Võibolla paljud teist on mõelnud, mis teema selle kümnisega on? Miks selle suhtes ühed räägivad ühtpidi, teised aga nõuavad selle tasumist? Kas kogudus peab üleval pidama oma pastorit? Kus see tuleb, et pastorid on palgalised? Küsimusi on veelgi.

Kümnise osas on olnud väga palju vastuolulist. Teadaolevalt luteri kirik õpetab kümnisest, kuid nende kümnis on nn kirikumaks, mis ei tähenda kümmet protsenti, vaid mõned protsendid. Kui keegi tahab, on hea seda lahti selgitada, miks just nii. Teine suurem huvigrupp on baptistid. Nende teenistustel kuulete kõige enam kümnise kohustusest ja nende juhid üsna sageli väidavad, et kümnis on kristlik ja seda peab tasuma. Selle juures käib aktiivne selgitustöö. Metodistide seas on kümnis nii ja naa, oleneb vaimulikust juhist. Te võite kuulda pooldajaid, aga ka neid, kes selle suhtes on neutraalsed ja pigem rõhutavad vabatahtlike annetusi. Nii võiks jätkata seda, aga postituse eesmärk ei ole mõne koguduse töö ümberkorraldus. Iga kogudus ise vastutab, seda ka Jumala ees. Meie postitus siinkohal ei ütle, et ärge tehke nii või tehke hoopis teisiti.

Kõigepealt kümnise osas on tõepoolest palju segadust, eriti aga selles, kas see on arvestatud bruto või netopalgast. Siin kohal võiks tilli või köömne lõhki ajada küll ja paljud käsumeelsed seda ka usinasti agiteerivad. Ometi Jeesus ütles: häda teile! (Mt 23:23) Häda seisnes selles, et inimeste toimetuleks ei huvitanud variseri, vaid "kiriku" rikkuse ja käsk. Kas see on täna teisiti? Ütleks, et nii ja naa, sest on kogudusi, kus tegelikult tungivalt nõutaks inimeselt maksu, aga mis selle inimese majanduslikust toimetulekust saab, selle kohta öledakse: küll Jumal õnnistab sind. Praktilises elus on aga nii, et inimesed on raskustes ja ei tule enda eluga toime ja tihti võlgades ja ei imesta, kui mõned võtavad ka hirmu tõttu võlgu, peaasi et kümnis oleks makstud. See on sisuliselt käsk ja usklike maksukoormus on sel juhul suurem kui uskmatutel. Kuid see on tabuteema ja avalikult sellest ei räägita.

Koguduse pastoril on tegelikult töökohustus, ise oma leib lauale teenida nö oma kätega. Kuskil ei ole kirjas, et kogudus peab maksma pastorile palka. Apostlitel seda ei olnud. Te võite lugeda, et nad tegid tööd ja teenisid oma ametitega igapäevase leiva. Kuigi apostlite osas leiate Ap 6:4, et nad tahtsid pühendada palvetamisele ja sõna teenimisele. Selle mõte oli hea, ent keegi ei nõudnud, et kogudus peab selle kinni maksma. Küll aga kogudus pidas üleval lesknaisi, sest mehe kaotuse puhul oli naine selles ühiskonnas sissetulekuta. Ent täna ei ole see nii. Ükski naine ei ole pärast mehe surma sissetulekuta, sest ta saab tööd teha või tal on pension. Seetõttu kogudusel ei ole kohustust naistele raha koguda. Niisamuti ei ole kohustus tasuda pastorite palka. Pastorid saavad ise teenida, kui nad seda vähegi tahavad ja töötavad. See on piibellik, see on kristlik ja seda sama näete ka jüngrite elus. Kuigi nad olid evangeeliumi kuulutusel, siis nad teenisid ise oma leiva lauale (nt Paulus oli telgitegija) ja erilised korjandused võeti üles evangeeliumi kuulutamiseks ja reiside puhul, kuhu siis iganes jüngrid läksid.

Kui Jumal tõesti paneb mõne koguduse liikmele kohustuse toita mõnda vaimulikku, siis Jumal annab selleks ka erivahendid või sissetuleku, et seda teha, mitte ei pane seda inimese õlgadele. Isegi VT ajal ei pidanud inimesed üleval vaimulikke, vaid need olid suguharude ülalpidamisel, samas ei saa väita, et meie ühiskonnas selline kohustus on reaalne, sest me ei ole juudi suguharud ja meil ei ole leviite. Teisalt kui Jumal kedagi paneb eriülesandesse, siis see toimub Jumala võidmises. Ükski vaimulik ei saa öelda, et tal on õigus palgaline olla, küll aga näeme, et kui toimub Jumala plaanis mõni sündmus, siis seal tõepoolest selline roll inimesele pannakse. Näiteks Sarepta juhtum. (1Kn 17:9) Kuid see naine pidas üleval oma pere ja tegi kõike õigesti. "Aga naine vastas: „Nii tõesti kui Issand, su Jumal, elab, ei ole mul kakukestki, vaid ainult peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis. Vaata, ma olen korjanud paar puutükki, ja ma lähen ning valmistan midagi enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme.”" Isegi prohveti toitmine ei olnud kohustus, mida tuli lihtinimesel ilmtingimata eelistada pere toitmise ees. Prohvet pidi temale kinnitama ja erandit selgitama, ta ütles: „Ära karda! Mine tee, nagu sa oled öelnud! Aga esmalt valmista sellest mulle pisike kook ja too see minule! Pärast valmista enesele ja oma pojale!" 1Kn 17:13

Piibli seisukohast tuleb kõigil hoolitseda esmalt oma lähedaste leiva eest ja siis alles, kui Jumal tahab, siis teenida teisi või teha teistele seda, mida tehakse endale. Jumalal ei ole midagi kasu sellest, kui annetaja jagab ära oma vara teistega, aga oma pere jääb sel juhul hätta. See on põhimõte, mida on juudid ja pühakiri kinnitanud läbi kogu ajaloo, nii enne Kristust kui ka peale Kristust. Jumal tunneb rõõmu pigem sellest, kui iga usklik oma pere eest hästi hoolitseb ning nende vajadused on kaetud. Mis puudutab kümnist, siis sellist kohustust jüngrid ei praktiseerinud ja ei õpetanud. Kõik kes teile väidavad vastupidist, tegelikult valetavad teile või räägivad pooltõde, millel tegeliku (kümnise) kontekstiga seos puudub.

Miks me seda juba teise postituse näol teeme, on ju ilmselge, et kui inimeste sissetulekud vähenevad, siis kahanevad ka kümnise sissetulekud ja kümnise õpetajad hakkavad survastama inimesi, et need ei täida oma kohustusi. Kuid sellist kohustust ei ole. Kui on rasked ajad, tuleb ka kogudustel oma kulud üle vaadata ja kui pastorid on õppinud ameti, sellega ise endale leiva lauale teenima, mitte koormama oma koguduse liikmeid, kes vaevu ots otsaga kokku tulevad. Tulemas on rasked ajad ja kõigil peab olema mõistlikku meelt ja halastav süda. Halastus ei ole annetus. Annetus on sinu heaolu ümber jagamine. Kuid see ei tohi sind ennast seada raskesse olukorda. See ei ole Jumala tahe.

 

Jätkame ülestõusmise vaimus ja tões, nende sündmuste keskel, mis toimus jüngritega neil päevil kui Jeesus oli ülestõusnud, kuivõrd sellest sõltub iga uskliku puhul väga palju. Täna räägime lühidalt lahti, kuidas Emmause juhtum lõppes ja miks see selliselt toimus.

Piiblist selgub, et kui Kleopas kohtus apostlitega, siis Kleopase jutt ei tekitanud jüngrites suurt hämmeldust, vastupidi, apostlid kuulutasid hoopis Jeesuse sugulastele, et Issand on tõesti ülestõusnud! Kust nad selle teadmise võtsid?

Jüngrid rääkisid selle põhjenduseks, et Jeesus oli ilmunud Siimonale: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale.” (Lk 24:34) Samas nende jutust ei selgu, millest Siimon Jeesusega rääkis. Seevastu Luukas märgib täpselt üles kõik selle, mis juhtus Emmause teel, kuidas nende silmi peeti, et nad Jeesust enne ära ei tunneks, kui ta istus nendega lauas ja murdis leiba. Luukas kirjutab: "Ja nemad ise kirjeldasid, mis tee peal oli juhtunud ja kuidas nad olid tema leivamurdmisest ära tundnud." Lk 24:35

Niisiis, ükski evangelist ei kirjuta lahti Siimonaga kohtumise detaile ega asjaolusid, aga tõsiasi, et Siimon nägi, oli jüngrite meelest kõige tähtsam päevasündmus. Seda arutasid jüngrid isekeskis pikalt. Piibel tegelikult ei kirjuta, kellele Jeesus ilmus enne, kas Kleopasele või Siimonale, aga Luuka kirja pandud sündmused lubavad järeldada, et Siimon nägi Jeesust siiski pärast seda kui Jeesus oli lõpetanud leivamurdmise ja ta "kadus nende silmist." (Lk 24:31) Sest pärast seda läksid sugulased jüngrite juurde ja toimus kõik järgnev.

Jeesus tuli oma sugulaste juurde, veetis nendega aega lauas, selgitas pühakirja ja murdis leiba. (Lk 24:30) Siis tundsid kohalviibinud ta ära. Sest mitte keegi ei olnud seda teinud veel nii nagu Jeesus leiba murdis. Võib arvata, et nad nägid Jeesuse käte sees auke, kui ta murdis leiba, aga alles siis. Võib veel oletada, erinevaid üleloomulikke viise, mil moel nende silmi peeti, et nad teda varem ära ei tunneks, aga see oli nende usklikuks saamise hetk. Kus Jeesus murdis käegakatsutavalt leiba, andes tõendi oma olemasolu kohta. (Samuti, vaimud ei saa asju tükeldada.)

Levamurdmine on salasus kristluses, mille järgi meid nähtava märgina ja tegevusena eristatakse teistest usunditest. Sellega me murrame Kristuse ihu ja joome Kristuse verd. See on omane kristlastele, kes usuvad, et Kristus on tõesti ülestõusnud surnuist. Miks?

Sellega risti löödud Kristus "seisab" meie keskel ja murrab leiba. Jeesus võttis leiva ja sõi nende silme all. Jeesus ju teadis, kui uskumatu see lugu jüngritele tundub ja nii ta tuli nende kinnitamiseks, murdis leiva ja andis jüngritele. Nad pidid veenduma. Alles siis lõi jüngrite südames lõkkele rõõm. Aga kui ta selgitas pühakirja, siis nad kogesid ning ütlesid teineteisele: „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?” Lk 24:32 Ta kinnitas enda isikut pühakirjaga.

See oli rõõm, mida keegi ei saanud ära võtta. Jh 16:22, "Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära." Seda ta ütles leivamurdmisel, suurel neljapäeval. Piibel kirjeldab hiljem ka Apostlite tegudes, et nad olid üheskoos ja võtsid leiba vastu tänuga ja juubeldades. Teisisõnu, tegid seda sama, mida Jeesus neile ette näitas. Sest Kristus kes oli risti löödud, on üles tõusnud ning seisab nende ees võitjana patu ja surma üle. Kogu oma igavese elu hiilguses. Seetõttu hakkasid jüngrid uskuma ÜLESTÕUSMISE SALADUST. Selleks pidid jüngrid tõepoolest olema enne veendunud ja seetõttu pidid nad seda hakkama kogu maailmale kuulutama.

Selline usk ei ole lihtsalt uskumine, et kristlus on ikka parim religioon teistega võrreldes või Kristus on rabi, õpetaja või Kristus on suur prohvet, kes suudab kõiki tervendada või Kristus on nii hea õpetus, mida inimestel eeskujuks võtta. Mitte midagi nii väikest! See ei ole nähtavate tõsiasjade nentimine. Jüngrite usutunnitus oli kindel veendumus, aga need eelpool märgitud imed ja faktid EI SÜNNITANUD veel nendes usku, vaid ainult valmistasid usu ette. KRISTUS ISE ÄRATAS USU NENDE SÜDAMES. Seda ta tegi neile ilmudes ja selline ilmumine on USALDUSVÄÄRNE TÕEND, mida ei saa keegi nende südamest enam kätte.

Seetõttu kui meie usume, siis meil tuleks kindlaks teha, mida me täpselt usume? Kas me oleme mäejutluse usklikud või jõulubeebi usklikud või oleme tervendaja usklikud või oleme pühakirja usklikud, mida me siiski usume? See eelnev on inimlik usk, mida saab kõigutada, sest, mis selles siis ikka erilist on ütleb inimene tänavalt ja kõnnib edasi, ilma et see teda kõnetaks, kui keegi teine tervendab inimesi nagu mõni prohvet! See kõik varises kokku risti all. Jüngrid jooksid laiali ja olid hirmul. See ei ole see usk, mida Jeesus kinnitas. Jeesus ilmus selleks, et see eelnev ettekujutlus Jeesusest muutuks teisejärguliseks ja tuleks südamesse tõeline usk, mis on ÜLELOOMULIK! Sellise usu kinkis neile Jeesus läbi ilmumiste. Ülestõusnu lõi ise aluse sellele veendumusele läbi ilmumiste, et ta elab. Jüngrid pidid olema ÜLESTÕUSMISE TUNNISTAJAD. Jeesus võttis endale aega, et seda usu vundamenti kindlustada.

Keegi pastor esines hiljuti eesti meedias, et te võite kõike uskuda, aga seni kuni te ei usu Jeesuse ülestõusmist, et ta elab,  te ei ole üldse usklikud! Tuleb nõustuda. Teisisõnu ülestõusmisesse uskumine teeb teist uskliku.

Miks Jeesus äratati üles just kolmandal päeval? Jeesus ise äratas Laatsaruse üles alles neljandal päeval, Jairuse tütre samal päeval kui ta suri. Naini linna noormehe osas jääb see teadmata, aga võib arvata et ta maeti vähemasti järgmine päev. Surnud maeti üsna kohe, eriti, kui ees oli shabbat e laupäev, siis kiirustati matusega nii, et enne seda saaks see korraldatud (nii ka näiteks Jeesuse matmine, et ihud ei jääks ristile hingamispäevaks - sest see hingamispäev oli suur püha). Inimese keha olukord muutus väga kiiresti kuuma ilma tõttu. Marta ütles Jeesusele, et Laatsarus juba lehkab, mis oli tunnuseks, et surm on ihu muutnud ning olukord pöördumatu. Kuid mitte Jumala jaoks. Ometi Jeesus oli surnud kaks päeva ja äratati üles kolmandal.

Jeesus hakkas jüngritele õpetama enda surmast ja ta ütles seda mitmel korral, et ta tapetakse ja tõuseb kolme päeva pärast üles. (Mk 8:31, 9:31, 10:34; Mt 16:21, Lk 9:22, 18:33) Kuid piibel kirjutab, et neile aga see ütlus (rhema) jäi arusaamatuks ja nad kartsid temalt seda küsida. (Mk 9:32) Ta rääkis seda üsna avalikult ja te kõik teate seda, kus Peetrus viis ta selle õpetuse tõttu kõrvale ja hakkas teda noomima. Uskumatu, eks ole! jünger noomib õpetajat. Kuid Jeesus sõitles Peetrust "tagane vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!" (Mk 8:32) Luukas kirjutab, et jüngrid ei mõistnud sellest midagi ja see sõna (rhema) oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet. Lk 18:34

Markus kirjutab, et ta tõuseb kolme päeva pärast üles, et sõna oli rhema ehk siis mitte logos. Kui te vaatate eesti keelse piibli all lisatud viiteid teistele kirjakohtadele, siis nende salmide all tõepoolest te ei leia midagi, mis viitaks prohvetitele või Vana Testamendi kirjakohtadele. Eesti keelses piiblis neid lisatud ei ole. Seetõttu võib öelda, et see on teatud mõttes veel täna peidetud eestlaste eest. Samuti ei mõistnud seda kirjatundjad ja variserid, aga tegelikult oli neil põhjust seda teada küll. Tegelikult oleksid pidanud ka jüngrid seda teadma. Sageli õpetatavad meie kirikute vaimulikud, et ülestõusmise õpetus tuleb Psalm 16 alusel, aga tegelikult see ei anna selget vastust, miks Jeesus õpetas endast just seda.

See fakt kolme päeva suhtes on selgelt kirjutatud üles ja ei ole üldse raskesti leitav, aga peab nõustuma, et see ON peidus. Seda ta tõesti on. Jüngrid kartsid küsida, aga kui nad oleksid seda uurinud, siis Jeesus oleks pidanud neile selgitama, et kogu õpetus ei olegi rhema, vaid osaliselt on see logos ehk üles kirjutatud ka vanades kirjades. Seda siiski osaliselt, seetõttu võib seda õpetust üldistades siiski määratleda kui rhema, mille Jeesus sai läbi Püha Vaimu. Samal moel saame ka meie kõik sõnumid, mis osaliselt on piibli tekstidest, kuid mingi osa sellest tekstist on uus sõnum ehk rhema. Niisiis, kuidas Jeesus teadis, kui kaua tal tuleb olla surnud enne, kui teda Jumal üles äratab.

Nagu juba ütlesime, siis eesti k piiblitõlge on selle peitnud eesti kristlaskonna eest juhul, kui eestlased seda kirjakohta ei loe heebrea keeles. Kuidas on see kirjutatud eesti k pühakirjas? "Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval ta aitab meid üles ja me võime elada tema palge ees." (1997 a tõlge) Selle salmi kirjutab Juuda kuningriigi viimane kuningas prohvet Hoosea juba seitsesada aastat enne Kristust! (Ho 6:2) Järgmises salmis ta jätkab, et meil tuleb püüda tunda Issandat. Seda teeme ka meie. Püüame teda ära tunda ja mõista. Kuid nii eksitav Hoosea salmi eesti k tõlge teeb sellest tõepoolest omaette väljakutse. Ilma Püha Vaimu abita on seda üsna raske märgata ja mõtet taibata.

Kuidas Hoosea tekst tegelikult ütleb? "Kahe päeva pärast ta äratab meid ellu, kolmandal päeval ta äratab meid üles ja me elame tema ees," on sõna sõnalt selle tegelik mõte. Inglise keelses piiblis (KJV) on see tõlgitud järgmiselt: "After two days will he revive us: in the third day he will raise us up, and we shall live in his sight." (Ho 6:2)

Ei ole ühtegi teist konteksti, millega see Hoosea ettekuulutus võiks olla sobilik, kui vaid Jeesuse enda õpetusega, kus ta tõepoolest oli kaks päeva surnud ja kolmandal päeval äratas Jumal ta üles.

See on nii ilmne, et selle Jeesuse õpetuse saab vastuvaidlematult siduda Hoosea ettekuulutusega. (Ho 6:2) Jeesus ju tuli meid ellu äratama ja tegi seda kolme päevaga! Ta ütles variseridele veel seda, et ta võib Jumala templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada. Jh 2:19 Jeesus vastas: "Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!" (vt ka Mt 26:61, Mk 14:58)

Tõepoolest, meie ihud on nüüdsest Jumala Püha Vaimu templid (1Kr 6:19) ja templiteenistusele tõmmati kriips peale Jeesuse surma päeval, kui templi vahevaip kärises keskelt lõhki. (Lk 23:45) Kuid nagu me kõik teame, siis Jeesuse prohveteering seoses templi saatusega täitus ka selles osas, et selle kividki tassiti minema aastal 70 pKr, kui roomlased vallutasid Jeruusalemma, siis nad põletasid templi ja viisid kivid minema. See selleks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Jeesus ei saanud kolme päeva suhtes rhema sõna, vaid see oli juba üles kirjutatud Hoosea raamatus ja nii imelik kui see meile ka ei tundu, siis jüngrid ei teadnud seda pühakirja sõna ja isegi kirjatundjad ja variserid ei osanud seda seostada Jeesuse õpetusega, mis oli: "Ja Jeesus hakkas neid õpetama, et Inimese Poeg peab palju kannatama ning hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ning kolme päeva pärast üles tõusma." Mk 8:31 Aga inglid teadsid seda. (Lk 24:7) Kes ülestõusmise päeval kohtasid jüngreid ja jüngrid olid imestunud juhtunu üle, et tõepoolest, et Jumal äratas Jeesuse surnuist üles kolmandal päeval! Haud on tühi. Siis tuli naistele meelde Jeesuse sõnad (rhema). Lk 24:8