Jätkame ülestõusmise vaimus ja tões, nende sündmuste keskel, mis toimus jüngritega neil päevil kui Jeesus oli ülestõusnud, kuivõrd sellest sõltub iga uskliku puhul väga palju. Täna räägime lühidalt lahti, kuidas Emmause juhtum lõppes ja miks see selliselt toimus.

Piiblist selgub, et kui Kleopas kohtus apostlitega, siis Kleopase jutt ei tekitanud jüngrites suurt hämmeldust, vastupidi, apostlid kuulutasid hoopis Jeesuse sugulastele, et Issand on tõesti ülestõusnud! Kust nad selle teadmise võtsid?

Jüngrid rääkisid selle põhjenduseks, et Jeesus oli ilmunud Siimonale: „Issand on tõesti üles äratatud ja on end näidanud Siimonale.” (Lk 24:34) Samas nende jutust ei selgu, millest Siimon Jeesusega rääkis. Seevastu Luukas märgib täpselt üles kõik selle, mis juhtus Emmause teel, kuidas nende silmi peeti, et nad Jeesust enne ära ei tunneks, kui ta istus nendega lauas ja murdis leiba. Luukas kirjutab: "Ja nemad ise kirjeldasid, mis tee peal oli juhtunud ja kuidas nad olid tema leivamurdmisest ära tundnud." Lk 24:35

Niisiis, ükski evangelist ei kirjuta lahti Siimonaga kohtumise detaile ega asjaolusid, aga tõsiasi, et Siimon nägi, oli jüngrite meelest kõige tähtsam päevasündmus. Seda arutasid jüngrid isekeskis pikalt. Piibel tegelikult ei kirjuta, kellele Jeesus ilmus enne, kas Kleopasele või Siimonale, aga Luuka kirja pandud sündmused lubavad järeldada, et Siimon nägi Jeesust siiski pärast seda kui Jeesus oli lõpetanud leivamurdmise ja ta "kadus nende silmist." (Lk 24:31) Sest pärast seda läksid sugulased jüngrite juurde ja toimus kõik järgnev.

Jeesus tuli oma sugulaste juurde, veetis nendega aega lauas, selgitas pühakirja ja murdis leiba. (Lk 24:30) Siis tundsid kohalviibinud ta ära. Sest mitte keegi ei olnud seda teinud veel nii nagu Jeesus leiba murdis. Võib arvata, et nad nägid Jeesuse käte sees auke, kui ta murdis leiba, aga alles siis. Võib veel oletada, erinevaid üleloomulikke viise, mil moel nende silmi peeti, et nad teda varem ära ei tunneks, aga see oli nende usklikuks saamise hetk. Kus Jeesus murdis käegakatsutavalt leiba, andes tõendi oma olemasolu kohta. (Samuti, vaimud ei saa asju tükeldada.)

Levamurdmine on salasus kristluses, mille järgi meid nähtava märgina ja tegevusena eristatakse teistest usunditest. Sellega me murrame Kristuse ihu ja joome Kristuse verd. See on omane kristlastele, kes usuvad, et Kristus on tõesti ülestõusnud surnuist. Miks?

Sellega risti löödud Kristus "seisab" meie keskel ja murrab leiba. Jeesus võttis leiva ja sõi nende silme all. Jeesus ju teadis, kui uskumatu see lugu jüngritele tundub ja nii ta tuli nende kinnitamiseks, murdis leiva ja andis jüngritele. Nad pidid veenduma. Alles siis lõi jüngrite südames lõkkele rõõm. Aga kui ta selgitas pühakirja, siis nad kogesid ning ütlesid teineteisele: „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju selgitas?” Lk 24:32 Ta kinnitas enda isikut pühakirjaga.

See oli rõõm, mida keegi ei saanud ära võtta. Jh 16:22, "Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära." Seda ta ütles leivamurdmisel, suurel neljapäeval. Piibel kirjeldab hiljem ka Apostlite tegudes, et nad olid üheskoos ja võtsid leiba vastu tänuga ja juubeldades. Teisisõnu, tegid seda sama, mida Jeesus neile ette näitas. Sest Kristus kes oli risti löödud, on üles tõusnud ning seisab nende ees võitjana patu ja surma üle. Kogu oma igavese elu hiilguses. Seetõttu hakkasid jüngrid uskuma ÜLESTÕUSMISE SALADUST. Selleks pidid jüngrid tõepoolest olema enne veendunud ja seetõttu pidid nad seda hakkama kogu maailmale kuulutama.

Selline usk ei ole lihtsalt uskumine, et kristlus on ikka parim religioon teistega võrreldes või Kristus on rabi, õpetaja või Kristus on suur prohvet, kes suudab kõiki tervendada või Kristus on nii hea õpetus, mida inimestel eeskujuks võtta. Mitte midagi nii väikest! See ei ole nähtavate tõsiasjade nentimine. Jüngrite usutunnitus oli kindel veendumus, aga need eelpool märgitud imed ja faktid EI SÜNNITANUD veel nendes usku, vaid ainult valmistasid usu ette. KRISTUS ISE ÄRATAS USU NENDE SÜDAMES. Seda ta tegi neile ilmudes ja selline ilmumine on USALDUSVÄÄRNE TÕEND, mida ei saa keegi nende südamest enam kätte.

Seetõttu kui meie usume, siis meil tuleks kindlaks teha, mida me täpselt usume? Kas me oleme mäejutluse usklikud või jõulubeebi usklikud või oleme tervendaja usklikud või oleme pühakirja usklikud, mida me siiski usume? See eelnev on inimlik usk, mida saab kõigutada, sest, mis selles siis ikka erilist on ütleb inimene tänavalt ja kõnnib edasi, ilma et see teda kõnetaks, kui keegi teine tervendab inimesi nagu mõni prohvet! See kõik varises kokku risti all. Jüngrid jooksid laiali ja olid hirmul. See ei ole see usk, mida Jeesus kinnitas. Jeesus ilmus selleks, et see eelnev ettekujutlus Jeesusest muutuks teisejärguliseks ja tuleks südamesse tõeline usk, mis on ÜLELOOMULIK! Sellise usu kinkis neile Jeesus läbi ilmumiste. Ülestõusnu lõi ise aluse sellele veendumusele läbi ilmumiste, et ta elab. Jüngrid pidid olema ÜLESTÕUSMISE TUNNISTAJAD. Jeesus võttis endale aega, et seda usu vundamenti kindlustada.

Keegi pastor esines hiljuti eesti meedias, et te võite kõike uskuda, aga seni kuni te ei usu Jeesuse ülestõusmist, et ta elab,  te ei ole üldse usklikud! Tuleb nõustuda. Teisisõnu ülestõusmisesse uskumine teeb teist uskliku.

Teid on tuhat aastat ninapidi veetud, et te peate sõltuma ühest või teisest usu juhist, oleneb mis konfessiooni te siis parasjagu kuulute. Tegelikult te peate sõltuma vaid Jeesusest. Aga teile öeldakse, et te PEATE sõltuma eelkäijate kogemusest! Tegelikult kristlus ega Kristus ei sõltu teiste inimeste kogemustest, vaid sul peab olema isiklik kogemus ja otsekontakt Jumalaga. Kui sa loodad kristlikule filosoofiale v teoloogiale, siis sa oled tõsises ohus, hädas ja isegi jamas.

Pääste on üksnes isiklik usukogemus. Püha Vaimuga täitumine on vaid isiklik kogemus. Püha Vaim räägib sulle arusaadaval moel ja isiklikult, sest ta tunneb sind kõige paremini ja teab kuidas sinu poole arusaadavalt pöörduda. Nii samuti vaimuandide suhtes. Sa ei sa päästetud jüngrite kogemusega. Sa saad usu vaid isiklikult vastu võtta ja ise vaimus uuestisündida. Keegi ei saa sulle selles kogemuses midagi olulist öelda, sest see on sisemine veendumus, sest SA SÜNNID ÜKSI JUMALARIIKI, nii nagu sa sündisid üksi siia emaihust. Kellegi kogemus ei omanud sinu jaoks vähimatki tähtsust! Keegi ei saanud sulle selgitada teoloogiliselt, kuidas sa sealt lootekotist välja saad ja üldse, et on olemas selline imeline Jumala poolt loodud maailm. Imik ei tea seda enne, kui ta üksi selle läbi teeb ja ise õpib emaga suhtlema, kes teda õpetab isiklikult.

Teised võivad kogeda imelisi asju, rääkida teoloogiat ja õpetada mida konfessiooni alustajad väitsid ühe või teise usuasja suhtes. Siiski sa pead kõik selle isiklikult avastama seda läbi tehes. Paljud õpetavad, aga see on vaid filosoofia ning teooria seni, kuni sa ise seda ei koge. Praktika on see, kui sa saad Püha Vaimu, kes sulle kõike avab hetkel, mil sa seda just vajad. Nii armastuse, väe, rõõmu või Kuninga kuningriigi korra suhtes. See kõik tuleb sul seest poolt.

Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand ja südamest usud, siis sa saad päästetud. See kõik on isiklik, kõigil on oma päästekogemus ja see erineb ning teiste varasemad kogemused ei oma sinu jaoks mingit tähendust enne, kui sa ise vaimu kaudu seda sisemiselt läbi ei tee ja ise läbi südame aru ei saa, et sa said selle kätte, sest toimus sisemine muutus. See on ülem kui kogu mõistmine.

Nikodeemos oli see rabi, kes võiks meid kõiki õpetada. Ta oli vaimulik ja usu poolest südamest nn tõsine usklik, nagu meil vahel öeldakse, aga see kõik oli vaid religioon, sest ta ei olnud päästetud. Jeesus ütles, sa pead ülalt sündima. Sestap tal ei olnud tegelikult veel mitte midagi, kuigi tal olid põhjalikud teadmised, ta oli teoloog. Samuti tema kogemused ei tähendanud mitte midagi tema päästeks enne, kui ta ise uussünni läbi tegi ja sai isiklikult Jumala vastu võtta ning kogeda, rääkida Jumalaga ning tunda isiklikult Püha Vaimu. Isegi Püha Vaimu suhtlemisest ei ole inimesel enne mõistmist, kui ta saab Püha Vaimu südamesse ja ta ise tajub, kuidas Jumalariik tegelikult toimib läbi südame, mitte mõistuse, ja sestap teiste kogemus on tühine. Teised võivad rääkida läbi elatut, aga see ei aita sind saada Jumalaga püsiühendust. Sa võid proovida armastada inimesi kui pühakiri selgitab, aga sa ei suuda seda lõpuni mõista enne, kui sa ei koge südames Jumala agape armastuse väge, et see armastus ei olegi valikuline nagu inimesed valivad. Sa võid üritada, aga see on määratud pinnapealseks ning kõigest õpetuseks ning religiooniks. Sa pead KÕIK ISE läbi tegema. Sa pead uuestisündima.

Uue maailmakorra ideoloogia seisab vastu just sellele, et sul ei oleks kedagi kõrgemat ülemust kui riigi valitseja, sest muidu ta ei saa sind kontrollida. Sul on Püha Vaim, kes annab sulle juhised ja Kuningate kuningas, keda sa kummardad, mitte mingi inimlik valitseja. Veel enam, Kuningate kuningas on teinud kõik tema järgijad Jumala lasteks, see tähendab kuningateks. Seega sa hoopis ise oled oma elus valitseja!, aga see on vastuvõtmatu maistele valitsejatele, sest nad ei saa sind kontrollida. Seetõttu metsaline on vastupanija, kuna ta tahab teid ise kontrollida ja kiskuda välja Jumala kuningriigist. Kuid ta ei saa seda teha seni, kuni sa mõistusega aru saad, et sul on vaid üks Issand. See on isiklik juht ja keegi teine ei saa sind isiklikult kontrollida. Sinu usk on üksnes isiklik.

Täna tutvustame üleloomulikku elu välja elamist, mis puudutab KÕIKI kristlasi, kas sind armas lugeja! See ei ole kirjatäht või mõni uus õpetus, see on üks näide paljudest, kuidas kristlase elus üleloomulik avaldub, kui ta sellest aru saab ja seda kasutab. Oled sa valmis? Paljud teist kasutavad seda ja teavad, millest järgnevas juttu tuleb, aga võibolla su teadmised vajavad korrastamist ja üle kordamist, siis kasuta seda ära. Loe postitust ja jaga oma sõpradega, kes sellega kimpus on ja ei saa aru, kuidas üleloomulik elu neid puudutab.

Kas sa oskad öelda, mis vahe on tunnetusesõnal ja prohvetlikul kõnelemisel? Tõenäoliselt sa mõtled, et need on üks ja sama või vähemasti sa saad aru, et seda teeb sama Vaim, ent on väga oluline mõista, mis on nende kahe anni vahe ja kuidas need sind puudutavad. Paulus nimetab neid mõlemaid, need ei ole üks ja sama. Sa võisid lugeda, et saa ANTAKSE ja ühiseks kasuks (s 7), aga 1Kr 12:8 salm märgib tunnetusesõna ja salmis 10 märgib ta prohvetlikku kuulutamist. Need annid on erinevad ja Püha Vaim tahab, et sa teeksid neil vahet ja saaksid aru, kuidas need sinu elus töötavad.

Tunnetuse sõna kirjeldab midagi toimunud faktidest või sündmusest, kuid prohvetlik kõne ei pruugi midagi avaldada inimese mineviku kohta, vaid kirjeldab selle tulevikku. See on peamine erinevus. Üks erinevus on veel, aga sellest allpool. Võibolla sa ütled nüüd: ma teadsin seda! Kas sa teadsid ka seda, kuidas need annid avalduvad?

Prohvetlik kõne and avaldub Püha Vaimu initsiatiivil, kus Püha Vaim ise teatab, tahab midagi teada anda. Tunnetusesõna puhul ütleb seda samuti Püha Vaim, aga ta ei avalda seda enne, kui kristlane seda sõna küsib, alles siis Vaim annab tunnetusesõna kui Vaim tahab või selleks puhuks on midagi vaja teada anda. Kas sa saad aru erinevusest? Prohvetlik kõne ei teki kristlase soovil, see ei ole nii, et sa palud midagi, et Jumal annaks sulle midagi prohvetlikult rääkida. Ta ei tee seda. Kuid tunnetusesõna puhul saad sa üles näidata oma indu ja soovi ning paluda Vaimul sulle midagi avada, nt mõnes olukorras mõne inimese jaoks. Jumalal ei ole selle vastu midagi, kui keegi tahab teada. Eriti siis evangeliseerimisel.

Niisiis, tunnetusesõna aitab sul väeliselt ja üleloomulikult evangeliseerida. See ei ole lihtsalt evangeeliumi kuulutamine. Inimene kuulab ära ja ütleb: ma tean seda, mis siis?! Kui aga sa räägid tema ellu midagi sellist, mida see inimene üksnes ise teab või sul polnud mingit võimalust seda teada, siis see on üleloomulik, kuna selle teadmise sa said Vaimu abil. Miks see nii tähtis on, sellest allpool, aga prohvetlik sõna sa võid inimesele kuulutada, aga ta võib alati öelda: mina seda ei usu. Kui aga sa saad teada inimese saladused, siis ta ei saa enam öelda, ma ei usu seda. Siis ta imestab, kuidas sa seda tead? Prohvetlikul kõnel ei pruugi evangeliseerimisega seost tekkida, väga tihti puudub ka kaudne seos. Näiteks ütleb see sõna midagi tulevase aja osas või mida isikut ees ootab. Seda saab teada vaid siis, kui see on juhtunud. Seega enne kui seda ei ole juhtunud, ei ole sellel sõnal ilmaliku inimese jaoks suurt tähendust, aga kui see juhtub, siis muutub see temale tagant järgi tarkuseks juhul, kui ta seda sõna tõsiselt ei võtnud. Ka tunnetusesõna võib sarnaselt mõjuda, sest meie tegudel on tagajärjed, kui me teeme halba, siis on loogiline, et see halb jõuab meie ellu.

Prohvetlik kõne või kõnelemine nt 1Kr 14:24,25 kirjutab järgmist: "siis saaks avalikuks, mis on varjul tema südames, ning nõnda ta heidaks silmini maha, kummardaks Jumalat ja tunnistaks: Jumal on tõesti teie seas" kirjeldab Paulus. See on meeleparandusele suunatud, aga ometi temale öeldud, kui sa nii jätkad, siis sellel on omad tagajärjed. Samas pidi seal olema midagi sellist, mida see inimene vaid ise teadis. See ei pruugi olla otseselt patt, aga mõni fakt, millest ta ei taha rääkida. Selline and on KÕIGIL kristlastel Vaimu kaudu kättesaadav juhul, kui tekib sobiv olukord, kus Püha Vaim tahab seda ilmutada. Siis tuleb sellest ka rääkida. Näiteks on see sageli inimese haiguste ravimisel oluline, sest kristlasena me ei näe, mis on inimesel sees, aga kui Jumal selle avaldab ja ütleb, sa saad terveks, siis see on kaudne evangeliseerimise viis, kui tervenenud isik otsustab ka oma elu anda Jumalale. See ei juhtu alati nii,ei juhtunud ka jüngritel, kui te loete nende tegusid. Kuid sellest paremini toimib tunnetusesõna, mis võtab inimese lahti kõigi ees. Mõtle, kui keegi teab mis su elus juhtunud on ja avaldab selle kõigile. Nii tunnetusesõna kui prohvetlik kõne avaldub normaalselt, kui seda teha korrapäraselt, ükshaaval, kui kellelegi midagi ilmutatakse. (s 30-31)

Kui prohvetlik kõnelemine on juhuslik, sest sa kunagi ei tea mil Püha Vaim sind mõnes olukorras kõnetab, siis tunnetusesõna ei ole juhuslik, vaid taotluslik, kus kristlane võib iga päev midagi oma ellu paluda, kus ta toimetab või käib või on. Suvalisse hetke, suvalise inimese jaoks võib Jumal ilmutada midagi, kui sa palud: Jumal anna mulle täna midagi ja saada keegi, kes seda vajab. Siis Jumal annab sõna ja saadab ka isiku, kellel see sõna mõeldud on. Need mõlemad on üleloomulikud, kuidas Jumal sinu elus saab iga päev midagi korraldada, kuid "mitte magavale kassile". See võib juhtuda poes, tööl, reisil, sõprade seas, kus iganes. See sõltub sellest, kas sa tahad midagi selleks päevaks. Kui Jumal näeb võimalust, siis ta ka annab. Sina aga pead olema kindel, et alt ära ei hüppa, isegi kui sulle tundub see olukord tobe v sa mõtled, kuidas ma seda teen?

Siinkohal näide Johannese evangeeliumist 4 ptk. Jeesus oli Samaarias ja jüngrid olid läinud toitu otsima. Seal oli Sühhari küla lähedal Jaakobi kaev, mille juurde Jeesus istus puhkehetkele. Samaaria külast tuli sinna naine vett võtma. Jeesus küsis naiselt vett, kuna tal endal puudus jooginõu. Kuid tollal oli tavatu, et juudi mees pöördub samaarlase poole, ammugi kui see oli naine. Jüngrid olid sellest imestunud, mil nad sündmuse lõpus tagasi jõudsid ja asja pealt nägid ja küsisid mida sa temaga räägid. Kuid Jeesus tegi juttu ja ühel hetkel ütles naisele tunnetusesõna. "„Mine kutsu oma mees ning tule siia tagasi!” Naine vastas: „Mul ei ole meest.” Jeesus ütles talle: „Sul on õigus, kui sa ütled: „Mul ei ole meest, sest kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa praegu elad, sinu mees. Seda sa oled õigesti ütelnud.” Seda ei saanud Jeesus kuidagi teada kui vaid Vaimu kaudu. Naine ütles selle peale, sa oled prohvet. (s 19) Tegelikult Jeesus ei kuulutanud ette, vaid rääkis naise minevikust. See oli tunnetusesõna konkreetses olukorras konkreetsele isikule. Naine läks koju ja ütles: „Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud.” (s 39) Selle üleloomuliku tunnistuse tõttu sai kogu küla päästetud. Piibel kirjeldab edasi: "Kui siis samaarlased tulid tema juurde, palusid nad teda jääda
nende juurde. Ja Jeesus viibis seal kaks päeva. Ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi." (s 40,41) Seetõttu tunnetusesõna ei saanud naine ignoreerida, see oli üleloomulik. Tema ja need inimsed, kellele naine sellest rääkis, said samuti aru, et Jumal oli seda rääkinud. Selle tulemus oli evangeliseerimine ja usku tulek ei toimunud pelgalt sõna tõttu (s 42), vaid üleloomulikult.

Selline and toimib kõigis kristlaste elus, kui nad on sellest teavad, kasutavad seda oma igapäevases elus ja paluvad oma olukordadesse tunnetusesõna. Kui Jumalal on midagi plaanis, siis ta kahtlemata avaldab teile mõned saladused ja siis teil tuleb selles olukorras samamoodi suhelda isikuga, kelle kohta te teadmise saite. Lõpuks võite temaga koos teha ka patuse palve ja ta saab päästetud ja ta räägib kogu oma suguvõsale, mis ime juhtus tema elus.

Küsimused, kas sa peaksid olema selles veendunud. Osalt kindlasti (Ap 16:10), kuid Jumal võib sulle juhtumi käigus ka jooksvalt uusi asju avaldada, mida sa saad rääkida. Kuid isiklik veendumus, et see on see olukord, see on hetk, kus tuleb minna. Kas Vaim saab sulle öelda? Jah. Vaim just ütlebki (Ap 8:29, 10:19,20), aga võib ka keelata. (Ap 16:6, 21:4) Igal juhul on see Püha Vaimu tunnistus (Ap 20:23) või prohvetlik kõne (Ap 21:11). Kui see on minevikus toimunud või hetke olukorras juhtunud teadmine, siis see on üleloomulik teadmine ja see on tunnetuse sõna. Kui see puudutab kellegi tulevikku, siis see on prohvetlik kõne ja see ei pruugi tähendada, et inimene tuleb juhtida evangeeliumi juurde. Seal võib olla mida iganes, aga tähtis on see, et te asja mõistusega võtate ja teete vahet ja usus välja astute, ei löö vedelaks. Siis te näete, kuidas teie elus üleloomulik teadmine ja vägi teeb seda, mida Jeesus nimetas: minu ike on kerge. Tavaliselt tunnevad enamus kristlasi hirmu evangeeliumi kuulutamise ees v ebamugavustunnet, aga kui sa saad aru, et Jumal ise teeb selle sinu läbi ning üleloomulikult ja tegelikult Jumal vastutab tulemuse eest, siis võib iga uus juhtum olla nii põnev ja võimas väljakutse, mida sa ootad, et Jumal sinu kaudu teeks ja sa ootad, mida ta jälle teeb. Homme, ülehomme jne.

Selle vaimuanni jaoks tuleb olla tundlik ja avatud Jumala vaimule, aga ka aktiivne ja paluda neid võimalusi. Võib juhtuda, et sa ei saa midagi, aga mõnel hetkel Vaim annab teada: kas tahad ette võtta, mul on siin üks asi ajada?! Siis see on see hetk, kus sa saad näha sama tulemust, kui seda said Jeesus ja tema jüngrid. Tunnetuse sõna on üks võimas vaimuand ainuüksi selle poolest, et kes ei tahaks teada inimese kohta tema salajasi asju. Nõiad nimetavad neid selgeltnägijateks, aga nad ei ole, sest see on üks teine vaim, lausuja vaim ja nõiad tahavad inimestega manipuleerida ja neid siduda, aga Jumal ei seo kedagi ega sunni midagi vägisi, vaid ta küsib alati: "Kas sa tahad?" Seetõttu selline and nõuab natuke harjutamist, et sellega sundimatult toimetada, aga see on õpitav. Isegi kui sa oled noor kristlane, sa ei pea tundma pühakirja, et kuulutada evangeeliumi, kui Jumal ise avab sulle teadmisi ja sa võid oma lihtsa suhtlemisega teha ära sama töö professionaaselt nagu mõni kristlane, kes on olnud usus aastakümneid. Olla isegi viljakam, kui sa võtad asja südamega ja saad aru, et sinu elu ongi läbinisti üleloomulik. Just selle poolest sa erined nendest, kes ei usu Kristust. Sa võid inimesi armastada, aga neid see väga ei loksuta. Nad kasutavad sind ära. Kui sa aga elad üleloomulikult, siis see ei jäta kedagi külmaks. Ikka on neid, kes tahavad teada, mis on see sinu saladus?! See on see koht, kus nüüd sa saad võimaluse ning õiguse neile rääkida mida sa tead ja seda, mida sa usud. Loe lisaks ka Filippusest, vt Ap 8:29,31.