Usus vee peal kõndimine ei ole üks samm, isegi mitte mitu sammu, vaid usus veepeal olek. See ei ole nii, et sa teed ühe sammu ja ütled, ma käin usus. Alles siis kui sa oled veepeal ja tõesti käid usus, siis saab öelda, et sa elad usust. See on pidev veepeal olek!

Jumalal on mõned küsimused. Kas sa astusid vee peale? Kas sa kõndisid edasi või sa oled juba turvaliselt tagasi paadis? Kui sa oled paadis, siis alusta usus käimist. Kui sa astusid välja, siis astu edasi? Kui sa oled vee peal, siis ära vaata tormi, vaid vaata Jeesusele, usu alustajale. Elutormid panevad sind kahtlema, aga Jeesus kutsub: tule!

Kui Peetrus, kes astus paadist välja ja kõndis vee peal, kuidas ta sai pärast sellist ime usust ära langeda ja salgas Jeesust kolm korda? See on miljoniküsimus.

Mõned ütlevad, et kui Jeesus mulle seda ütleks, küllap ma siis kõnniks, et see ime sündis Jeesuse tõttu. Jah muidugi oli Jeesus usu alustaja ja täide saatja, aga Jeesus ei pannud oma kätt Peetruse jala alla, kui Peetrus astus vee peale. See oli Peetruse usk sel hetkel. Kui ta hakkas kahtlema, nägi möllavat tormi, siis tuli hirm ja ta vajus "läbi".

Võimalik, et Peetrus nägi, kuidas Jeesus kõnnib vee peal ja ta mõtles: oh, tahaks ise ka proovida?! See võis olla uudishimust või spontaane vastus sellele, mida õpetaja ette näitas. Oli ju Peetrus (Siimon) see, kes kohe viskas võrgud maha ja järgnes Jeesusele, ta ei mõelnud järgi, vaid tegi seda spontaanselt. Me ei tea seda, mida Peetrus mõtles. Kuid näeme seda, et ta oli teiste jüngritega võrreldes kõige emotsionaalsem. Kui aga mõelda seda, et Jeesus ei kutsunud teisi vee peale kõndima ja üldse ei kutsunud ka Peetrust enne, kui see ise soovi avaldas, siis see usutegu võis isegi Jeesusele olla huvitav vaatepilt. "No tule. Vaatame, kas sul on usku vee peal kõndida," võib küll mõelda. Sa tahad kõndida usus, aga palun! Kui sa paati jääd, siis sa seda testida ei saa.

Sestap me lugesime, et Jeesus ütles "Tule!" Ta ütleb kõigile neile tule, kes tahavad proovida. Kes reaalselt ka tahavad usus käia. Mitte lihtsalt olla jüngrid. Tore on olla jünger, kuulata mis õpetaja räägib, näha imesid ja tunnustähti, kas pole põnev? Kuid see ei tee kellegist veel usumeest! Teame, et paljud jüngrid lahkusid, kes ei julgenud usus välja astuda. Jeesus küsis oma jüngritelt, kas ka teie tahate lahkuda? Ta rääkis, et need kes panevad käe adra külge ja vaatavad tagasi, ei kõlba Jumala riigi tööle. Mitte et nad ei oleks Jumalale vastuvõetavad, vaid neist ei saa töötegijaid, sest tema jüngrid käivad usus! Ta õpetas neid kolm aastat, kuidas selline elu praktiliselt välja näeb. Ärgu keegi võtku kaasa kahte pauna ja kui te kuhugi sisse astute, siis te olete väärt toitu, kui te ise jagate vaimuliku toitu. See on küll usus käimine, püsivalt olukorras kui sa ei tea, kas sa saad täna õhtul magama minna täis kõhuga, või pead lootma, et äkki homme saad midagi hamba alla! Paljud täna ei tea, kas neil on homme sissetulek, aga nad ikkagi "astuvad" usus edasi. Mis vahet seal on? Ei olegi. Sest kui sa ei tea, kas sul on homseks elu kindlustatud, siis sa käid usus. Ka paljud uskmatud käivad usus, aga nende usk ei ole isikuline. Nad lihtsalt ütlevad: loodame parimat!

Peetrus oli jüngritest kõige väiksema usuga, sest tema emotsioonid keesid enne üle pea kui ta mõtles, aga, ta ei suutnud otsustada. Tema iseloomu nõrkus oli otsustusvõime puudumine. Seetõttu pidi Jeesus Tibeeria järve ääres Peetrust täiskasvanuks "kasvatama" ja küsis 3 korda et, kas sa armastad mind? Teisisõnu ta õpetas Peetrust, et sul on usku, aga ainuüksi usust ei piisa, kui sa ei otsusta. [paus] See oli Peetruse isiklik iseloomu küsimus. Kuid see võib ka täna olla kristlasel aktuaalne takistus? Sa pead tegema otsuse!

Peetrus sai aru küll, et tema iseloomus domineerib emotsioon, tõmbas ta ju mõtlematult mõõga välja ja raius maha ülemteenri kõrva. No kes nii teeb?! Oli seda siis vaja? Seetõttu võime lugeda, et Jeesus pidi veel ühe kõrva paika panema enne, kui ta sai oma misooni ja ülesannetega edasi minna - vastu ristisurmale.

Aga teame, et ta nimetas Peetruse uue nimega, sa oled Kalju! See oli avansiks. Kas see kandis vilja? Lugege Peetruse esimest kirja ja lõpuks 5 ptk ja selles te ei näe enam Siimonat, kes ei suutnud teha otsust. Seal on  hoopis teine mees, muudetud! Selle tegelikku muutust te nägite esimest korda, kui ta tõusis nelipühal püsti ja hakkas jutlustama. Talle jõudis asi kohale. Ah nii siis ongi, otsustamatus oli ju minu komistuskalju! Ta tõusis ostustavalt kõigi keskel püsti ja rääkis, mida Jumala Püha Vaim talle andis rääkida. See oli esimene mehetegu, täis otsusekindlust ja usku. Sealt edasi ta käis usus, nö "vee peal", kuni ta löödi risti pea alaspidi. Aga ta uskus lõpuni. Meid ei hakka keegi risti lööma, ammugi pea alaspidi, aga meil on omad väljakutsed. Me tajume neid isiklikult ja see on meile tähtis, on nii?!

Sa saad ju öelda, mitu sammu sa tegid juhul, kui sa samme loed, aga, siis su usk on inimlik. Kui sa kõnnid, siis sa ei loe ju samme? Sa lihtsalt lähed edasi. Oleneb, mida sa teed ja kuhu sul vaja jõuda on. Aga samme sa ei loe. Kuid kasulik on tagasi mõelda, sest sa näed, kui kaugele sa oled jõudnud ja tead teel oma asukohta määrata, mida mööda sa käid. Kuid sa ei näe kunagi ette, kui kaugele sa võid usus käia. Usus käimise eesmärk ei olegi distantsi pikkuse läbimine, vaid teel olek. Kui sa oled usuteel, siis sa teed kõik hästi, kui sa kõnnid edasi.

Jeesus tunneb sind ja ta kinnitab sinu teekonda ja väe läbi muudab sind võimeliseks sel viisil jätkama. Ta ei ütle sulle: sa oled tubli, istu paati ja puhka usust! Vastupidi. Ta ütleb: "Paat on läinud, sorry! Vee peal teist võimalust ei olegi kui usus edasi liikuda. Tule!"

See hakkab sulle meeldima. Kõnni edasi!

Aamen!

/Margus Veisveer/