Minu armastus vs üleloomulik armastus?

"Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!" ütles Jeesus oma jüngritele, Jh 13:34.

See oli öeldud nii, kuna juutide kogu eelnev õpetus põhines käskudel ja keeldudel, mitte armul. Seetõttu Jeesus ei saanud neile öelda, et ma annan teile armastuse ja te vabatahtlikult tahate kõiki armastada. Nad lihtsalt ei oleks seda mõistnud, mida see tähendab. (Vaata lisaks, loe Lk 24:25, Mk 7:18)

Ma annan teile uue käsu, armastage, ma käsin seda, käsin teid, minu jüngrid.

Nii oli see jüngritele arusaadav, et lisaks 613 käsule, on uus 614 käsk, mis on üle kõige. Mille kohta kirjatundjad teda suisa kiusama tulid, loe Mk 12:28-34, et juutidel on vaid 613 käsku ja milline neist on suurim. Kuid me teame, et ta vastas neile: armasta oma ligimest. Mis sisuliselt ongi nii, kui juut armastab oma ligimest, ehk siis ta armastab kõik teisi lisaks juutidele. Kuid me teame, et nad panid Jeesuse proovile ka küsimusega: kes siis on mu ligimene, loe Lk 10:29. Igal juhul, see "käsk" tähendas juutidele uut olukorda, seda, et ta peab armastama ka paganaid; st meid, kes me pole juudid. Seda polegi nii kerge (juutidel) teha.

Sisuliselt oli välja öeldud, et ligimese armastus tähendab armastust üle kõige ja kõigi inimeste. See on just see, kuidas Jumal asja näeb oma vaatevinklist, on ta ju kogu maailma Jumal ja kõik inimesed pärinevad täna nii või teisiti 8 inimesest, kelle esivanemad veeuputusest säästeti. Teadupärast teised hukkusid. Seega Jumal on oma armastuses viitab tagasi ka aegade algusele, kui alguses olid asjad õigesti. Juudid said aru sellest, on ju Juuda sugupuus viide Aadamale. Niisiis, Jumal ilmutab selle "käsu" läbi armastuse suurust ja tema plaani, viia see sõnum kõigile rahvastele. Aga see on juba teine teema...

Jumala armastus (agape) on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud, Rm 5:5. Seega seda saab vastu võtta.

Kuivõrd Jumala armastus on and, kingitus Jumalalt, siis see on Jumala arm, tasuta saadud vaatamata meie iseloomule ning seetõttu and, kuna ta teadis kohe, et kõik inimesed on rikkunud käske, nii nagu juudid ei suuda pidada 613 käsku, nii ei suuda inimesed pidada ka seda ühte käsku - armastada, mida Jeesus ütles või käskis jüngritel teha. Miks?

Sest see on käsk! Seni kui see on vaid käsk. Ei suuda seda täita ka tema jüngrid. See tähendab, et peab toimuma veel midagi ja üleloomulikku, mis selle muudab võimalikuks või aktiveerib.

Sest inimesed, kes armastavad teisi kellegi käsu tõttu, ei saa armastada nii nagu Jumal ette nägi.

Proovige anda inimesele käsk, sa pead armastama. Jah, ta võib seda isegi teha, hambad ristis, kuid see on samasugune sund ja kohustus, nagu kõik teised, mis tundub loomuvastane, eriti siis, kui see isik sinu suhtes just eriti armastusväärne ei ole. On nii?

Kui armastada tuleb käsu korras, siis see ei olegi Jumala armastus, see on inimlik ponnistus, mis teadupärast ongi ette määratud läbikukkumisele. 

Katsu sa armastada ligimest, kes on sinu vaenlane,  eriti siis, kui ta himustab sinu surma. Selline armastus on võimatu, kui selles pole üleloomulikku jõudu ja just seda selles ei ole seni, kuni appi ei tule Jumal. Piibli tähendamissõna halastajast Samaarlasest selgitab just sellist olukorda.

Inimesed ei suuda armastada, need, kes ei ole enda suhtes kogenud armastust - Jumala headust. Kuna nad ei ole isiklikult kogenud Jumala headust, ei saa nad seda pakkuda ka teistele. Neil ei ole leplikust enda suhtes, siis ei saa olla leplikust ka teiste suhtes.

Seetõttu mõned kristlased on agarad kohtumõistjad, kiired manitsejad, andestamatud, kõva südamega. Sest nad ei koge leplikust enda suhtes. Need armastavad täpselt käsu tõttu. Need kristlased on käsumeelsed. Nad ajavad näpuga järge igal epistlil, kuid heidavad kõrvale Jumala armastuse. Nende jaoks on Jumala armastus käsk, mitte kingitus. Nad on unustanud, et Jumala armastus tuleb inimese sisse Jumala anni läbi, mitte käsu tõttu. Nii need kristlased teevad armastuse tegusid sunnitult, käsu tõttu. Ja need ei ole leplikud ka oma läbikukkumiste suhtes, sest ei tea, et Jumalas püsimine toimib vaid väe abil, mitte oma jõust. Et Jumal tuleb appi ja annab usu ning annab ka jõu, et usus püsida ja käia usuteed. Jumala armastus on samasugune and, nagu kõik teised annid, näiteks kasvõi prohvetiand. Nii need kristlased püüavad ikka ja jälle ennast ise lunastada päevast päeva, aga kogevad meelehärmi ja pettumust. Sest nad ei kasuta Jumala andi. Nad ei teagi, et neil see on. Kui nad ei kasuta andi, siis neil ei ole jõudu, mis tuleb ülevalt, mis on üleloomulik. Nad ei ole lõpuni mõistnud Jumala andestuse sügavust ja asjaolu, et nad meeldivad Jumalale. Et nad meeldivad väga! Aga mitte sellepoolest, et nad ise oma jõust kõigega toime püüavad tulla jättes kõrvale vahendi, mis on hädavajalik. Mõned neist pigem piitsutavad ennast ja seetõttu on nad agarad ka teisi manitsema ja paika panema. Sellele vaatamata, et Jumal on teised vastu võtnud, õigeks mõistnud ja need on tema lapsed - Jumala lapsed.

Üksnes Jumala hea meele ja tema armastuse (agape) vastu võtnud ning endaga leppinud kristlased annavad Jumalale võimaluse näidata (demonstreerida) üleloomuliku armastuse suurust ning selle mõju üle kanda (paljundada) ka teisele. 

Sest nad kogevad iga päev armastust enda vastu ja nii nad täidavad ja kannavad seda armu edasi ka teistele. Andestades kõike, olles leplik kõigi vastu (1Kr 13:4-7), piiritus armastuses ja voorustes. Olete te näinud selliseid kristlasi? Neist lausa õhkub välja seda üleloomulikku sõbralikkust ja mõistmist. See on võimalik.

Kõik inimesed on Kristuse läbi Jumala armastuse väärilised ja saavad Jumala armastuse Püha Vaimu kaudu oma südamesse. Seetõttu ei ole enam midagi "sa pead", vaid on üksnes "see on minu võimalus!", ma tahan!

Ma tahan teda mõista! Lohutada läbikukkumistes. Aidata jalgele tõusta. Kuulutada rahu. Sest ta peab ennast Jumala armastuse vääriliseks. Ta on seda kogenud, siis ta peab ja pakub seda kõigile ("armastuse käsk") teistele. Ta ei mõista hukka. Vaid usub: Jumala armastus on kõigile kättesaadav. Mis tuleb vaid vastu võtta. Ja sellest aru saada. Teda ei iseloomusta enam andestamatus, leppimatus, lõputu hukkamõist. Jeesus ütles välja mõtte: ega minagi ei mõista sind surma (Jh 8:11). See on hoopis midagi muud kui tavapäraselt kogu maailm teeb sellises olukorras. Inimesed mõistavad kõiki ja kõike hukka. Selle sama sõnaga mõistavad nad hukka ka ennast.

Ole täiesti veendunud, et Jumal on armastanud sind ja ei ole mingit käsku, vaid Jumal ise tuleb sulle appi ning aitab mõista ja armastada teisi nii nagu ta armastas sind lõpuni ning sa meeldid talle väga. 

Ta saatis oma Püha Vaimu ja pani selle sinu südamesse, et sa selle läbi võiksid kogeda tema armastust ja sa mõistaksid, mida see tähendab. Et see ei ole järjekordne "ma pean" midagi tegema, vaid vau, ma tahan seda teha! Ma teen seda kõike hea meelega, sest temal on minu üle hea meel ja me võime seda ära tunda. Armastada teisi, nii nagu ta sind on armastanud ja täna armastab. Sa meeldid talle väga!


Ütle endale: ma meeldin Jumalale! Ma meeldin talle väga! Ta armastab mind! Ta armastab mind just sellisena nagu ma oled (sa oled ainulaadne).

Ei ole kedagi sellist nagu sina. Sa oled tal ainus ja ta tahab et sa teeksid enesega rahu.

Loe lisaks Ef 4:20-32

Kuna ma olen siia postitanud üsna regulaarselt David Wilkersoni mõtteid, siis mõni võib arvata, et see blogi on Wilkersoni kloon, kuid see pole nii. Mida aeg edasi, seda enam ma tajun, kuidas mu mõtteviis ühtib Davidi mõttemaailmaga. Nagu Joonatan ja Taavet olid hingesõbrad (filia). Piibel kirjutab Taaveti ja Joonatani armastusest: "Joonatani hing nagu ühte köidetud Taaveti hingega ja Joonatan armastas teda nagu oma hinge" 1Sm 18:1. Seda fiilingut tajun ma Davidi suhtes. Ma armastan Davidit nagu oma hinge. Mul on temaga nagu üks hing. Imelik, kas pole?

Ka täna lugesin Davidi mõtteid ja pidin taas tunnistama oma vaimus, et ma mõistan teda 100%. Mu mõtted on samad. See rõõmustab mind! Vajan minagi vaimulikku kinnitust ja David teeb seda oma sõnumitega. Mu hing vaid ülistadab Issandat! Au Jumalale selle eest! Tänu Püha Vaimule, kes meis elab. Kes elab Davidi ihus ja sama Vaim elab ka minus. Võimas!

Jumal on agape. Jumal on suur.

Aga tänane mõte? See on siis alljärgnev. Ma tean palju neid, kes agape armastuse vastu eksivad. Aga ma loodan, et Jumal on ka neile armuline ja Püha Vaim avab nende mõistuse ja südame aru saama, milline on armastuse laius ja pikkus, kõrgus ja sügavus. Issand on hea!

Ta armastab mind. Mulle meeldib öelda, et "Jumal armastab mind". Ja kes mind tunnevad, siis need teavad, et ma sageli oma teenistuste juhatamise ajal palun inimesi, et nad isenedale seda ütleksid. Ma näen vaimus, et nad ei taha seda teha. Aga Jumal tahab seda. Jumal tahab, et iga kristlane suudaks ennast armastada. Sest kuidas te armastate vaenlast, kui te ei suuda armastada iseennast!? Sellist silmakirjalikkust näeb iga päev kirikutes. See kurvastab mind. Kurvastab Püha Vaimu. Inimesed ei ole avatud Püha Vaimu armastusele ja teenimisele, aga milleks Jumal Vaimu välja valas? Inimesed on kangekaelsed ja vihkavad iseennast. Vihkavad iga apsu eest. Aga teevad näo, et nad armastavad teisi. See on läbi nähtav ja halb. Uhkus. Varjatud ülbus. Aga Jumala Püha Vaim on kannatlik, ega anna alla, nagu mõned arvavad, et Püha Vaim kurvastub ja "laseb jalga". Ei lase! Püha Vaim on tugevam!!!

Püha Vaim on palju tugevam, kui mis tahes meie nõrkus või ülbus või upsakus või patt või ahvatlus.

Ta puudutab minu südant ka praegu, kui ma kirjutan seda sõnumit. Te ei näe seda, mida ma tunnen siinpool arvutit, aga Jumal teab. Ja ma tean, et Jumal armastab mind. Ma suudan seda öelda iseendale. Ma usun seda. See ei ole lihtsalt fraas. Ma mõtlen tõsiselt.

Samamoodi ütle ka oma lähedastele, kes seda ei tea. Ütle neile: "Ütle endale, Jumal armastab sind!"

Ütle seda ka iseendale ja proovi, vaata mis juhtub. Mida sa tunned. Jumal tunneb sellest head meelt. Jeesusel on sellest hea meel, kui sa seda teed, sest Jeesus armastab oma Pruuti. Mks siis pruut ei peaks iseenaast armastama! Jumal on agape.

David Wilkerson kirjutab:

***

JUMAL ARMASTAB SIND!

Mittearusaamine väitest "Jumal armastab sind!" on miski, milles paljud usklikud Jumalale pettumust valmistavad. Nad on ikka ja jälle valmis kogema hukkamõistu oma pattude ja läbikukkumiste eest, kuid nad ei luba Püha Vaimul tulla ja ujutada end üle Isa armastusega.

Käsumeelsele usklikule meeldib elada hukkamõistu all. Ta pole iialgi mõistnud Jumala armastust ega lubanud Püha Vaimul puudutada selle armastusega oma hinge.

Me oleme õpetanud Times Square'i koguduses, et õige inimene – tõeline Kristuse armastaja – ei pane pahaks korrigeerimist. Ta lubab rahumeeli Pühal Vaimul paljastada oma varjatud patte ja uskmatust, sest mida rohkem ta tegeleb oma patuga, seda rõõmsamaks ja vabamaks ta muutub.

Samas näen ma aga paljude kristlaste hulgas suhtumist, mis ütleb: "Mõista aga kohut mu üle, Issand – süüdista mind, sõitle mind!" Taolisel suhtumisel pole midagi ühist tõelise patu tunnetusega. Säärane suhtumine kumab läbi väga paljudest vastustest, mida inimesed saadavad mu päevasõnade peale. Kui ma olen kirjutanud mõne sõnumi, mis otsekui pakatab kohtumõistmisest, saan ma väga palju julgustavaid ja kinnitavaid reaktsioone.

Kui ma aga jagan Jeesuse armastusest ja õrnusest, saan ma selliseid kirju nagu: "Te olete lakanud tõde kuulutamast!" mis teisisõnu tähendab otsekui inimeste väidet, et: "Kui te ei noomi, siis järelikult kõik teie poolt öeldu ei saa olla evangeelium." Taolised usklikud ei ole mitte kunagi saanud osa Püha Vaimu tõelisest armastuse missioonist.

See on valdkond, kus on tarvis õppida käima Vaimus ja mitte oma tunnetele tuginedes! Vaimus kõndimine tähendab lubada Pühal Vaimul teha meie elus kõike, milleks Ta saadeti. Mis omakorda aga tähendab seda, et sa laseksid Tal just nüüd ja praegu täita oma südame ülevoolava Jumala armastusega. "...sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud." (Roomlastele 5:5)

Jesaja ütles: "Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid - ja teid trööstitakse Jeruusalemmas." (Jesaja 66:13). Jesaja kirjutas põikpäisele Jumala rahvale, kes "käis taganejana omaenese südame teed." (Jesaja 57:17)

Ütle mulle – kui kauaks jagub ühel õpetajal kannatlikkust õpilase suhtes, kes on jonnakas ja põikpäine ning keeldub vastu võtmast head nõu? Mitte kauaks! Kuid prohvet Jesaja kasutab ühte tähendusrikkaimat näidet kogu inimkonna jaoks, mis üldse võib olla – ema armastust oma lapse vastu – näidates meile sellega midagi Isa armastusest meie vastu.

Meie koguduses on üks ema, kes võtab terve päeva, et külastada oma poega osariigi teises otsas asuvas vanglas. Ta sõidab tunde bussiga, et veeta vaid hetke oma pojaga. Taoline ema vaatab kaugemale oma poja närusest vanglarüüst, nähes piina ja meeleheidet oma poja silmis, mis pilk pilgu järel surmab midagi ema sisemuses. Kuid ta ei hülga oma poega iialgi, sest lõppkokkuvõttes on see ju ikkagi tema poeg!

Ka Jumal armastab sind taolise armastusega ja Püha Vaim tahab, et sa teaksid seda! Ta lohutab meid, öeldes: "Oli kord aeg, mil sa andsid kõik, mis sul oli, Jeesusele. Sa pakkusid Talle oma armastust ja Tema armastab sind samuti. Seetõttu ei lase ka mina sul minna. Ta on saatnud mind tegema head tööd ja ma jätkan selle tegemist!"

Maailmas ei leidu ühtki teist nii tõelist lohutajat kui seda on Püha Vaim. Seetõttu on nii oluline, et sa laseksid Tal elada oma südames. Ainuüksi Tema võib sind asetada õhtul "sooja voodisse" ja täita su südame täiusliku rahuga. Ainult Tema suudab tuua sulle tõelist lohutust keset valu ja kurbust. Tema on see, kes kinnitab sulle, et: "Minu lohutus pole ajutine, vaid kestab igavesti!"

6. august 2010

David Wilkerson

***

Kuni siiani rääkisin sellest, missugust vennaarmastust me omavahel peaksime omama. Nüüd on aeg minna selle juurde: milles seisneb armastus vendade vastu?

Milles see seisneb siis? Seda ei ole kerge mõista. Aga Jeesus ei jätnud jüngreid teadmatusse, ta teeb puust ette ja värvib punaseks kui nii võib öelda. Jumal peseb jüngrite jalgu, ta armastab neid lõpuni.

Kui me loeme seda lugu piiblist (Jh 13:1-20), siis me saame teada, et kurat oli juba pannud Juudas Iskarioti südamesse, et ta tema reedaks, siis Jeesus juba teadis oma vaimus seda. Jeesus tõusis õhtusöömaajalt üles, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle (Selline oli orja riietus. Sümbol!) ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga. Siis kirjeldab tekst, et jüngrid ei mõistnud seda. Näiteks Peetrus ütles: "Mitte mingil juhul ei pese sina minu jalgu!" Arusaadav ju. Jeesus on Jumal ja kuidas võikski Jumal teha midagi niisugust, nii alandavat, mid tegid orjad. Aga Jeesus vastas: "Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru." Peetrus puikles vastu, aga lõpuks nõustus (Jh 13:8). "Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga" ütles Jeesus. Jumal pesi kõigi jüngrite jalad, ka reeturi jalad. Armastas neid lõpuni.

Milline Jumal peseb inimeste jalgu? Milline Jumal peseb reeturi jalgu?!

"Siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen andnud teile eeskuju" salm 15. Kuid sellisest teadmisest on üksi vähe, teod määravad (Jh 13:17) armastuse. Ning lõpuks ta avaldab saladuse, kuidas see võimalik on, loe salm 20.

Kes tahab pesta inimese jalgu? Mitte keegi. Kes tahab pesta vaenlase jalgu? Mitte iial. Kuid uuestisündinud kristlased teevad vaimu jõul seda hea meelega. Määrab see, mida sa tunned selle juures, sest inimest saab ka sundida. Aga vabatahtlikult ja meeleldi? Seda suudab vaid see, kes võtab vastu Püha Vaimu. Kellel pole osa Jumalaga, see ei suuda armastada lõpuni. Kuid vennaarmastus ei tähenda üksnes jalgade pesemist.

Pigem või kõige sagedamini - vennaarmastus - kui see on olemas, väljendub vastastikkuses andeksandmises, kaastundes, leebuses ja mõistmises. "Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses," kirjutab apostel Paulus efeslastele 4 ptk 32 salm.

Ilma vastastikkuse andeksandmiseta, venna süü kinnikatmiseta, on kristlus mõeldamatu. Selle fakti ette on meid pannud üksikisikud, grupid ja kogudused aegade jooksul, andes kristlusele kõige inetumaid vorme. Armastus vendade vastu võib väljendada usinas ja pidevas palves üksteise eest, heategemises üksteisele, "nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu," kirjutab Filipi 2:4. "Vaadake, et keegi teisele kurja ei tasuks kurjaga, vaid taotlege alati head üksteisele ja kõikidele!" (1Ts 5:15)

Milles siis väljendub meie armastus vendade vastu?

Sõbralikkuses, teenistusvalmiduses, pidevas tasaduses, alandlikkuses, vastutulelikkuses ja ettevaatlikus suhtumises venna vastu, oma usinuses mitte solvata venda. Mitte riivata ja mitte ahistada tema tundeid. "Ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu," Fi 2:3,4. "Austage kõiki, armastage vendi," kirjutab Peetrus 1 kirja 2 ptk 17 salm. "Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!" (Rm 12:10). Selle lõigu võiks kokku võtta sõnadega: hoidke rahu iga hinna eest.

Lõpuks armastus vendade vastu ilmneb veel materiaalses abis puudustkannatava venna vastu. "Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidust ning keegi teist ütleks neile: "Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!", aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku - mis oleks sellest kasu?" kirjutab Jakoobus 2:15,16. Ning venna abita jätmist võrdleb surnud usuga. Kuidas saakski teisiti! Johannes tunnistab, et selle vältimatust: "Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?"

Algkoguduse kristlased otsustasid, et kui Jeesus armastas neid rohkem kui iseennast, siis nemadki peavad armastama vendi rohkem kui nad ennast armastavad. "Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest," 1Jh 3:16. Kui kristlased kandsid hoolt oma üksteise eest pidid inimesed tunnistama, et nad tõesti armastavad, mitte ainult sõnadega, vaid ka tegudes. Selles peitub kristluse tuum.

Niisugune armastus tekitab nõudlust. Niisugust armastust soovitakse ka ise. Selline armastus on võimeline muutma järgijate südameid ja mõtteviisi ning muutma kristlasi üheks armastavaks perekonnaks, Kristuse ihuks. Niisugune vennaarmastus on võimeline kõigile mõju avaldama. Sest miks peaksid inimesed tahtma Kristust, kui kristlased ei armasta üksteist. Siit koorub välja ka saladus! Suur vahe eKr ja pKr. Moosese seaduse ajal inimesed teadsid, et Jumalat on vaja armastada (vaja!) ja ligimest on vaja armastada, AGA neil polnud nõuet ega jõudu armastada nii nagu Kristus armastas ja ette näitas, sest üksnes uuestisünd annab vaimuliku võime selleks. Kus inimese loomus armastab innukalt! Omal soovil ja vabal tahtel oma õde ja venda Kristuses. Uuestisünd toob inimesele vaimulikku väge, et seda käsku järgida, mitte üksnes täita kohustusest, ta otsib võimalust teha head oma vendadele. Teda ei pea enam käskima, kuigi vahel peab seda "käsku" meelde tuletama, on ikkagi Püha Vaim see, kes innustab meid vennaarmastusele. "Ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse," kuulutas ette prohvet Jeremija 31:33 ja nii ka hiljem tuli "Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi," Rm 5:5. See uuendus jõudis inimesteni koos Kristusega. "Teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav" 2Kr 3:2. See on kõigile arusaadav ja mõistetav (Ap 6:3,5) ning pole mingi ime, et selle ilmnemisel kõik seda sama soovivad.

Vennaarmastus peaks kogudustes olema sama mõistetav kui algkoguduses kristlaste keskel oli ja elementaarne asi, kuid mida mitte kunagi pole ülearu palju. Ma tahaksin näha kuidas inimesed kirjutavad interneti portaalides: "Aga vennaarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid endid õpetanud armastama üksteist," nagu omal ajal apostel Paulus kirjutas (1Ts 4:9) tessalooniklastele ja seda mitmel korral, "Meil tuleb alati tänada Jumalat teie eest, vennad, nõnda nagu on kohus, kuna teie usk jõudsasti kasvab ja armastus, mis teil igaühel on üksteise vastu, rohkeneb," 2Ts 1:3. Võimas! Kes ei tahaks kuuluda sellise iseloomuga kogudusse?

Ma pigem arvan, et Paulus oli kaugel mõttest kirjutada seda enda või teiste inimeste arvele, kui ta jälgis usklike keskel niisuguse armastuse esinemist. Sest Paulus selgitab: sest Kristuse armastus sunnib meid (2Kr 5:14). Selline on piibli tõlge. Kuid "sunnib" tähendus pole mitte käsu täitmine kellegi survel, vaid vabatahtlik sisemine sund teha head. See on kui suurvesi kevadel, mis ujutab üle kõik madalamad alad ning ei peatu mitte ühegi tammi ees. See on võimas vaimulik jõud! Mis "sunnib" kaasa minema pühale elule, ennastohverdavale armastusele vendade vastu, hukkuvate ennastsalgavale päästmisele.

Kristuse armastus paneb kristlasi tegutsema ja see räägib enese eest mitte üksnes meelitavatest omadustest, vaid seda tunneb ka imettegevast, jõuduandvast ja liitvast omadusest. See ühendab kristlast Kristusega ja liidab kristlasi üksteisega. "Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!" (Rm 12:10)

Armastus polnud Kristuse jaoks lihtne sõna. Me kordame sageli "Kristus armastab," aga kui vähe me selle üle mõtleme. Armastus tähendas Kristuse jaoks ju higi, verd, risti, kannatusi, ohverdusi, agooniat ja surma. Armastus ei tulnud läbi mürina Siinai mäel, vaid tehti teatavaks pühal söömaajal, surmamineva Kristuse suu kaudu, kas pole nii? "Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!" Jh 13:34. See pole mingi sentimentaalne fraas ega sentimentalism, kes räägib palju, kuid tegusid napib. Kes räägib rahvaste vendlusest, humanismist, võrdõiguslikkusest või homode armastamisest ning see pole ka filantroopia, kes teevad head au pärast et saada tiitlit "heategija"; seda vaatamata asjaolule, et Paulus kasutab näiteks Rm 12:10 just kreeka terminit philadelphia. EI! Kaugel sellest! Siin ei räägita ka kristlaste ühtsusest, sest Kristus pole ju siinkohal ühegi koguduse liige. Me räägime agape armastusest, mis on valatud Püha Vaimu läbi kristlase südamesse nagu kirjeldab kiri roomlastele ning mille tulemusel ilmneb armastus kristlike vendade ja õdede heaks. Sest filantroobid jätavad küll raha, aga nad ei anna elu teie eest. Jeesus ei olnud filantroop, vaid ta andis oma elu meie eest (Jh 10:11) ning ütles, "ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest" Jh 15:13. Ka ei ole siinkohal tegemist kangelase või võitlusvennaga, kes annab oma elu, et kaasvõitleja jääks ellu (kristlasel ei tule võidelda inimestega Ef 6:12).

Apostliteaegsed kristlased oli eelkõige Jumala poolt tehtud võimeliseks ja üksteist armastama õpetatud. Selle õpetaja juurde ta juhtis kõik usklikud ja vähemaga ei lepitud. See ongi põhjus, miks algkogudus plahvatuslikult arenes ja tekitas maailma suurima - meile teadaoleva meeldiva pöörde. Selle taga on varjus ka üks põhjus, miks me ei näe ärkamist! Sest inimesed ei näe vennaarmastust (Ap 2:47). Miks nad peaksid siis tahtma võtta vastu kristlaste pakkumist.

Vennaarmastus pani aluse kristlikule kultuurile ja ideaalidele ning 20ne sajandi jooksul on olnud selleks tõeks, mis rahvaid muutis.

Kristlik vennaarmastus eristab läbi sajandite tõelist kristlust vale kristlusest ja eraldab terad sõkaldest ning eksimatult määrab kindlaks kristluse kvaliteedi. Mis vendlus see on, kui seal puudub armastus? Jeesuse sõnadega: hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!

"Ja Jumala sõna levis ning jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas väga suureks; ka suur hulk preestreid võttis usu omaks."

Vennaarmastus jäägu kindlaks!

MUL ON 2 UUDIST!

Hea uudis on see, et meil tulevad täna õhtul külalised kell 6.

Halb uudis on see, et naine andis mulle võimatu ülesande! "See on sinu tööülesanne, mõtle ise välja toit: hea, maitsev, lihtne, kiire, ökonoomne."

Palun AIDAKE, andke nõu - head inimesed? Mul on aega 3 h. Asi on pakiline!!!

Kui te ei soovi, et minuga midagi sellist juhtuks ....

Armastus ei või piirduda pidulike jumalateenistustega ega hinge õilsate tunnetega. Ta otsib oma väljendamist elus ja inimeste teenimises. Tõsine kristlane ei oota armastust mitte teistelt inimestelt, ta saab selle Jumala käest ja siis kiirgab selle kõigi ümberolijate peale. Infoajastu maailm on täis kannatajaid, kes vajavad isiklikku abi. Internet on täis ebaõigluse, abituse, lootusetuse ja meeleheite ohvreid.

Ehe kristlane, kes on saanud oma elus uuestisünni kogemuse, ei hakka inimestelt küsima, mida ta peab tegema. Sest armastus, mis on saanud tema elu liikumapanevaks jõuks, tingimata näitab talle, mida ta peab tegema. Ta ilmutab sügavat huvi inimese vastu. Armastus õpetab teda, kuidas kõige paremini läheneda ka kõige kivisemale inimsüdamele. Sageli kinnisele ja külmale, kõigi vastu umbusklikule eestlasele ja kõigis inimestes pettunud südamele ning kuidas talle osutuda mõistmist, osavõttu ja armastust, abi, andes nõu nii vaimulikes, füüsilistes kui ka materiaalsetes asjades.

Kristlane vaatab ligimese peale kui teisiku peale. Ta soovib inimest juhatada sama tõe, armastuse ja rõõmu allika juurde, millest ta isegi jõudu saab. Kristlane on veendunud, et kui ta inimese Jeesuse juurde juhatab, et sellega ta armastus ei vähene vaid suureneb.

Kristlus ilma armastuseta ligimese vastu on ilma tegudeta kristlus – vale kristlus.

Krist(l)us ilma armastuseta on antikristus. Selles on vaid vorm, kuid puudub sisu – elu. Pole kahtlustki, et antikristse vaim tegutseb ka infoajastul ja püüab panna krislasi kõrvale heitma, mis on seotud halastusega. Selline vaim on taandunud evangeeliumi üksnes intellektuaalseks sõnumiks, - religiooseks vormiks, armsaks jumalateenistuseks. Kuid Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses, see tähendab: halastus. See on üleloomulik kohtumine Jumalaga ja tema headuse mõju inimeste peale. Kui aga kristlus on taandatud inimese mõttevõimesse, siis on ligimesearmastuse sihik vale, mis ei suudagi märki tabada. Me ei saa rääkida kogu aeg minevikus „halastaja samaarlane läks välja,“ vaid me peaksime nõudma, kust võib leida halastaja samaarlast täna? „Jah see kõik on väga kena, te räägite minevikust. Kuid täna, mis ma peaksin tegema? Siin ja praegu.“

Psühholoogia õpetab, et armastus on tunne, mis lähtub soovist teha head teisele, ootamata seejuures mingit kasu endale.

Kas kristlase armastus ligimese vastu on niisugune?

Tavaliselt me armastame neid, kes meile meeldivad, peame kalliks (väärtuslikuks) inimesi, kes meile on kasulikud, keda me võime oma väikeste maiste eesmärgide saavutamiseks ära kasutada. Me nii väga ei soovigi armastada ligimest. Pigem ootame, et eestlane armastaks kristlast. Nii nagu eestlane ootab, et venelane armastaks eestlast talle samaga vastamata. Mugav on mitte armastada , vaid olla armastatud. „Ikkagi inimene!“ on eestlasesse nii sügavalt sisse vajutatud arusaam armastuse olemusest. Meeldiv on olla ümardatud. Suhtumine - vastikud lehmad... tuiavad siin ringi! – imbus eestlase südamesse.

„Oh neid eemalepeletavad ja haisevad kodutud! Mis kasu me saame asotsiaalidest?! Äkki saame mõne nakkuse?“

Kuid Jumala käsk ligimese kohta ei käsi ligimest mitte meid (loe: kristlast) armastada, vaid käsib meid armastada ligimest.

Meie armastuse puudumine ligimese vastu võib teda kurvastada vaid lühikest aega, siis kui me ise pidevalt sellises kahetsusväärses vaimulikus seisundis viibime. Hirmus on see, et ilma armastuseta ligimese vastu me ei ole inimesed, vaid hingetud skulptuurid, isegi raidkivides on rohkem elu.

Apostliteagse kristlaskonna kohta võis öelda, et nad kiitsid Jumalat ja leidsid armastust inimeste silmis (Ap 2:47) Infoajastu hingetul kristlaskonnal napib Jumala kiitmist ega ei leia ka armu eesti rahva silmis.

„Nemad oskavad armastada vaid surnuid“ ütles Puškin oma teoses Boriss Godunov (1825). (prototüüp Godunov oli tatari päritolu bojaar Ivan Julma õukonnast) „Meil peale kadunute mitte kedagi haletseda ei osata“ ütles Maksim Gorki. Miks on nii, et kadunud oma elu jooksul ei kuule häid sõnu neilt kõigilt, kes tema avatud puusärgi juures peavad pikki kõnesid tema suurtest teenetest ja lugematustest väärtustest.

Tõeline ligimesearmastus terav ja läbitungiv. Ta ei tõmba enesele üleüldist tähelepanu, räägib endast vähe, kuid saadab korda palju ja mida sügavam ta on, seda vaikivam. Tõeline ligimesearmastus on nagu päike, mis mitte ainult ei valgusta, vaid ka soojendab, mis jääb püsima ja valgustab inimesi tõega ja soojendab püsivalt armastusega.

Keegi on kunagi öelnud, et näita mulle kes on su sõber ja ma ütlen sulle kes sa oled. Kreeka algkeeles sõna plesion tähendus on „sõber“. See tähendab, et meil pole mitte üksnes kohustus aidata ligimest, vaid kristlasel on eesõigus pidada inimest oma sõbraks. Kes siis sõpra ei armasta?! Armasta oma sõpra nagu iseennast! Jeesus ütles „Ja armasta teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armasta sõpra nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid.“

„Kes neist kolmest oli sinu arvates sõber inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“ Seaduse tundja ütles: „See, kes tema peale halastas.“ Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!“ Igaüks meist olgu meelepärane ligimese heaks tema ülessehitamiseks (Rm 15:2).

Jumal lõi inimese armastusest, valmistas ta armastuses, ja armastuse jaoks.

Inimest luues oli Jumalal kolm kavatsust.
1) Inimese läbi ilmutada oma isalikku armastust terve inimkonna vastu.
2) Anda igale inimesele võimalus oma armastuse avaldamiseks Jumala vastu.
3) Teha inimestele tuntavaks karjuv vajadus vastastikkuse armastuse järele.

Nende eesmärkide saavutamiseks määras Jumal perekonna, kus pidi kõigepealt avalduma puhas abikaasadevaheline armastus. Hiljem kasvama sellest armastus laste vastu, vanemlik armastus. Ja arenema siis sõbralikuks perekonna armastuseks vendade ja õdede vahel. Mis ühinenult pöördub ühtseks, üldiseks armastuseks Jumala vastu. Seda sama mõtet arendab ap Paulus analoogias Kristusest ja kogudusest, vt Ef 5:25, 28.

Hämmastav on see, et vanemliku kiindumusega on varustatud ka loomad, samas nimetatud instinkt on piiratud ajaga, s.t vajalik niikaua, kuni pojad on füüsiliselt iseseisvad. Ent inimesel säilib nimetatud vanematevaheline armastus kuni surmani, kauem veel.

Põhijoontes on inimene loodud armastuse jaoks kolmes aspektis.
1) Jumala vastu.
2) Perekonna vastu.
3) Ligimese vastu.

Siinail antud käsuseaduse nõuded olid kahel tahvlil:
vasakul neli nõuet, mis reguleerivad inimese suhet Jumalaga;
ja paremal nõuded, mis sätestati suhtlemiseks omavahel ehk siis ligimesega.

Mõlemad lauad kirjutavad ühest ja samast armastusest Jumala ja ligimese vastu, kõik see sai maailma seadusandluse aluseks, mille abil peaks olema juhitud kogu inimsugu. Need printsiibid said ka kristluse aluseks (vt ka ap Johannese kirja 1Jh 2:7-11; 3:11,12).

Eedeni aed. Aadam rikkus esimest poolt ja Kaint teist poolt, kui tappis oma venna. Temas oli kadedus saanud võitu oma lihase venna armastamisest.

Nüüd saatan ajas tüli ja külvas vaenu meie ja ligimese vahele. Võibolla ei taha mõned tunnistada, kuid me pärineme ühest perekonnast, et see inimkond on sündinud ühest isast ja emast (Ap 17:26-27). Lihtsalt - Aadama läbi on kõik sugulased. Mina olen vahel nimetanud ennast Noa sugulaseks, siiski pean enese esivanemaks Aadamat. See selleks.

Kõik inimesed omavad ühtesid ja samu vaimulikke ja füüsilisi iseärasusi, sama keemia. Kõik sünnivad ühel viisil, kasvavad, arenevad ja lõpuks surevad. Inimene on ainus olend (liik) maa peal, kes omab isikupärase kõne, huumori ja naeru.

Inimene, ükskõik millisest rassist, omab:
-mõistust, millega otsust langetada;
-südant, milles on tunded;
-tahte, mis oskab valida;
-hinge, mis on surematu.

Kõik rassid omavad kaastunde, kahjutunde, südametunnistuse, lootused ja püüdlused, ühesuguse religioosse instinkti ja universaalse kalduvuse palveks ja on ühetaoliselt vastuvõtlikud armastuse, sõpruse, rõõmu, rahu, headuse, õrnuse jpt tundeilmingute suhtes. See on imeline!

Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid vaatab inimese südamesse, võiks kokkuvõtvalt öelda (Ap 10:34). Kuid Jumal pole mitte ainult ühe inimesest (ühest verest) lasknud sündida kogu inimkonda, vaid ka ühe vere läbi – oma poja Kristuse läbi on ta ka lunastanud kogu inimkonna. Olles nõnda ka uueks loodud - uus loodu - Jumala laste teine vaimulik perekond.

Jumala armastus on saladus, kõigist saladusist suurim ja ainus võti ülejäänud saladuste avamiseks. See on aukartust äratav!

Rohkem kui nelisada aastat enne Kristuse sündimist kreeka filosoof Platon ütles järgmist: “Kui universumis leidub vaid üks Jumal, siis millest see Jumal mõtleb? Ja kui see Jumal on mõistusega olend, siis kindlasti ta peab millegist mõtlema. Ja kui ta on ainus Jumal, siis keda see Jumal armastab? Ja selle jaoks, et olla õnnelik Jumal, ta peab kedagi armastama…” Need Platoni loogilised mõtisklused viisid ta õigetele järeldustele ja küsimustele, millistele ta õigeid vastuseid ei leidnud.

Kuid paraku, Platon polnud erand üldises reeglis. Küsimusele, kes on Jumal, millest ta mõtleb, keda armastab, ei leidnud vastuseid ei vana-aja mõtlejad ega käesoleva aja filosoofid, “sest kes on ära tundnud Issanda meele”, “kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnut Jumalat ära tarkuse abil”. “Sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud”. Need lihtsad väljavõtted piibli tekstidest tunnistavad vaid inimlikest katsetest tõde leida seda leidmata.

Autoriteetsed vastused kõigile meie küsimustele tulid kui “ilmutused ülevalt”, tulid maailma ühes Jumala Poja Jeesuse Kristusega – kehastunud Jumala armastusega.” Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise.”

Jeesuse Kristuse läbi me saime teada, et Jumal on üks, kuid esineb kolmes isikus, et Jumal armastab oma ainusündinud Poega ja Poeg armastab oma taevast Isa, et see täiuslik jumalik armastus on nii ühtne ja võimas, et selle pidev nendevaheline ilming väljendub kolmandas isikus – Pühas Vaimus, Püha Kolmainsuse kolmandas isikus.

Aga kõik küsimused, mis puudutavad Jumala Kolmainsust, me alandlikult tunnistame, on ja jäävad alatiseks saladuseks. Me võime aukartuses välja öelda omi mõtteid, kuid ei saa teha neist kristlikke dogmasid.

Arv kolm, koosneb algusest, keskpaigast ja lõpust – sümboliseerib lõpetatust ja täiuslikkust. Me näeme selles Jumala armastuse täiuslikkust, tema alguseta olemist, tema katkematut voolamist, tema lõputut ja absoluutset lõpetatust lõputus igavikus.

Ilmalik kirjandus kõikidel sajanditel ja rahvastel sisaldab endas palju hämmastavalt tarku mõtteteri ja sügavaid tõdesid, kuid kõige suuremad nendest tõdedest asuvad jumalikus ilmutuses – Piiblis. Teiste sõnadega – tõdedest Piiblis suurim, imetlusväärsem ja suurepärasem on tõde, mis on väljendatud sõnadega: “Jumal on armastus!”

Inimkonna parimad suurvaimud, pühendades oma elu jumalaotsimisele ja jumalatunnetusele, ei ole veel niisugusele arusaamisele jõudnud. Sokratesel, Platonil, aristotesel, Senekal, Markus Aureliusel, Budhal, Muhamedil ja teistel pole vähimatki vihjet selle kohta, et Jumal on armastuse Jumal.

Ei saa vastu vaielda sellele, et mõned nimetatud isikuist pole just vähe rääkinud armastusest, aga mitte kui armastusest, millist nimetetakse jumalikus ilmutuses "agapeks", vaid kui "erosest" ja "filiast".

Vaadake, mispärast küsimusele: “Kes Jumal on?” ainult kristlus annab selge, otsekohese ja ammendava vastuse: “Jumal on armastus”. Küsimusele: “Miks Jumal armastab?” on vaid üks õige vastus: Seepärast, et tema Jumalik loomus on armastus. Jumal ei või mittearmastada, sest armastus kuulub Tema jumaliku iseloomu.

“Jumal on armastus.” Need kolm sõna on Pühakirjas kõige kallihinnalisemad, mis iial inimese suust on lähtunud, kaasaarvatud isegi need, mis on olnud Pühast Vaimust ajendatud. Võib veendunult öelda, et kui kõik teised tõed - inimliku tarkuse sügavaimad mõtteterad maailma horisondilt kaovad, siis need kolm sõna - Jumal on armastus, kui jumaliku ilmutuse päike, saavad särama igavesti! Need suurepärased sõnad on üheks võimsamaks kinnituseks Pühakirja jumaliku päritolu kohta.