutseda. Lihtsalt rahu on vaimne mõjujõud, mis hoiab inimese meelsust. Toodud kirjakoht asub Paulus kirjas filiplastele, 4 ptk ja 7 salm. Kahjuks on sellest taas tõlge, mis ei võimalda kontekstist aru saada, kuidas rahu mõjutab meelt ehk kuidas üleloomulik rahu kristlast aitab. Milline sõnastus on tekstil kreeka keeles? "Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu meelsus, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses." Selline sõnastus on korrektne, mida rahu meelsuse juures ära teeb. Kui aga tõlge on vale, siis teksti mõte läheb kaduma ja te ei saa aru, kuidas vägi toimib ning mõistagi ponnistate ise, satute käsumeelsusesse, teete liha tegusid ja palju muud, mida piibel ei eelda teilt. Rahu on ülem kui kogu meie meelsus. See ei ole mingi astmeline allumise süsteem, vaid mudel, kuidas Jumal meie meelt uuendas ning seda meelt sinus alles hoiab..

III osa

Kirjas efeslastele Paulus ütleb selgelt, mis juhtub siis, kui meis on Kristuse meel. See mõte kahjuks eesti piiblist välja ei tule. See on täiesti kaduma läinud. Eesti keeles on "saada uueks oma mõttelaadilt", aga tegelikult "saada uueks meele poolest" või meelelaadilt. (Ef 4:23) Nagu juba eelnevalt selgitasime, inimese mõte ei ole meel ja sestap kristlik mõttelaad võib kristlasel üha edasi areneda, aga tema meel on ikka veel vana ja seetõttu te kohtate kogudustes niipalju vastuolulise käitumisega kristlasi. Nad räägivad häid mõtteid, aga kahjuks nende meel tunnistab nende vastu (Rm 16:18), et need on vaid sõnad (Jk 1:22), mille taga puudub südame meelsus (Hb 4:12) ja teod. Seetõttu on väga tähtis, et kristlased mõistaksid, et nad vajavad meele uuendamist ja selle suunas juhendamist ja puhast õpetust, mida meele uuendamine iseenesest sisaldab. Ei piisa sellest, et me räägime välja ilusaid sõnu või mõtteid, kui vaja on meele uuendamist! (1Kr 1:10) Meie vana meelsus võib olla meile kõige suurem kristliku arengu takistus, otsekui ankur, mis takistab usus edasi liikumist. Paulus nõuab seda tõepoolest! Kuidas ta seda ütleb?

Paulus kirjutab efeslastele "Ma ütlen seda nüüd ja tunnistan Issandas, et keegi teist ei elaks enam nii, nagu paganad elavad oma tühises meeles." (Ef 4:17)

Võime vabalt olla kristlased, aga meie meeled on kui tühised, kõlisavad kuljused. Kui me ei saa aru, et kristlasena ei saa enam elada edasi kui uskmatu. Me ei tohi olla nüristunud, teadmatuses, võõrdunud Jumala elust ega tohi roppuse ega kõlvatuse peale isegi mitte mõelda. Selleks saab meelt uuendada. Asi ei ole ainult äärmuslikes nähtustes, vaid üsna igapäevases tegevuses ja kõnes. See, millest me suuga räägime, sõltub meie meelsusest.

Nii nagu ei sobi riivatud ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine, nii ei sobi ka jõude olek, uudishimu ja lobisemine, sest nad räägivad sobimatult. (Ef 5:4, 1Tm 5:13) Jumala lapsele on kohane käia valguses, igasuguses headuses ja õigluses ja tões. (Ef 5:9) "Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine." kirjutab Paulus. (Ef 5:17) Sisuliselt eeldab see seda, et meil tuleb meelt uuendada ja mõista, milline on Kristuse meel. Vaim tuleb selles meile appi. (jj 18-20 salm) Näiteks, Vaim ei lase sul enam kasutada sündsusetut sõnavara.Vaim teeb meie meele tugevaks. (Gl 5:22-23) Kõigil tuleb Kristust tundma õppida. (Ef 4:20)
Südame meelsus ei teki iseenesest.

Meele uuendamine on teadlik tegevus, mis nõuab erilist tähelepanu. Paulus kirjutab efeslastele 4 ptk 17-23 pikemalt. Kui palju te kohtate kristlasi, kes on lahked, halastajad, andestajad? Selle üle kurdavad eelkõige uskmatud, kes toovad välja kristlaste puudused. See võib olla õiglane kriitika. Seda esineb siis, kui kristlased ei uuenda oma meelt. Kui meele uuendamine oleks tehtud, siis nad annaksid oma eluga tunnistuse Kristuse meelsusest. "Oo, ma olen ju kristlane!" ütlevad nad. Milline on su meel? Peetrus õpetas seda. (1Pt 5:9)
Paulus õpetas meele uuendamisest ja rääkis kogudustele.

Näiteks ta ütleb "kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis sõna oma mõistusega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega." Tegelikult eesti piiblitõlkest läks algmõte kaduma. Kreeka keeles on kirjas järgmiselt: "kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis sõna oma meelega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega." Ta räägib meelsusest, et meelsuse puhul ei ole vaja teha palju sõnu ja seda ei tohi segamini ajada vaimuilmingutega. Meelsus ei ole vaimsus ega Vaim. Keeltega rääkimine on Jumala Vaimu tegevus. Kuid meelsuse alusel on see meie mõistusele aru saadav ja meil tuleks oma meelsust läbi katsuda. Milline on meie õpetus, mida kogudustes jagame? Kas inimesed saavad aru, või neil esineb meeltesegadust ja nagu eestlane ütleb "puder ja kapsad". Paulus oli selles osas lausa nõudlik. (2Kr 10:5) Kui sõna selgitab meie meelsust, siis, see läheb hinge ja me oleme kui Jumala peegli ees.
IV osa

Vaatame veel. "Kuidas siis nüüd? Ma tahan palvetada vaimus, aga tahan palvetada ka mõistusega, tahan laulda vaimus, aga tahan laulda ka mõistusega." kirjutab Paulus. (1Kr 14:15) Sõna meel on siinkohal täiesti peidus. "Kuidas siis nüüd? Ma tahan palvetada vaimus, aga tahan palvetada ka meelega, tahan laulda vaimus, aga tahan laulda ka meelega," on see, mida Paulus siin tegelikult välja ütles.
Sisuliselt ta ütleb, et meelsus peab olema selge. Kristuse meel ei ole arusaamatu.

Kristlastel tuleb palvetada keeltes (vaimus), kuid tuleb palvetada õige meelsusega. Sõnad tulevad mõistusest, aga milline on südame meelsus? Kui need on lihtsalt sõnad, isegi mõtlemata mida öeldakse, siis selline ei ole Kristuse meelsus. Vanemad kristlased saavad vaistlikult aru, milline palve on võitud, mis saab vastuse ja milline palve on lihtsalt järjekordne liturgia, see ei tule südamest.

Miks Jumal peaks vastama palvele, mille meelsus ei ole Kristusega?! Selleks tuleb esmalt meelt uuendada. Suhtumine sõltub meelsusest. Kui sul palve suhtes on uuenenud meel, siis need palved erinevad üsna palju. Jeesus õpetas oma jüngreid palvetama. Tegelikult ta sihtis nende meelsust! Nende meelt oli rikutud, mis vajas uuendamist nagu ka meil.

Paulus õpetas korintlastele, et tehke vahet! Ta kirjutab: "Kui ma keeli rääkides palvetan, siis palvetab mu vaim, aga mu mõistus on viljatu." Jällegi see parasiitsõna "mõistus"! Tegelikult on kr k "meel". Ehk siis vaimus palvetades palvetab ju vaim, mitte meel. "Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega." (Rm 8:26) See on hoopis teine dimensioon ja vaimne. Kui meie vaim hakkab meie eest ise paluma, siis meie meelsus on selleks hetkeks kõrvale asetatud. See on tõde. Me lihtsalt isegi ei tea, mida meie vaim palvetab. Laseme sellel palvel kulgeda ja kui see palve lõppeb, siis saame jätkata palvetamist meie meelest.

"Sest kes on tundnud Issanda meelt, kes võib teda juhatada? Aga meil on Kristuse meel." (1Kr 2:16) Ometigi üks kirjakoht, mis on korrektselt ära tõlgitud. Kui sa seda loed, siis esmalt avastad, et sinus on Kristuse meel. Meil on Kristuse meel? Sa mõtled "Huvitav, milline see meel on? Kas tõesti minu sees on Kristuse meel?" Kuidas ma sellest aru saan?

Miks me ei mõista seda kui Vaim palvetab? Kuna meie arusaamise võime ei ole kuidagi võrreldav Jumala meelsusega. Isegi kui meis on Kristuse meel, me ei saa kunagi aru sellest, mida Vaim palub. Jumala Vaim kui ka meelsus on nii üle kõigest maisest, siis paraku nii ongi, et meie sellises olukorras saame vaid tunnistada, et nii see on. Kuid Jumal nägi seda ette, et meie meel vajab uuendamist, samuti olukorras, kus meie elus tuleb esile Kristuse meelsus, siis ometi meie vaim ikkagi teab paremini mida paluda. Huvitav, kas pole? Seetõttu on vajalik palvetada ka vaimus, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka kõik Jumala sügavused. (1Kr 2:10) See eelnev võis tunduda mingil määral segane. Kristuse meel erineb meie meelest, ammugi Vaim.

Selle eelneva kinnituseks toome siinkohal kirjakoha, mille mõte on täpne. "Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus." (1Kr 1:10) Paulus rõhutab, et me oleksime ühte liidetud samas meeles. Miks me seda ei ole? Kristlased ei ole oma meelt uuendanud.
Seetõttu on nende seas nii palju konfessioone, erinevaid rõhuasetusi, erimeelsusi, sõnasõda, valeõpetusi, lihalikku käitumist (Rm 8:5-8) ning väga palju kõike muud. Miks kristlased räägivad nagu uskmatud? Peame silmas sõnu ja meelsust, kui kõne on kõike muud kui usklikule kohane. Kui nad teadvustavad esmalt, et neis kõigis on Kristuse meel, aga nad peaksid enda meelt uuendama, ühtlustama Kristuse meelega. Kui see juhtub, siis ei häbene üks vend enam teise konfessiooni venda ja nende vahel on vendlus ning tõeline agape armastus. Kui te näete, et mõnda venda halvustatakse või põlatakse või viisakalt välditakse, piiratakse tema teenistust või kutsumust, siis, see ei erine maailma meelsusest, mis ei ole Kristuse meel ning need "vennad" vajavad alles tõsist meele uuendamist. (Rm 14:10, 1Kr 16:11) Kui kristlased ei suuda ühel meelel palvetada (ühispalved), siis see tuleb sellest, et igal ühel on oma meel, aga see ei ole Kristuse meelsus. Jüngritel on ühtelugu oma vahel nägelemist, aga kui nad panid kõrvale erimeelsused, siis ilmnes Kristuse meel ja tulemused.

Piibel annab nõu erimeelsuse puhul. "Mõni jälle hindab ühte päeva muudest paremaks, ent teine hindab kõiki päevi ühesuguseks. Igaüks olgu oma mõtlemises kindel!" Tegelikult on kr k öeldud, et igaüks olgu oma meelsuses kindel. (Rm 14:5) Paulus ei tauni inimesi, kes midagi oma meelest õigesti teevad, aga erinevad teistest kristlastest. Need on pisiasjad ja ei oma usu seisukohast kaalu.
V osa

Pauluse legendaarne üleskutse: "Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik." (Rm 12:2) Kõik on selgelt kirjas! Kui paljud meist muutuvad meele uuendamise teel ehk tegelevad meele muutmisega? See ei ole küsimus, et kas sa tegid midagi ära, vaid see on üleskutse. Siin on küsimus suhtumises, kas sa elad iga päeva uuendamise meelsusega? Kas meie elu on juba nii mugav ja hea, et me laseme ennast lõdvaks, et ei märkagi kuidas meid maailma poolt ära räägitakse.

Paulus ütleb veel: ärge muganduge! Tegelikult on ju päris mõnus olla, käime koos, oleme pühapäeval kirikus, naabrid isegi ei tea et oleme Jumala lapsed. Igal pool oleme teiste meele järgi, oleme nö poliitiliselt korrektsed nagu maailm nõuab. Tööl oleme tööanda meelsusega. Kõik on ju hästi? Selleks et mitte muganduda, tuleb asjad läbi katsuda. See on iga kristlase vastutusel. Kristusel võib vahel olla meie sees piinlik, kui me mugandume maailma eluga ja me ei ütle midagi välja, mida tuleks öelda. Ent Kristus tahab, et meis oleks väljendunud hoopis Kristuse meel. Kristus elab päästetu südames, kui samal ajal kristlane mugandub maailmaga, elab maailma meelest nii nagu maailmas kombeks on. Me unustame ära, et Kristus elab meie südames. Kristus näeb asjata vaeva meie heaks! (Gl 4:11, Jk 4:5) Meele muutmine või uuendamine on tegelikult meie igapäevane hool, kui on?

Meil tuleb muutuda meele uuendamise teel. Kui kõik see mis vajab meele uuendamist oleks piiblis kirjas, siis ei mahutaks see ära mitu raamatut. See on koostöö Kristusega. See nõuab vaimulikku distsipliini. Sa ei saa meele uuendamist lihtsalt võtta. Kui Issanda meel oleks kohe ära tuntav või ta oleks meie eest seda ise tegemas, siis me ei peaks sellele isegi tähelepanu pöörama, me käituks nagu programm. Kuid meie ei saa olla Jumalale nõuandjaks. (Rm 11:34) Ometi hea uudis (ütleks isegi evangeelium) on see, et Kristuse meel elab meie sees ja kui me pöörame oma südame silmad tema poole, siis ta võib meie meelsuse muutmisel meie meelega imet teha. Kas me tahame seda? Kas me tahame muutuda? Paulus muutus. Meil on vaimulikud eeskujud.

Paulus kirjutab: "Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega (tegelikult kr keeles meelsusega) küll Jumala Seadust, kuid oma loomusega patu seadust." Millise meelsusega me Jumalat teenime? Inimesel võib olla palju tagamõtteid, aga meie meelsus määrab kuidas igaühe teenistus või elu välja paistab. (Rm 7:25) Hea uudis on see, et isegi siis kui meie lihalik meel hakkab vastu meele uuendamisele ja meie uuele meelsusele (Rm 7:23) mis on Kristuses, et meil on ju kalduvus teha kurja või tahtes teha head (Rm 7:23) seda ei tee, siis, seda me tunneme ära kui vale meelsuse ja saame selle vastu abi läbi meele uuendamise. On ju nii? Me ei ole meele uuendamisega üksi jäetud, sest meie sees elab Kristuse meel. Meile ei panda pahaks, kui me ka läbi kukume. Tähtis on, et me ei annaks ennast kõlbmatu meelsuse kätte, tegema seda mis on väär (Rm 1:28), vaid selgelt uuendame oma meelt ja teeme valikud, mille üle meil pole midagi häbeneda.

Kuid saame sellega tegeleda vaid juhul, kui lubame Jeesuse endale appi tulla.

Kui Jeesus ilmus üheteistkümnele jüngrile, siis neil puudus asjadest info või õige meel, aga Paulus nimetab uut meelt Kristuse meeleks. Seda ei saa tavaline inimene tänavalt. See antakse pärast meeleparandust, selle annab üle Kristus. "Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama," kirjutab arst Luukas, Lk 24:45. Jumal tuleb ise ja avab meie meele, et me saaksime meele uuendatud, sest kuidas me muidu teame, mida tuleb uuendada ja mida mitte!

Pühakirjast aru saamine on üks tunnus, mida kogeb kristlane, kui ta on saanud päästetud. Inimesed loevad piiblit ja tõlgendavad seda üsna suvaliselt, sest nende meel on ju uuendamata. Pühakirjast saab aru tänu Püha Vaimule, kes meile avab tekstid ja meil tekib ahaa kogemus: see on nii! Kui sa oled kogenud kristlane, isegi siis sa vajad iga päev meele uuendamist, sest usu või ära usu, maailm pressib täiega peale igal võimalusel: tööl, tänaval, telekast, isegi nutitelefonist! Kuid(!), sinu "meeled on kogemuste varal harjunud eristama head ja kurja" (Hb 5:14) Iseasi on see, mida sa infoga peale hakkad. Kiri heebrealastele ütleb, et see tegevus on kui meeltega võimlemine (aisthētērion gymnazō). Sellest ei ole kasu, kui sa üks kord aastas või korra kuus teed harjutused. See annab parima tulemuse, kui seda "võimlemist" teha regulaarselt. Iga päev.
]]>Thu, 10 Oct 2024 12:43:00 +0300