Millest sa tajud agapet? Kristuse meele mõjujõu abil sa suudad armastada iga inimest. Rm 8:35, 2Kr 5:14, Ef 3:19

Sul ei lähe vaja oma jõudu, et armastada neid, kes ei suuda sind sallida v halvustavad sind. Kristuse agape vaimne mõju on nii üle igast inimlikust tundest ja nõrkusest või nõtrusest, et kohe, kui sa lubad Kristusel enda läbi tegutseda, siis need olukorrad on justkui sõrmenips. Ei mingit raskust. Sa kuuled oma vaimus vaid kerget Kristuse silmapilgutust ning sa näed, kuidas see inimeste peal toimib. See on nii vägev! Kuid see ei ole maagia ega võrreldav sinu iseloomu hea tahtega, kui palju sa iganes üritad. Agape võtab nõrgaks ja teeb relvituks viha ja vastupanu. See on Jumala vägi. Jumal on armastus. Inimene ei ole armastus.

Agape on olemuselt vaimne või nagu piibel kirjeldab, Vaimu vili. Kuivõrd kristlase ihu on Püha Vaimu tempel ja selle keskne isik Kristus, siis kujuta ette mis juhtub siis, kui keegi läheks majja v hoonesse, milles on Jumala Vaim kohal ja keset tuba seisab Kristus. See isik kukub lihtsalt jalust maha selle armastuse juures. (Ap 9:4)

Ent paljud inimesed kukuvad ka kristlaste ees maha, kui seda Vaimu on ülirohkesti. Mitte pisut, vaid nad on Vaimuga täidetud. (Ef 5:18)

Kui sa oled kui patarei ja sind laaditakse täis, siis sa tõmbad mootori käima v valgustad pimedust, sest sinus on Valgus. See ei ole mingi küünal, vaid see on võimas, silmi pimestav prozektor. (Ap 9:3)

Muidugi ei ole meis nõnda palju väge kui Kristuse ilmumise puhul tekib, aga meie oleme valgus. Nii selgitas Jeesus. Seetõttu inimesed tunnevad ennast "alasti" meie juures, sest nad kardavad häbistatud saada, kui nende mõtted avalikuks teha. Samuti need kelles on deemonid, ütlevad: mine ära! (Mk 5:7) Kuid kelles deemoneid ei ole, need tunnevad ebamugavust ja Kristuse meele mõjujõudu enese vastu ja see on Jumala vägi, mis on kristlases, kelle südames on Issand esikohal. Mitte üks käsk ega religioon, vaid reaalne Jumala vägi. Kristuse kohalolu sinu südames. Puhtad inimesed tunnevad sinu lähedal head meelt ja rõõmustavad, patused tunnevad, et neil on halb olla, nad ei talu jumalikku lähedust.

Kristlases olev Kristuse vaim annab märku vaimsetest asjaoludest, siis oma vaimu läbi mustad südamed kogevad Jeesuse kohalolu, kuigi Jeesust füüsiliselt lähedal ei ole, aga piisab juba sellest, kui Jumala vaimu olla kristlase vaimus. (1Pt 1:11, Rm 8:9)

Seetõttu kogu sinu vägi tuleneb Kristuse meele kasutamise tõttu.

Kuid sa võid olla nn nimekristlane, lihtsalt jünger. Jeesusel oli neid palju, isegi salajüngrid. (Jh 19:38) Kuid Jeesus tegutses läbi jüngrite, kes panid Jeesuse oma Issandaks.

Kui sa paned Jeesuse esikohale ja astud tagasi valitsemisest läbi oma iseloomu, alles siis sa näed, kuidas vaimsed asjad sinu elus asetuvad õigele kohale ja sa teed neid samu tegusid nagu Kristus, vaid isegi suuremaid. (Jh 14:12) Nii ta õpetas oma jüngreid.

Kui sul tuleb inimesi puudutada, siis isegi kui see on vaid vaimne kontakt, see mõjutab igal juhul puudutatud isikut. Kui Jeesus on sinus esikohal, Issand, ja sa puudutad oma käega kedagi, siis tegelikult on see Jeesuse puudutus. Kui Jeesus tahab, et seda märkaksid ka teised peale teie kahe, siis selle puudutuse läbi võivad inimesed ka pikali langeda. See seletab, miks mõnel juhul inimesed kukuvad maha, kui kristlased neid puudutavad. Inimest tabab Vaimne vägi. Aga seda põhjustab Jeesus, mitte see isik, kes puudutab teisi inimesi. See on vaimne manifisteerimine. Jeesus ei tundu käega katsutav, aga kui kristlane käega katsub, siis see muutub reaalsuseks. Isegi kristlase lähedal viibimine või möödumine (Ap 5:15) avaldab Jeesuse kohalolu mõju. Ärge arvake, et see vägi oli kunagi jüngritega nii. See on kogu aeg!

Te lihtsalt peate seda kõike teadma, kuidas see asi käib. Kui te aga teate seda, siis mis takistab teil endil seda sama tegemast?

Kui sa suudad agape tõttu armastada iga inimest, siis sa suudad ka kõike muud, sest kõike seda teeb Kristus, kes elab sinu sees.

Sa pead lihtsalt ära otsustama. Ma tahan kõike seda oma ellu. Jeesus ole mu Issand! Siis astu tagasi, et tema võiks sinu elus oma väe läbi tegutseda. Ta teeb just nii palju, kui palju sa lood temale sel puhul võimalusi ja ka lubad, et sa ei takista Jeesuse tegevust. See tähendab, et ta saab olla sinu Issand.

Kas see on usu küsimus? Jah on. (Jh 15:7) Sest kui sa ei usu, et Jeesus on su südames oma vaimu läbi, siis sa ei tee selleks mitte midagi. "Kui teil oleks usku ja te ei mõtleks kaksipidi," võisid küll paluda: Jeesus, tule mu südamesse! Aga kas sa tegelikult ka seda mõtled? Teiseks. Kuidas sa saad sellest aru, et ta on sinu sees? Jeesus ilmub inimeste ees ihulikult, aga oma vaimuga on ta kristlaste südames ja kellel teda ei ole, see ei ole tema oma. Paulus ütleb "Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma." (Rm 8:9) Seetõttu on mitmesuguseid jüngreid, kuid kõik ei ole Kristuse omad, sest Kristuse vaim ei ole nende südames.

Kas nii saab? Muidugi, aga osa kristlasi ei saa aru, kuidas teised, kellel on Kristus, kuidas need teevad ja saavad usuasjadest aru teisiti. Seetõttu on ka väga palju kirikulõhesid ja üksteisele ära panemist, aga see tuleb seetõttu, et ühtedel ei ole, kuid teistel on.

Kui sina oled üks nendest, kes ei teadnud seda, siis ütle lihtne palve: Jeesus, tule minu südamesse, ole minu Issand. Usu, et ta seda palvet kuuleb alati! Alati vastab sellele. Sind ootab ees pööraselt uus elu koos Kristusega! Sa pead lihtsalt aru saama, kuidas see masinavärk käib. Õnnistatud avastamist! Sa hakkad inimesi vaatama läbi Jeesuse agape silmade. Su käed on Jeesuse käed!

Te olete audentseks Jeesusega konfigureeritud ette määratult. Kreeka keeles symmorphos - konfiguratsioon, tähendab millegi eeskujul kujundatud, Kristuse sarnane, mis on kristlase suhteline asetus Poja suhtes. (Vt Rm 8:29 "need ta on ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks") Samuti veel "Kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks," Filiplastele 3:21.

Sarnasus ei sõltu meie tahtest ega tegudest. Sarnasus oli see, mida Jumal juba ette määras ning ära tegi, mis oli MEILE juba ette määratud. Vastasel korral võiks öelda, et te kõik veel vajate päästet, olete kõigest proovijüngrid, te veel ei ole veel päriselt Jumala lapsed. Mis mõistagi ei ole nii.

Sarnasuse suhtes levib igasuguseid nn enese piitsutamise õpetusi, mis üldjoontes motiveerivad kristlasi sarnaseks pingutama, pidevalt meelt parandama, lõputult pühitsema ja palju muud mitmesugust. Milles see sarnasus tegelikult seisneb? Rooma kirja 30. salm ütleb, et ta on meid ÕIGEKS TEINUD ja KIRGASTANUD. Need on meie kaks sarnasust Kristusega ja keegi EI SAA NEID OMA TEGUDE TÕTTU, vaid Jumal tegi selle ja määras meile. Õigeks saab teha see, kellel on õigus ja kirgastada see, kellel on kirkus.

Johannes kirjutab samuti konfigureerimisest esimese kirja 3 ptk salmis 2. Lahti seletatult, kuna oleme ette määratud olema tema sarnased, siis tegelikult saame vaid meele uuendamise läbi midagi ise teha või ette võtta. Aga see ei ole meeleparandus, mis oli kõige eelneva eelduseks ja meie lepituseks Jumalaga. Meele uuendamine on meie valikul, et mitte enam teha seda, mida maailm teeb või mille järgi meid enne inimesed iseloomustasid. Nüüd aga "me oleme tema sarnased, sest me näeme teda, nii nagu ta on." Kuidas me näeme teda? Me ju ei näe teda füüsiliselt! See ei ole ka ühekordne ilmumine. Me näeme teda oma südames, aga see ei ole meie meel ega hing, vaid Kristuse vaim meie vaimus, kes elab meie sees ja seetõttu oleme kirgastatud ja mõistagi õiged. Kuid see õigus saab avalikuks, kui Jeesus tuleb ja paneb asjad oma kohale ehk kõik ta vastased paika. Siis nad on fakti ees. Kuid meie saame sellest aru juba nüüd, sest Kristus elab meie vaimu sees. Johannes lisab salmis 3, et igaüks puhastab end, teisisõnu see tähendab, tegeleb oma meele uuendamisega. (See ei ole meeleparandus ega pühitsus ega muuda meie kirkust kirkamaks.) Meele uuendamine ei ole pühaks saamine, vaid see on meie hinge suhtumise muutumine selles, et me ei tee enam seda, mida varem tegime, kui me olime uskmatud või maailmas kuradi lapsed. Me lihtsalt oleme meelt uuendanud ja ei lähe kaasa maailma asjadega ning maailma vaimuga.

Kui me oleme kirgastatud Jumala poolt, siis kuidas küll arvata, et keegi saab ennast veel enam kirgastada? Võimatu!

Kuidas me saame ise ennast paremaks teha? Kirgastatud ON PÜHA ega ei saa iseennast veel pühamaks teha. Pühadus on Jumala käes ja see on TEHTUD. Me oleme pühad. Sa ei saa pühast veel pühamaks, astmeline pühitsus ei ole reaalne. Ent püha on igaüks, kes on õigeks mõistetud.

Kuidas sa saaksid taevasse, kui sa ei oleks püha? Kuna sa saad taevasse, siis sa oled piisavalt püha. Jumala juurde ei saa keegi tulla, kes ei ole püha. Kas Jumala juures on pühaduse suhtes klassiühiskond, kõige pühamad kristlased, siis need kes selleni veel ei ole küündinud ja kõige minimaalsema astmega pühad? EI! Ja veel kord EI! Astmeline pühadus on valeõpetus. Kõik õigeks mõistetud on pühad ja Jeesuse sarnased seetõttu (õigus, kirkus), mitte oma iseloomu ega loomuse muutmise läbi. Iseloom ei puutu asjasse. Jumal ei muuda kellegi iseloomu. Iseloom sh temperament jääb sul selliseks, isegi kui sa kolmkümmend aastat järgid Jeesust.

Kristus on oma vaimuga vaid püha südames. Igasugune õpetus, mis ütleb, et sa pole veel piisavalt püha ja sa pead selleks midagi ära salgama, ise pingutama, on tegelikult käsuõpetus, sest teeb tühiseks sinu kirkuse, mis sul juba ON ja Jumala armu, sest sa oled armust, muidu õige.

Kristus on sinu sees. Paulus ütles, et see oli ette määratud, et saame Poja sarnaseks. Ega ta ei muuda meid paljudeks jumalusteks, vaid Jeesus on meie sees vaimu läbi ja kui me lubame ta Vaimul esile tulla, siis meis avaldub Kristuse vaim ja ta saab tegutseda. Kui me lubame seda. Kui ei luba, siis ometi on ta Vaim püsivat kohal, aga ta ei saa meis olla avalik. Ta on justkui luku taga. Sel puhul inimeses ei ole Kristusest midagi näha. Maailmas on palju salajüngreid (Jh 19:38) või ka jüngreid, kes kunagi suuga ei tunnusta, kuigi usuvad. Jünger võib olla püha ja kirgastatud, aga keegi ei pane seda tähele. Ometi, kui tuleb Kristus, siis märkavad seda vahet kõik.

Seetõttu igasugused üleskutsed: olge pühad! Need tähendavad seda, et ärge tehke kaasa maailma vaimuga seda, mis te varem tegite. Võtke Kristus kapist välja ja käige koos Kristusega. Tegelikult lubage Kristusel enda asemel tegutseda. Siis ta tegutseb ja teie elul on kordaminek.

See eelnev tuleb vaimust. See ei ole lihalik ega hingeline. See on Jumala Vaimust, kes Püha Vaimu läbi teis teeb imed ja tunnustähed ning kõike, mida ühe kirgastatud ihuga teha tuleb. See on audentne kristlus, mitte plagiaat. See on audentne kirkus, mille läbi ka jüngrid tegutsesid. Kuskil ei ole kirjas, et nad tahtsid saada Kristuseks ning matkisid Kristust. See oleks näitemäng. Kristluse mõte ei ole Kristuse näitlemine või võistlus, kes saab rohkem tema sarnaseks; vaid ikka mõistmine, et tema kirkus on meie sees ja sisemise inimese poolest on meil õigus ja võimalus Kristust maailmale demonstreerida. See Kristus on audentne. See oli meile ette määratud. See on meil kõigil juba OLEMAS. Sa ei saa selleks midagi teha.

Kui sa palusid Kristust oma südamesse, siis tema kirkus on kohal. See on täiuslik! Kristus ei hakka sinu loomust ega temperamenti muutma. Ta ei muutnud jüngrite iseloomu. Ta ütles, et ta tuleb ja on nende SEES, ta on meis. Jh 13:20, 14:17,20

Pauluse kirjas efeslastele 2 ptk 18 salm, ütleb "sest tema läbi on meil mõlemal ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde." Kr keeles sõna "prosagōgē" (eesti k ligipääs) tähendab "juurde toomine, juurde kolimine, aga ka ligipääs, lähenemine" ja sõna lahti selgitatult tähendab järgmist: Jumalale, st suhtele Jumalaga, mille kaudu oleme talle vastuvõetavad ja oleme kindlad, et ta suhtub meiesse soosivalt.

Kristlased võivad elada kogu elu teatud määral süü tundega, kuna arvavad, et nad ei ole piisavalt head ja siis üritavad Jumalale meeldida oma jõust ning tegudega välja teenida meeldimist, aga see on täielik läbikukkumine! Kui me arvame, et Jumal ei ole meie suhtes soosiv. Vastupidi, kui me saame aru mida Isa meie suhtes mõtleb, siis suudame vastu võtta ja minna täie julgusega Isa ette. Kuidas me seda võime loota? Sest Isa ei vaata meie hinge v vaimu peale, vaid ta vaatab meid läbi Kristuse! Ta vaatab oma Poja peale, Poja tegudele, kes meie eest on kõik olulise juba ära teinud, mis oli vajalik Jumalaga suhtlemiseks ja see suhe toimub samuti läbi KRISTUSE VAIMU KOOS MEIE VAIMUGA.

Paulus ütleb salmis 9, et üksi ei saa kiidelda. Me ei saa kiidelda oma tegudest, kuid võime vastu võtta läbi Kristuse kõike, samuti Isa kogu soosingu. Paulus ütleb sama ptk salmis 6, et me OLEME TÕSTETUD TAEVASESSE OLUKORDA! Kuidas see praktiliselt võiks välja näha, oled sa mõelnud?

Ainult sel viisil, et me pääseme Isa ette läbi Kristuse vaimu, koos tema vaimuga, see ongi juba meie taevane olukord. Mitte siis, kui Kristus tuleb järgi, siis on see nähtav olukord, kuid täna on see olukord vaimus nähtav. See taevalik ligipääs on juba avatud. See on nii suur saladus, sest kui sa sellest aru saad, siis sa tõesti mõistad, et sa oled troonile nii lähedal, taevases olukorras ja mitte miski ei ole sulle võimatu!

Sul on Isa soosing. Sa oled talle vastuvõetav ja sa võid olla täiesti kindel selles, et ta suhtub sinusse hästi. Mitte mingisugune religiooni talituse liturgiline a´la ole mulle patusele armuline, korrutades seda ühte lugu iga pühapäev, - see ei avalda Isale mitte mingit muljet, sest ta ei võta seda ütlust tõsiselt. See on religioon, liturgiline ja silmakirjalik, mis tuleks lõpetada; sest sul on tegelikult Isa soosing juba käes, sa oled taevases olukorras ja see kõik toimub üheskoos Kristusega. Selline pealiskaudne patutunnistus tegelikult naeruvääristab Kristuse ihu ja Kristust, kes elab kristlase südames ja ühtlasi ka alandab kristlasi ilma põhjuseta. See ongi religioon.

Ent meil on elav usk. Nii oleme me tema teos e uus loodu. (Ef 2:10) Me ei ole võõrad, vaid pühade kaaskodanikud. (Ef 2:19) Kui sa sellest ikka veel aru ei saa, siis sul ei ole üldse aru saamist, kes sa oled uus looduna ja kuidas sa jõuad Isa trooni ette, mil moel see kanal toimib sinu praktilises usuelus.

Me oleme ju Püha Vaimu templid, aga koos Kristusega oleme kokkuliidetud tempel. (Ef 2:21) Seetõttu salmis 2:6 ütleb Paulus, et ta on asetanud meid taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses ja salmis 18, piibli 68 aasta tõlge on parem kui 97 aasta tõlge, sest varasem versioon ütleb järgmiselt: "sest tema läbi on MEIL MÕLEMAL ligipääs ühes vaimus Isa juurde." Ja inglise keelne tõlge ütleb seda sama Eph 2:18 - For through him we both have access by one Spirit unto the Father. Kuna meil on ligipääs, siis sa tegelikult oled tänu sellele, et Kristus elab sinu südames, oma vaimu läbi kogu aeg kohal, sestap usu saladus peitub just selles, et mis iganes on sinu seisund usus, sa oled otsekohe Jeesuse läbi trooni all oma vaimuga, ja saad sealt kohe abi, kuid sa saad olla sel moel tema vaimuvõrgus. Kui sa loed seda postitust, siis sa pead selleks kasutama interneti, mis on võrk, kui sa saad vaimus aru millest siin kirjutatakse, siis sa koged Kristuse vaimuvõrgu ühendust.

Kolmainu õpetus ütleb, et Kristus on taevas Isa paremal käel. See on selline nähtav olek, kuid palju tähtsam on vaimne v nähtamatu olek. Tegelikult on Kristus veel sinu südames kohal, sest sa võtsid ta vastu Issandaks. Palusid tulla oma südamesse, oli nii? Sa ei pea teda enam ootama - mil ta ilmub, et millal ta lõpuks ka tagasi tuleb; vaid räägi temaga kogu aeg, sest ta on sinu vaimus kohal! Ta on sinu sees ja sa saad vaimu läbi temaga suhelda.

See ei ole mingi uus õpetus, vaid vana ja hea tõsiasja meeldetuletus. See printsiip on UT mustvalgel kirjas ja Paulus selgitas lahti, kuidas tema seda olukorda tajub ning kasutab (mis on kirjas efeslastele 2 ptk). Tee sina seda sama.

See superkanal on ka sinule avatud. Ära otsi Jumalat kuskilt väljaspoolt ennast või kiriku seinte vahelt, ta on ju sinu sees! See on and Jumalalt. Hakka Kristuse vaimuga suhtlema! Trooni ette ei pääse inimene Püha Vaimu tõttu, vaid üksnes selle tõttu, et võtsid Kristuse vastu oma südamesse ja ta lubas olla kogu aeg koos sinuga. See on tema tõotus (Jh evangeelium) Püha Vaim annab sulle väe ja õpetab, aga räägib seda, mida Kristus tahab öelda või Isa taevas. Sa ju pöördud tema poole. Püha Vaim ei ole uks, vaid Kristus on uks. See on väga võimas vaimne olukord. See uks on sinu jaoks alati avatud. Astu sisse!

Loe lisaks

Rm 8:9 Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma.

Fl 1:19 sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu

1Pt 1:11 Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust.

Jh 17:21 jj

22 Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks:

23 mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.

Kui inimese ihu saab hetkega tervendada, siis hinge tervenemine võib võtta kaua aega enne, kui inimene saab üle halvast kogemusest ja sellest lahti ütleb (sh andestab). Kas pole huvitav? Isegi arstid teevad ihu terveks, aga kui palju võib võtta aega, enne kui psühholoog saab mõne tulemuse. Enamasti ta ei saa midagi teha. Inimese hing on veelgi keerulisem, kui ta ihu.

Kaasaegne psühholoogia on arenenud, aga ikkagi võimetu, et inimest aidata, kui selle vaim on katki. Nad tegelevad inimese hingega, aga vaimu nad ei saa kuidagi aidata. Seni kuni inimese vaim on katki, seni ei saa ka hinge terveks teha. Rääkigu mis tahes, tegelikult hakkab igasugune hinge tervenemine mitte hingehoiust, vaid vaimu tervisest. Või nagu inimestele meeldib öelda, et terves kehas terve vaim - Mens sana in corpore sano. Kui paljud teist aga teavad, et see mõte algselt ei olnud nii pealiskaudne? See tegelikult on moonutatud tsitaat Juvenalise 10. satiirist: "orandum est ut sit mens sana in corpore sano". See ütleb hoopis enam: "tuleb palvetada, et terves kehas oleks ka terve vaim". Uskmatud ju ei ütle, et tuleb palvetada.

Meie oleme vaimusaanud. Meie vaim on uuendatud. See on koguni uuestisündinud. Me saame aru, et meis on hing ja vaim, aga mitte inimesed, kes ei ole usklikud või keda on koolis õpetatud, et inimene on vaid liha ja hing (sh teadvus). Miks nii? Sest nende vaim on surnud. Vähemasti seni, mil ta saab usu läbi uuestisündinud. Paulus selgitas galaatlastele: "teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga". (Gl 6:1) Teisisõnu, hinge eest tuleb palvetada ja vaimu läbi parandada. Hinge tuleb hoida hingeliselt, aga parandada vaimselt. Seetõttu eelpool märgitud tsitaat, tuleb palvetada, et terves kehas oleks terve vaim, on igati asjakohane ja professionaalne lähenemine. Hei psühholoogid, tuleb palvetada! Mis te ütlete?

Inimene ei ole ainult liha ja hing! Kui vaimul läheb halvasti, siis ei lähe ka hingel hästi enne, kui vaim on terve ja tugev Jumalas. "Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused." (1Kr 2:10) Teisisõnu, hing ei suuda vaimu ravida, aga vaim suudab tungida läbi hinge sügavuste ja puudutada inimese hinges neid peidetud hingehaavu, mis vajavad tervenemist. Parafraseerides Paulust: ükski praeguse ajastu psühholoog ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud. (Gl 2:8) Miks? (Gl 2:11) Paulus vastab: "Sest kes inimestest teab inimese mõtteid peale inimese vaimu, kes temas on? Samuti ei tea ükski Jumala mõtteid peale Jumala Vaimu."

Sestap, kui te näete enda ümber hingelt haigeid inimesi, siis te teate, et psühholoog ei saagi neid tegelikult aidata, sest sellist laadi tervenemised toimuvad läbi vaimu ja vaimu abil, läbi vaimulike praktikate, milleks on mh ka eestpalve ja Püha Vaimu töö, kes pääseb ligi inimese hingesoppidesse ning teeb ära töö inimese vaimu juures ja siis saab ka hing hakata tervenema. Kui inimese nahk terveneb paari nädalaga, siis inimese hing ei pruugi üldsegi nii kiiresti terveks saada.

"Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et me võiksime teada, mida Jumal meile armust kingib. Seda me siis ka räägime mitte inimtarkuse õpetatud sõnadega, vaid Vaimu õpetatud sõnadega, võrreldes vaimseid asju vaimsetega." (Gl 2:12-13) "Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt." Seetõttu ka maine psühholoog ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust.

Sageli deemonid sisenevad inimestesse pika vihapidamise või emotsionaalse seisundi või pinge seisundi ajal. Nad hoiavad kinni ühest perekonnast, kuhu neil on õnnestunud sisse tungida ja ründavad perekonna üht liiget läbi teise pere liikme.

Vaimudel puudub ihu, seetõttu kui neil tekib võimalus, kasutavad nad iga inimest, kelle sisse neil tekib õigus siseneda. Enamus juhtudel deemonid tegutsevad väljaspool ihu (segavad inimese mõtteid), aga võimalusel asuvad püsivalt inimese ihusse. Taolises olukorras tüli osapooled tajuvad vaimseid rünnakuid, püsivat solvumist, lõputut tülitsemist, mida nad ei ole alati ise esile kutsunud. Deemonid on selles osavad eksitajad. Kui deemon on saanud end kehtestada (domineerida) inimese mõtetes ning käitumises (see ei tähenda veel seestumist), siis see tüli püsib ning kuhjub. Samuti ei osata keerulisest olukorrast väljuda. Olukord muutub lootusetuks.

Psühholoogia on suhete puhul vaid poolik abinõu. Ütleks nii, et medali üks külg. Ükski psühholoog ei suuda inimesest deemonit välja ajada, isegi kui ta seda väga üritaks. Deemonid naeravad sellise katse peale, sest deemoni teeb relvituks üksnes Jeesuse veri. Vaimseid probleeme lahendatakse vaimselt, mitte hingeliselt.

Sageli pöördutakse psühholoogi poole, aga tegelikult on asi juba söge vaimne rünnak. See ei tähenda seda, et psühholoogi ei ole vaja, vaid tema käed jäävad lühikeseks, kui asi on väljunud kontrolli alt ja inimeses on kuri vaim. Psühholoog tegeleb hingehoiuga, aga Kristus tegeleb teie vaimuga, kogu teie olemusega. Kristlaste ülesanne on inimesi sellises olukorras juhendada, selgitada ja aidata inimestel vabaneda kurjadest vaimudest.

Deemoneid tuleb käskida: välja Jeesuse nimel! Neile Jumala sõna deklareerida ning anda mõista, et neist ollakse teadlik, nüüd ei ole neil enam pääsu. Nõudmise läbi saab neist lahti ja tekib inimeses rahu eeldus ja suhe saab lepituse.

Kui sageli me teeme haigustel vahet Jumala ees? Enamasti. Kellele on see kasulik? Miks me paneme ühe haiguse suuremaks kui teise? Kindlasti on haigusi, mille mõju jääb pikemaks, kui need juba saadud on. Kindlasti on haigusi, mis on silmaga nähtavad, kui jäse on kõver või ühest silmist pime või keegi seljast halvatud ei saa liigutada oma jalgu. Samas on haigusi, mida me nimetame vähiks ja neid me kardame eriti, sest need on arstide sõnul sageli surmaga lõppevad. Kui ratastoolis saab elada kauem, siis vähi või südamerikke puhul on haigus kriitiline. Kas see haigus on kriitiline ka Jumalale? Kas Jeesuse jaoks on üldse olemas mõni haigus, mida ta ei suutnud terveks ravida?

Evangeeliumid kirjeldavad, et Jeesuse juurde toodi mitmesuguse haigusega inimesi ja ta tegi nad kõik terveks. Seda väidet on evangeeliumites korduvalt ära märgitud. Evangeeliumitest puudub fakt, mis ütleb, et Jeesus ei suutnud haiget tervendada. Seda ei ole. Kui lugeda pühakirja, siis seal on haigete tervenemisest erinevad kirjeldused, kuidas ta kellegi haiguse puhul käitus ning inimese tervendas. Mõnele ta ütles sõna, mõne eest ta palvetas, mõne peale pani käed, mõne puhul kasutas abivahendeid. Kõigi puhul on aga üks kindel tõsiasi: nad said terveks. Kas kohe, tee peal minnes või saadeti haigele teade läbi teiste, et ta saab terveks.

Sageli on ka meie seas arusaamine, et kui inimene ei saa otsekohe ehk kohapeal terveks, siis nähtavasti seda ei juhtu ka hiljem. Siiski selgub, et tervenemised on ikkagi toimunud, õigupoolest sellest on teada saadud mõne aja möödudes. Seetõttu meie usku vähendab MÕTTEVIIS, et inimene peab OTSEKOHE TERVENEMA ja kui see ei juhtu silme all otsekohe, siis seda ei juhtugi. See on iga tervenemise puhul eestpalve tühistus, mille tõttu paljud terveks ei saa. Jeesus teadis seda ja ta ütles: ära karda, usu ainult! (Mk 5:36, Lk 8:50) Piibellik tervenemine ei ole üksnes selline, kui keegi otsekohe terveks saab. Juba Vanas Testamendis on näha, et pigem tervenesid inimesed öeldud sõna mõningase viivitusega või mitte kohe. Surnust üles ärkamine toimub küll otsekohe ja kui surnu üles ei ärka ehk seda ei juhtu silma all, siis seda ka ei toimu. Kuid haiguste puhul on tervenemised mitmesuguse aja jooksul täiesti piibellikud! Haige ei pea ilmtingimata evangeelsel teenistusel tervendaja silme all saama terveks, nagu tavaliselt kristlased soovivad näha ime.

See veritõbine naine, kes puudutas Jeesuse riietust (Mt 9:22), sai terveks selsamal hetkel. Samas pidalitõbised tervenesid hiljem, mitte Jeesuse silme all. Jeesus oleks võinud ju mõelda: ahh, nad ei saanud terveks. Ma palvetasin küll, aga Isa ei vastanud sellele palvele. Jeesus sai ju hiljem teada, et pidalitõvi oli lahkunud haigetest, kui teda üks neist kümnest tuli tänama. Nad ei tänanud kohe, sest ei näinud kohe palvevastust. Teepeal minnes said terveks. Jeesus küsis: kus siis teised jäid? Miks nemad välja ei ilmunud? Väejuhi teenri tervenemine toimus üldse üksnes sõna alusel, kus haige isegi ei näinud kordagi Jeesust. Teda ei veetud mõnele kristliku tervenemise koosolekule. Ka siin oleks võinud küsida: kuule Jeesus, oled sa ikka kindel, et sul on see võimekus, tuntud tervendaja kogemus ning sinu tervendamise meetod toimib?! Jeesus oleks võinud kahelda, et sel moel keegi üldse terveneb. Sai ta ju alles hiljem jüngrite kaudu teada, et teener on elus ja terve, kes selle loo evangeeliumisse kirja pani. Seega Jeesus ei pruukinud üldse sellest mõelda, mis sest poisist sai. Jeesusel oli palju haigeid, vaevalt et ta kõiki isegi tundis, kes terveks said.

Mida me öelda tahame? Tervenemise puhul kõige suurem takistus on see, kui me KOHE EI NÄE tervenemise märke ja arvame, et seda ei juhtunud. See võtab ära usu südamest ja inimene ei saa terveks. Kui me aga tulemusele tähelepanu ei pööra, vaid jääme kindlat uskuma, et haige saab terveks nii või teisiti, sest palvetatud ju on ja see ei loe, millal see tervenemine juhtub, kas meie silmade all või mõne aja jooksul, siis see ka juhtub ja inimene saab kätte palvevastuse. Sest palvetaja käest küsitakse usku!

Kui sa palvetad, siis ära vaata haiguse kulgemisele, vaid vaata Püha Vaimu väe liikumisele ja Jeesusele, kelle vermete läbi on tervis tulnud kõigi haiguste puhul. See kehtib ka haige puhul. Kui sa peale palvetamist ei näe otsekohe tervenemist, siis see ei tähenda, et sa ei saa terveks või Jumal ei tegele sinu haigusega. Jeesus ütles haigetele, kes ei suutnud ennast liigutada: siruta! (Lk 6:10) Ta ütles erinevaid sõnu (asju), oleneb mis haigus oli. Jalutu pidi püsti tõusma. Pime pidi silmad avama. Ühesõnaga, haige usk algas hetkest, kui ta liigutas seda haiget kohta, mida ta varem liigutada ei saanud. See on mentaalne ehk mõtteviisi muutumine. Ühest küljest on eestpalvetaja usupalve, kes peab jääma enda palve juurde kindlaks, teisest küljest eestpalvetatav peab hakkama midagi tegema (uskuma), mida ta varem teha ei suutnud. Siin ei ole midagi keerulist.

Jumala jaoks on kõik haigused samaväärsed, mitte üks neist pole raskem. Kui sa arvad, et "oo, see haigus on küll väga raske, ei tea kas Jumal ikka tervendab", siis sa juba sellise mõtteviisiga oled tapnud oma usu ja Jumal ei saa vastata su palvele. See on see sinepiivakese usk, mis läks kaduma. Kui sa hakkad haigete puhul alati vaatama Jeesuse vermetele, siis sinu jaoks ei oma tähtsust, kas haige on ratastoolis, pime või tal on vähk. Vahet ei ole! Sa palvetad ju Jumala poole! Mis haigusest Jumal ei suuda inimest terveks teha? Sellist haigust ei ole olemas. Selle usuga pead sa alustama ja palveta ning tee midagi, mida haigus takistas sul varem tegemast ja jää rahulikuks ja kindlaks, las Jumal tegeleb sinu haiguse tervenemisega. Lihtsalt jää usu juurde ja oota. Kui sa usud, siis sa saad terveks.

Jeesuse jaoks ei ole vahet, mis deemon või haigus on, sest ta teeb kõik haigused terveks. Ükskõik mis haigusest. Kõik saavad terveks. Nii oli Jeesuse ajal, nii on nö meie ajal ja nii jääb igavesti olema. See on sinu usuküsimus. Kui sa usud seda vaimset tõsiasja, siis see muutub sinu jaoks reaalsuseks.

Mk 1:34, Mt 8:16, Jk 5:15

NB!

Sa võid vabalt võtta rohte, mida arstid sulle määravad või läbida operatsioone, sest Jeesusel ei ole selle vastu midagi, sest sel juhul ta lihtsalt teeb omalt poolt oma osa, mida temalt palutakse. Kui sageli inimesed panevad tervenemise vaid kliinilise ravi arvele, tegelikult meil pole aimugi kui keeruline inimese ihu on ning kui palju Jumal selle juures ise tervendab, mida arstid teha ei suuda. Seetõttu te kuulete ka arstide suust, et see ei saanud nii hästi minna, aga läks? Kes siis tegi selle ülejäänud osa, tuleks küsida. Mõned inimesed, kes peavad Jumalat kõrvaltvaatajaks, ütlevad, et meie organism suudab ise terveneda, et tal on see omadus. Jah, mõne asja puhul on. Näiteks nahk taastub kahe nädalaga. Olgu. Siis küsime, kust kohast inimene sai kaasa selle "ise tervenemise" omaduse ja samuti, kuidas inimene võib kindlalt väita, et Jumala sõrm ei ole tema juures teda sel ajal puudutanud? Jumal ju näeb, kui inimene on rohkem tabletiusku, siis Jumal ei sunni ennast peale ehk ei tule vahele sekkuma. Paljud haigused saab tõepoolest sel viisil välja ravida. Olgu nii. Kuid välistada Jumal inimese tervenemise juures on kindlasti ülbe hoiak ja pigem uskmatus, et Jumalat ei ole olemas. Kui sageli inimesed lähevad uhhuutajate magusa lubaduse õnge, kes ajavad neil pea segamini või siis löövad käe mõne sensitiiviga, et saada abi ning raiskavad palju raha ära. (Lk 8:43) Seda on alati tehtud. Ka Jeesuse ajal inimesed käisid nõidade juures, kulutasid raha nende peale, kes ravis kurjade vaimude ülema (Peltsebul jt, Mk 3:22, Lk 11:18) abil. Jah, nad võisid saada abi, aga need patsiendid kaotasid oma hinge. Ega nõiad ning kurat ning tema deemonid ei läinud pärast seda inimesest välja, nad jäid inimese hinge. Selline inimene, sai ajutiselt ihule abi, aga tema hing läks põrgusse. Sest see hing kuulus pärast seda kuradile.

Kui te vaatate täna kalendrisse, siis näete seal taevaminemispüha. See on üks kirikute traditsioon, millega tähistatakse Jeesuse maise elu lõppemist ja taevasse jõudmist. Kurb, kas pole? Kirikud rõhutavad, et Jeesus on nüüd lahkunud, taevas, ja meie ei saa enam temaga kokku ega isegi näha teda enne, kui vaid taevas. Seda räägitakse. Tekib tunne, et te olete Jeesuse kaotanud ja temast jääb maha tühi koht teie südamesse. Kuidas aga tegelikult on? Kas Jeesus jättis maha maapealse elu ja meil puudub võimalus teda näha?

Ei läinudki palju aega sellest päevast, kui Jeesust hakati asendma, loodi kirikute hierarhia, seati maa peale Jeesuse asemik paavsti näol ja tema vahendab nüüd Issandat. Aga see ei olnud evangeelium, mida Jeesus kuulutas ja jüngrid levitasid. Sellele vaatamata loodi kirikutes piiskopikonnad, nende alamad määrati ametisse ja kõik see inimlik, millega püüti täita "tühja kohta".

Kui te aga piiblist näpuga järge ajate, siis avastate, et Jeesus rääkis hoopis midagi muud. Ja jaa, kas ta mitte ei väitnud mitmel korral, et ta ei jäta maha oma jüngreid, on meie kõrval ja koguni nii lähedal, et tuleb elama iga kristlase südamesse oma vaimu läbi? Nii on kirjutatud. Kui nii, siis see ei ole üldse see, milleks organiseeriti paavst ja tema struktuur, kehtestati kirikutes palgalised ametikohad. Jeesus ei võtnud jüngreid oma kuningriigi palgale! Ta ei maksnud neile palka. Vastupidi, nad pidid oma leiva ise välja teenima ja nagu ta ütles, iga tööline on oma palka väärt. Selle kõige juures jätkama evangeeliumi kuulutamist ja inimeste teenimist palvega.

Taevaminemispüha on üks kummalisemaid pühi, kas pole? Mis juhtus sel päeval? Jeesus ilmus taas ihulikult oma jüngrite ette nagu kõigil teistel kordadel. Kui eelnevatel kordadel ta "kadus" nende silme eest, siis sel korral nägid jüngrid, et ta ei haitunud, vaid "tõsteti ta nende nähes üles" (Ap 1:9), nii et nad ühel hetkel enam teda ei näinud, vaid pilv hakkas Jeesust varjama. See oli ainus erinevus võrreldes tema eelnevate ilmumistega.

Kas pärast seda päeva peaks edasi pöörduma usuküsimustes kiriku poole, kui teil midagi vaja on? Tegelikult taevaminemispüha on üks kummaline nn tähistus, mida tegelikult ei olegi põhjust pidada! Miks? Jeesus täitis oma tõotuse, millega ta on kristlase südames kohal oma vaimu läbi ja mingit taevaminemisest või tema meist lahutamisest ei saa juttugi olla! Otse vastupidi, kui enne jüngrid nägid Jeesust pisteliselt, mil ta ilmus, siis nüüd ta jätkab ilmumist, aga peale kõige muu saavad kõik jüngrid üle kogu maailma kogeda teda 24/7 oma vaimuga. Sest ta elab meie sees, meie südames.

Kui seda tõsiasja varjata, siis tõepoolest peaks hakkama rõhutama, et nüüd on Jeesus taevas ja meil puudub võimalus temaga kontakti saada, vähemasti mitte enne, kui meie samuti taevasse jõuame? Mõistagi on selline õpetus nonsenss. Seda nii füüsiliste ilmumiste, kui ka kõige muu osas. Ta räägib meiega iga päev läbi oma Vaimu ja see ongi meie uus normaalsus. Tegelikult on ebanormaalne pidada püha selleks, et tuletada meelde, et ta kunagi kaks tuhat aastat tagasi oli maa peal ja viidi siit ära ja nüüd peaks seda tähistama. Miks? Ta käib ju iga päev maa peal ja külastab erinevaid kristlasi ja suhtleb nendega. Mis pühast me siis räägime?! Me võime rääkida Issandast, kes elab!

Kui parafraseerida nn taevaminemisepüha, siis kõik maha jäetud võiksid tõepoolest hakata pidama koguduse ülesvõtmisepäeva kui taevaminemisepüha, alates päevast mil kristlased ära viiakse, päevani, kuni meid tuuakse tagasi koos kõigi pühadega Jeruusalemma (Sak 14:5), mil algab uus ajastu ning tema igavene Kuningriik. See on aga osa evangeeliumist, mida jüngrid kuulutasid.