Kristlik Mõttevõra - Ajaveeb #armKristlik Mõttevõra - Ajaveeb #armhttps://www.kristlikmottevora.ee/blogs/tag/armSun, 04 Jan 2026 21:23:52 -0800http://zoho.com/sites/<![CDATA[KUIDAS SEE VÕIMALIK ON]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/kuidas-see-voimalik-on

Paulus ei ülistanud kannatusi, vaid rääkis, kuidas ta sai sellest läbi minna.

Märtrite ingel alustab oma ülesannet just siis, kui kellegi usk pannakse proovile ja inimlikult ei ole meil mingit võimalust kui vaid see, et kogeme füüsilist valu ja piina, aga! mitte koos Jumalaga! Rõõm määrati meile mitte niisama, vaid vaimuviljana ning see on koguni isikuomadus, mis avaldub mitmel põhjusel.

On üles tähendatud tuhandeid kirjeldusi läbi kogu kristliku ajaloo, kus ingel tuli kohale sel puhul ja sekkus olukorda nii, et usklik koges vaid rõõmu ning hõiskas õnnetundest. Seetõttu ka Jaakobus kirjutab, pidage seda lausa rõõmuks! Teid ei taba ju üksnes teie kiusatused, vaid ka kiusamised läbi teiste inimeste, kes samuti on kuradi kiusatud ja tema ju kiusab teid teiste inimeste kaasabil. 

Kuidas saab kannatust rõõmuks pidada? Ainult sel juhul, kui märtrite ingel tuleb ja ümbritseb inimest auhiilgusega. Sellisel juhul inimene ei koge valu, vaid ta täidetakse selles kannatuses hoopis rõõmu ja joovastusega. Nii üllatav kui see ei tundu. Kahjuks kirikutes õpetatakse teile kannatusteoloogiat. Selline teoloogia põhineb inimese ihu ja hinge piinamise imetlemisel. Paljud on sellest inspireeritud ja piinavad ise oma ihu, et sellega Jumala headmeelt välja teenida, aga Jumal ei saada selles olukorras inglit. "Sa vaata, mida kõike ta suudab ära taluda!" ütlevad inimesed. Jumal ei ülista kunagi inimese piinamist ega kannatust. Jumal on armastus. (1Jh 4:16) Naeruväärne on õpetada, et Jumal piinab oma lapsi! (1Jh 3:1) See on kuradi vale! Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. (1Jh 4:8)

Ka risti kandmine oli Vana Testamendi olukorras kõigest väljakutse, mille Jeesus esitas (Mt 16:24, Mk 8:34, Lk 9:23), sest Jeesus teadis, et inimene tahab au ja tähelepanu, isegi on nõus teatud piirini kannatusega, kui see teeb teda imetlusväärseks. Kuid tegelikult ei ole Jeesus kunagi õpetanud kannatamiseteoloogiat. See on inimeste hilisem väljamõeldis. See põhineb inimese enda võimekusel. Jeesus tervendas kõiki, kes palusid, ta oleks võinud ju öelda, et kannatage! Kes kaua kannatab, see kaua elab, ütleb eestlane. Kannatusteoloogia ei ole piibellik ja sel ei ole midagi ühist märtrite ning nende kannatustega, isegi mitte Pauluse enda (2Kr 11:23-29) ega Stefanose juhtumis. Stefanos tegelikult ei tundnud mingit valu, ei karjunud teda tabanud kivirahe all ega kogenud valusaid hoope, sest märtrite ingel oli auhiilgusega kohal ja Stefanosele avati koguni taevalik nägemus, mida ta kirjeldas hukkamise vältel, et ta näeb taevast. (Ap 7:55) See ei ole ristikandmine. Jumala armastus sai täiuslikuks läbi ohvri (1Jh 2:5) ja ristisurma (1Jh 4:9), kes andis ühekordse ohvri, aga ta ei andnud seda selleks, et meid samamoodi piinata, vaid ta saadab oma kirkuse, et me suudaksime sellest läbi minna. See oli Jumala tegelik viis, kuidas ta oma inimesed läbi märtrisurma viib ja austab neid krooniga, nagu piibel kirjeldab. Meil pole vähimatki võimalust taluda seda, mida Jeesus läbi tegi. Õpetada, et me suudame seda tema risti kandes, on ikka väga naiivne, inimlik suhtumine ja ebarealistlik, millel ei ole Jumala tahtega midagi ühist. Jumala lapsed on küll kutsutud andma oma elu teiste Jumala laste eest ning neid armastama. Kes püsib armastuses, see püsib Jumalas. (1Jh 4:16) Kindlasti ei püsi see armastuses, kes saadab oma venda piinadesse. 1Jh 4:21 "Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda!"

Taaniel on tegelikult musternäide nn märtrite kaitsmisest, kuidas tema juurde saadetakse inglid õigeks ajaks. Need inglid on nn märtrite inglid, sest nende juures inimesed ei koge füüsilisi kannatusi, ükskõik mida inimese vastu tehakse. Märtrite ingel alustab oma ülesannet just siis, kui kedagi usu tõttu surma läbi proovile pannakse. Inimlikult ei ole piinataval mingit võimalust valuaistingid vältida, me kõik kogeme valu ja piina, aga mitte siis, kui me jääme Jumalale kindlaks. Piibel kirjeldab, et inimesed nägid tulises ahjus nelja meest, kuidas siis neli? Sinna ju heideti kolm?! (Tn 3:25) Neljas oli märtrite ingel, kelle auhiilguse tõttu ei olnud ahju heidetutel mitte ühtegi põletust, isegi mitte kõrbe lõhna. (s 27) Jumal saatis märtrite ingli ka lõvide suud sulgema. (Tn 6:23) Need on kindlasti olukorrad, kus inimlikult ei ole mitte mingit võimalust ellu jääda. 

Selliseid, üleloomulikke, hukkamise katseid või hukkamisi on tänaseni juhtunud VÄGA PALJU, kus peab mitu korda üritama ja vaeva nägema, et inimene surmata, aga inimene ei põle ära, isegi kui ta on tuleleekides. Vastupidi, see inimene on täidetud rõõmuga. See on ülim õnnetunne ja rõõm, mil sa näed Jumala väge ning kirkust, mis kõrvaldab sinu piinad ja sa isegi ei adu kannatust! Auhiilgusele keskendunult ei näe sa mitte mingit probleemi! See ei ole inimlik ristikandmine või sedalaadi õpetus. Taevas ei ole piinakamber ja taevas ei põhjusta kannatusi! Jumala riik on õigus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus, kirjeldas Paulus. (Rm 14:17) Ta ei ülistanud kannatusi, vaid rääkis sellest, kuidas ta sai sellest läbi minna ilma usku kaotamata, ning SEE OLI VAID üleloomulik. Sa oled selles olukorras Jumala ligiolust otsekui joobunud. Seetõttu Peetrus ütles, ärge võõrastage tulekuumust. (1Pt 4:12) Märtri olukorda sattudes ei olegi põhjust närvi minna, sest Jumala vägi laskub ja ingel hoolitseb selle eest, et sa kogeksid valu asemel rõõmu. See ei ole inimlik ristikandmine! Sellised kannatused ei ole ülistamiseks. Kristus on ülistamiseks, kes ühe korra kannatas ja sellega on lõpp! (Hb 12:2) "See ei ole meie teema" ütlevad vahel inimesed asjade kohta, mis neid ei puuduta. "Kuid ma ei pea oma elu mingil kombel endale kalliks, vaid püüan lõpule viia oma elutöö ja ülesande, mille ma olen saanud Issanda Jeesuse käest: tunnistada Jumala armu evangeeliumi." (Ap 20:24)

Isegi siis, kui sind grillitakse! Sel juhul Jumal saadab oma märtriingli, kes kõrvaldab sinult kannatamise võimaluse. Miks? Jeesus juba kannatas ristil. Laurentsius, keda mõned teist ehk teavad, oli Rooma diakoon, kes tõmmati rattale, aga leegid ei teinud talle valu. Ta ütles naeratades: "Pöörake mind ringi, ma olen ühelt poolt juba küpse." (Psychological Phenomena of Cristianity, lk 41. Cutten) Ta suri ilma karjumise ja valuta. Lihtsalt ta praeti ära, aga ta hing ei tundnud midagi, ta oli selle kõige juures veel heas tujus. See ei ole inimlik ristikandmise teoloogia. See on piibellik, kuidas Jumal kohtleb kõiki neid, keda usu pärast piinatakse või peavad surema. Hiina kommunistid võtsid kinni misjonäri ja see ootas pea maharaiumist, aga järsku puhkes naerma. Kommunistid küsisid, mis selles naljakat on? "Ma lihtsalt mõtlesin, kui tobe see välja näeb, kui mu pea mäest alla veereb!" vastas misjonär. (The Sweet Song, Richard Wurmbrand, lk 210) Kommunistid olid sellest nii segaduses, et lasid tal minna ja hukkamine jäi ära. Pole kahtlustki, et seal pidi kohal olema üleloomulik kirkus, mis esmalt näitas misjonärile asja koomilisust ja see seda välja rääkis, muutis olukorra absurdselt tobedaks, et isegi kommunistid ei osanud selle peale enam midagi teha. Need mõtlesid, et inimene ehk ütleb usust lahti, aga see vaid naeris enne hukkamist. See oli üleloomulik, Jumala viis asja muuta nii, et isegi hukkamine jäi ära.

Sellist laadi näiteid võibki jääda rääkima, aga üks on selle juures kindel, märtrid saavad kroonid (Js 62:3, Ps 21:4, 1Kr 9:25, 2Tm 2:5, Ilm 3:21,4:4) ja nad ei koge piinamisel valu, sest Jumala ingel on auhiilgusega kohal, kes hoolitseb märtri eest. Apostlid nimetasid seda tagasihoidlikult pärjaks, aga tegelikult on tegemist krooniga. Kreeka keeles: στέφανος stéphanos, [stef'-an-os], mis on kuninga kroon, kuninga tunnus(märk). Kui te tunnete mõnda sõpra, kelle nimi on Stefanos, siis küsige, kas ta teab, kust ta nimi tuleb ja mida see tähendab. Seetõttu Jumal lubab kõigile märtritele kroonid pähe, kes ei ole oma elu pidanud kalliks ja usuvad lõpuni. 

Sestap, ära otsi ka riste, mida ise kanda. See ei ole Jumala tahe. Inimlikult te EI OLE võimelised kannatama, see lihtsalt ei ole realistlik; aga kui selline olukord ette tuleb, siis Jumala üleloomulik võime muudab kannatuse mitte üksnes talutavaks, vaid nii, et te isegi olete sellest kõigest üle ja hingega välja tõstetud, kõrgemale, sest meie kannatused ja valu vaigistab märtriteingel. 

Paulus kirjeldas, et ta sureb iga päev! (1Kr 15:31) Kujuta ette, kui sa oled nagu Paulus saanud viis! korda 39 vitsahoopi, siis võib arvata, et need haavad olid tal paranemise faasis kogu aeg, mil ta kuulutas Kristust. Vanad haavad ei olnud veel tervenenud, kui uus nuhtemine peale tuli. Kuid võib aravata, et ta pidi nende ravimisega tegelema, aga nende kannatuste valu oli Jumala auhiilguse tõttu muudetud talutavaks. Ta oleks pidanud olema ammu surnud. Juba esimene Pauluse reis, mis algas Küprosele saabumisega, sai ta "oma esimesed vitsad kätte" Pafose linnas. Kujutad ette, et sa lähed kuulutama ja esimene paik kuhu sa jõudad, ootab sind ees brutaalne peks. Mida sa edasi teed?

Seetõttu võite sõna sõnalt võtta kirja, mis ütleb, et teie pea kohal hingab Jumala vaim, kui teid Kristuse pärast taga kiusatakse, aga kui teid tapetakse, siis on kohal erivajaduse ingel ja täidab teid õnne ja rõõmuga. See ei ole mingi inimlik katsumuste, ihu suretamise või isiklik "risti kandmise" õpetus, vaid see on reaalne Jumala vägi, mis sellises olukorras avaldub teie kohal. Seetõttu ei ole meil vaja tunda mitte mingit hirmu. Te võite rõõmuga hõisata tema kirkuse ilmumisel (1Pt 4:13). Kergemates juhtumites kogete te Jumala vaimuga täitumist, raskemates juhtumites kogete te ingli ja Jumala kirkuse kohalolu, mistõttu te üksnes joovastute õnnest ja olete täidetud rõõmust, mis on Jumala riigi tunnus nr 3 ja vaimu vili nr 2 peale armastust! (Gl 5:22) 

Kokkuvõtteks võiks öelda veel järgmist. 1Pt 4:12,13 "Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel." Lahti seletatult, te hakkate rõõmust hõiskama, kui Jumala märtriinglid oma kirkuses ilmuvad ja te ei talu füüsilist valu ega hinge piina. Seda ei tasu võõrastada, justkui sünniks midagi sellist, mida Jumal ei kontrolli või sellist, kust te peate ise hakkama saama. Piibel kirjutab, et me kõik oleme selle osalised, ainult et paljud meist ei pea sellega kunagi kokku puutuma, kogu maailmas tapetakse iga aasta sadu tuhandeid kristlasi usu pärast. Sellest vähe kirjutatakse, sest meedia ei armasta seda teemat. Kogu aeg juhtub seda ja iga päev, alates Indoneesiast ja Hiinast, lõpetades Lähis-Ida piirkonna ja Aafrika riikidega.  Paulus kirjutas 1Kr 10:13 "Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda." See väljapääs ei tähenda, et loobutakse teie kannatuse proovist, vaid väljapääs seisneb selles, et teie suudate seda taluda! Seetõttu võite olla topelt rõõmsad. Rõõmsad päästest, aga ka rõõmsad, kui see pääste ei toimu nii, nagu meie seda tahaksime. Te peate või arvatavasti ehk nüüd aimate, mida tähendab see kirjakoht: 1Kr 2:5 "et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes." See ei ole ainult imede tunnistus, vaid see on tunnistus ka üleloomulikule olukorrale, mis võib tähendada mitte loomulikku surma ning taevasse jõudmist, vaid surma ning Jumala väe läbi kannatuse talumist. Muidugi seda teades, võime me hõisata. Jumal on meiege igas olukorras! Jeesus lubas, et ta ei jäta meid maha, igas tähenduses. Fakt on see, et (Mt 10:22) "Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see päästetakse." Paulus võttis selle kokku küpse usklikuna, kui ta ütles (Rm 8:18) "Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse." Setõttu ka meie küsisime, kas mitte kristlastel ei ole mitte üksnes põhjust rõõmustada isegi sellises olukorras, kus me täna oleme, veel enam aga olukorras, et meile on see nagu hane selga vesi. Loodetavasti siiski keegi meist ei pea minema taevasse läbi märtrikogemuse, seetõttu lõpetame Peetrusega (1Pt 4:14) "Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim." Seda te võite kogeda igas olukorras ja kui Vaim ei tee meid rõõmsaks, siis mis meid üldse rõõmsaks veel teeb? 

Ap 16:25,26
"Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites, ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla."

Ap 5:19-23
"Issanda ingel avas aga öösel vangimaja uksed, viis nad välja ja ütles: „Minge, seiske ja kõnelge rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!” Kui apostlid seda olid kuulnud, tulid nad koidu ajal pühakotta ja hakkasid õpetama. Aga kui ülempreester ja tema kaaslased pärale jõudsid, kutsusid nad kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli rahva vanemad ning läkitasid kohtuteenrid vangimajja apostleid ära tooma. Kui need nüüd pärale jõudsid, ei leidnud nad apostleid vanglast. Nad pöördusid tagasi ja teatasid: „Me leidsime vangimaja küll täiesti kindlalt lukustatuna ja valvurid ustel seismas, aga kui me ukse avasime, ei leidnud seest kedagi.”

Ap 12:7-9
"Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat. Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: „Tõuse kiiresti!” Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha. Ingel aga ütles talle: „Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!” Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: „Pane oma kuub selga ja tule minu järele.” Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust."
]]>Tue, 05 Dec 2023 16:41:01 +0200<![CDATA[RÕÕM ON ANDESTUSE KINK]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/room-on-andestuse-kink

Kui Jumala lapsed vaaruksid raskuste all, siis milleks neile Jumal? Kui Jumal vaataks seda lihtsalt pealt? Sellises olukorras pole ka rõõmu. Pole lootust, pole rõõmustamise allikat. Lohutuse Jumal ei taha kindlasti näha oma lapsi raskuse all. Kuid jumalakartlike kiusatakse taga. "Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga." ütleb Paulus Timoteosele, 2Tm 3:12. Kuid asja juures on konks. Kui meid kiusatakse taga, siis me ei nõrke. Meid ei saa võita! Sest me juba oleme võitjad. Võitjale ei tee isegi teine surm midagi (Ilm 2:11), sest tal ON igavene elu, mida ei saa ära võtta. Võitjale antakse süüa peidetud mannat, aga isegi uus nimi ning muidugi, süüa elupuust (Ilm 2:7,17)! Kas võitja peaks kurvastama?

Jumal ei hülga võitjaid. Jumal elab koguni MEIE SEES. Sageli just usku proovile pannes võime tundma õppida kirgastatud rõõmu. Me näeme iga katsumuse taga armastust. Isegi iga karistus toob Tema armu. Jeesus jõi lõpuni selle kibeda karika, sest ta teadis, et Isa ülendab teda ausse. See karikas muutus talle kasuks. "Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest." (Hb 12:10) Samuti ütles Paulus, et suremine on talle pigem kasulik, mitte et ta oleks surma otsinud.

Jumal õpetab meid igas olukorras vaatama Tema peale. Kuidas me siis üldse saame olla õnnetud, kui me süda kuulub Temale ja meie elu on antud Issandale, me ei kuulu enam iseenestele?

Alati leidub rõõm, mis pisarad kuivatab. "Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene." (2Kr 4:17,18) Jeesus ütles otse: "Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse." Oled sa mõelnud kuidas? Ikka rõõmu abil, ikka rõõmu! Rõõm on tugevuseks.

Inimestel on valearusaam rõõmust ja rõõmustamisest. Nad mõtlevad, et kuidas saab rõõmustada, kui me peame oma patte andeks paluma? Nad näevad oma patte, aga patumüüri taga ei saagi näha armu ja rõõmu! Müür varjab seda. Kurvastus patu pärast on ainus viis meeleparanduseks ja ainus pääsetee. Väljaspool seda ei ole andeksandi ega igavest rõõmu.

Maine rõõm on üürike. Eestlane ütleb: pill tuleb pika ilu peale. Miks? Sest ta EI TUNNE Jumala armastuse olemust, eesmärki ega päästeplaani. Kristus on inimesed päästnud hirmu alt ja juba täitnud oma lapsed rõõmuga! See on seespidine vara. Esmalt õigus, siis rahu ning rõõm. See on seaduspärasus. Iga patu taga paistab tegelikult rõõm, nagu tunneli lõpus valgus. Inimesed ootavad pigem vitsa, sest nende maised isad on neid sel moel nuhelenud ja selles nuhtlemises ei ole ette nähtud mingeid rõõme, vaid üksnes hirmu tundmine vanemate ees ja karistus. Aga Jeesus võttis karistuse enda peale ning Jumala armastus andestab, ent andestuse kinnituseks täidab ta kurva südame rõõmuga. Et me ei nõrkeks. See on andestuse ja osaduse, üksmeele märk.

Kuigi oleme oma hoolimatusega ära teeninud karistuse, siis, milline on sinu kogemus, kui sa pidid isa käest vitsa saama, aga otsustaval hetkel ta ütleb: ma ei karista sind. Rõõmusta, aga ära enam tee pattu! Just selline sõnum öeldi naisele, keda variserid tahtsid kividega surnuks visata, aga nad kõik lahkusid, sest kõik olid pattu teinud. Armu andmise otsus purustab ka kõige kivisema südame. Selline on Jumala andestuse väe saladus. See muudab inimest, Saulusest sai Paulus. Seetõttu vajame mõistmist, et meie alandus on ikka välja teenitud küll! Kui me seda ei mõista, siis ei mõista ka andestust vastu võtta ja ei koge kunagi Jumala Püha Vaimu rõõmu.

Kui inimene saab aru oma hukule määratud olukorrast, aga ei ole selle üle sugugi mures, on see inimese jaoks kõige ohtlikum olukord. Kuid kahetsev sõna toob väljapääsu ja annab kingituseks rõõmu. (Js 57:15-18) Patu pärast kurvastusele kaasneb rõõm, aga ka vastupidi! Alandlik kristlane on rõõmus, kui tema süda murdub patu pärast. Üks siiras patukahetsus tähendab enam kui kogu maailma ahvatlused ja meelelahutus pakub.

Ka valu, mida me oleme põhjustanud oma Isale taevas, on vajalik Issandas rõõmustamiseks. Need on nagu kaks medali poolt. Ühel pool on kiri kui patu "väärtuse" arv, teisel pool on andestaja pilt. Nii nagu Jeesus näitas münti neile, kes tulid teda kiusama maksuraha küsimuses. Kui sa mündi poolt vahetad, ei näe sa enam väärtust e numbrit, vaid juba isandat, kes selle väärtuse kehtestas. Kuid Jeesus on selle nimel maksnud oma kalli vere hinna. See kuulub meile ja selle väärtuse ulatuses saad vastu võtta puhast rõõmu! See ei ole täiuslik, aga see on esimene rõõmus samm. Siiras meeleparandus pakub iseenesest rõõmu kõigile, aga inglid rõõmustavad taevas iga meelt parandanud patuse eest. Iga kord, kui keegi tuleb usule, on inglite seas suisa rõõmupidu! Miks sa ei peaks rõõmustama?

Piiskop Joel Luhamets: "Meeleparandus on rõõmus sündmus!"

Palveõhtul, 21.02.2023, Tallinna Metodistikirikus.

]]>Wed, 22 Feb 2023 09:54:47 +0200<![CDATA[ARMULAUD ON ARM]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/armulaud-on-arm

Paulus ütles: "Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast!" (1Kr 11:28), aga mitte Jeesus. Seda Jeesus ei õpetanud ega rääkinud oma jüngritele. Vaadake üle, mida Jeesus ütles ja tegi!

On täiesti vastuvõtamatu selline juhtum, mis toimus Olevistes 19. veebruaril. Armastusest oli asi väga kaugel!

Hea Rein ja teised karjased, kas te ikka päriselt ka aru saate mida te teete?! Kas Jeesus nüpeldas oma jüngreid sel viisil? Sellist praktikat ta ei õpetanud!

Armulaua osadus ei saada usklike enne leiva osadust peksule. Jeesus ei ole mõisa kubjas, kes kohtleks inimesi kui oma pärisorje ja regulaarselt nüpeldaks. Igaks juhuks?

Selguse mõttes lisame, et Paulus ütles "katsugu ennast läbi" seetõttu, et mõned jüngrid tulid armulauale kõhtu täitma. Kõigepealt sõid ära ühise toidu ja siis mõned vennad jäid sootuks nälga, kuna leiba ei jagunud kõigile või oma leiba ei jagatud teistega. Seetõttu Paulus ütles, et see pole vastuvõetav ja igaüks katsugu läbi, et tal venna vastu midagi ei oleks. Kuid Paulus ei teinud seda märkust koguduste traditsiooniks. See oli vaid ühe koguduse juhtum.

Pole ime, et mitmed meie lugejad on armulaua korralduse vastu korduvalt meelt avaldanud, sõna võtnud ja pigem jätaksid selle üldse ära.

See oli meile mõistatuseks, miks nad on sellise seisukoha võtnud. Aga täna, nähes mis toimus näiteks Olevistes, on see täiesti aru saadav, et selline "armulaud" ei ole armulaud, vaid peksupink. Sellist "armastust" ärgu olgu kellegi keskel. Jeesus sellise praktika üle rõõmu ei tunne EGA OLE SEDA SEL VIISIL teinud. See ei ole piibellik ega armulaua osaduse mõte.

]]>Wed, 22 Feb 2023 09:35:35 +0200<![CDATA[PALVE ON ARM]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/palve-on-arm

Jumala tegevus ei ole piiratud usklike palvetega, sest kui ta peaks ootama kuni meie hakkame palvetama või paastuma, siis ta jääkski ootama! See oleks nagu õhuke jää, mis ei kanna välja ja peab ootama külma, et see lõpuks kandma hakkaks. Enamasti seda ei tule õigeks ajaks.

Tänu Jumalale, et ta ei sõltu üksnes meie palvetest, siis tal jääks kõik tegemata. Kuid ta on andnud meile head juhised ja vaimulikud relvad, palve ja paastu, aga mitte selleks, et meie käes oleks võim või inimeste saatus või koguni Jumala käed ja ta tahtega manipuleerimine. Sest kui meie palvete taga oleksid Jumala käed, oleksid need väga lühikesed.

Ta ei andnud palvet ka selleks, et me talle ennast meelde tuletaksime, justkui tal ei püsiks meeles meie asjad või vajadused või ta vajaks abilisi ning sekretäri. Niisamuti mitte selleks, et me teda tagant kiirustaksime! Ta andis palve, et me kinnituksime tema võimetesse ja oleksime iga päev temaga osaduses. Kuid me palve olgu usus. Kasvõi vähim usk, aga usupalve. Usupalve on palve, milles sa tead, et Jumal on sinuga selles asjas sama meelt.

Kui Issand peaks lootma meie usule või palvetele, siis, kas keegi üldse saaks veel päästetud? Isegi pääste on üksnes arm. Jumal ise kutsub. Me ei saa palvetega kedagi päästa. Kui keegi ütleb, et "Mina palvetasin ja Jumal päästis ta ära," siis, millest sa tead, et just sinu tõttu Jumal ta päästis? Ta teeb seda üksnes armastusest ja armust. Rm 5:6

Me saame kõike üksnes armust, mitte oma tegude sh palvete tõttu. Seetõttu vahel meie palvetele tuleb vastus enne palvetamist või ei tulegi vastust, sest au ja arm kuulub vaid Jumalale, mitte inimeste ees uhkeldamiseks.

Arm kehtib ka palvete kohta.

Kui ta tahab, siis ta annab armu ja kui ta ei taha, siis ei ole midagi parata. Jeesus ütles alati: Isa, sinu tahe sündigu.

"Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!" Mt 6:10. Isegi Meie Isa palves palvetame, sinu tahe sündigu, aga kui sageli me mõtleme päriselt, et Isa ikka sinu tahe - ikka sinu! Enamasti mõtleme, sinu tahte all täida minu tahet! Seetõttu palve ei ole kohustus, mida nõuda saab, vaid Jumala arm.

]]>Wed, 22 Feb 2023 09:28:11 +0200<![CDATA[KAS INIMENE PEAB PIHTIMA OMA PATUD VÕÕRASTE EES?]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/kas-inimene-peab-pihtima-oma-patud-vooraste-ees

Õige vastus on EI. Sest võõrad inimesed ei saa neid andeks anda, kui vaid üksnes Jumal. Hinge teeb puhtaks Jeesuse veri. Jumal andestab juhul, kui inimene palub andeks. Seda tihtilugu ei tea inimesed, kes pole usklikud ja nad arvavad, et nad saavad avalikustamise läbi andeks, aga nad eksivad. Vaimne reaalsus on teine.

Võhivõõrad inimesed ei andesta kunagi midagi, eriti avaliku elu tegelastele. Kuigi nad ütlevad vahel, et see on hea kui keegi oma halva teo üles tunnistab, siis ometi need võõrad panevad seda süüks kogu elu lõpuni, et näed mis see inimene tegi kunagi! Seetõttu igasugune avalik pihtimine on kasutu, nii pihtijale kui ka tema lähedastele, keda tuleks kaitsta. Pihtimisest on kasu kui inimene teeb seda Jumala ees koos vaimulikuga, kes juhatab teda patuse palves ja aitab Jumalaga asjad korda saada, et hing puhtaks ja õigeks saada.

Kristliku Mõttevõra kodulehel on kirjutatud: "Inimene ei pea ilmtingimata avaldama patte teiste ees, vaid tunnistama oma patud Jumalale."
Just seda eelnevat tulebki silmas pidada, et pattude avaldamine teiste ees ei ole vajalik. Kuid see teeb pigem kahju kui kasu inimese hingele.

Vahel siiski on vaja tunnistada üles oma patt mõne teise inimese vastu, siis, see EI OLE avalik tunnistus, vaid tunnistus üksnes selle inimese ees, kelle vastu eksiti. See võib olla vajalik, aga kui see ei muuda suhteid paremaks või see ei muuda olukorda, tuleks seda vältida ja jätta see Jumala ja patuse inimese vaheliseks pihisaladuseks. Jumal kustutab patu nii või teisiti ja inimestele on parem, kui seda teistel ei ole võimalik meelde tuletada. Kurat ei saa seda asjaolu inimeste vastu ära kasutada. See on lihtne vaimulik tõsiasi.

]]>Sun, 12 Feb 2023 09:05:38 +0200<![CDATA[ÕNNISTUST ÕNNISTUSE PEALE]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/onnistust-onnistuse-peale

Õnnistuse tase võib olla väga seinast seina. Kes pääseb mõnest õnnetusest eluga võib kiita Jumalat ja öelda, et Jumal on mu hinge päästnud surmast. Selliseid kogemusi tuleb ette kõigil inimestel. Seda võib nimetada uskmatute puhul eelarmuks. Jumala eriline ettehool, et inimene võiks ellu jääda ja saada päästetud.

Meile antakse õnnistust õnnistuse peale.

Me kogeme ühtelugu Jumala soosingut ja tema hoidmist või ära hoidmist millestki, mis ei pea jõudma uskliku ellu. Enamasti siiski me kogeme osadust läbi teiste usukaaslaste. Kuid vahel õnnistavad meid ka uskmatud, seda nende eneste teadmata, kuid mitte Jumala teadmata. Veel enam kogeme õnnistusi läbi teiste usklike, kes meie elus elavad meie kõrval kui tõelised õed ja vennad, mitte lihtsalt nime poolest nagu perekonnaliikmed. Vahel on perekonnas kõige suurem õelus või vihavaen vendade vahel. Kuid seda tuleb ette ka usku pöördumisel, mil usklik ära põlatakse ja pannakse perekonna "vande alla", nii et ta kogeb hüljatust, kuid mitte Jumala poolt. Jumal hoolitseb ja õnnistab teda uute õdede ja vendadega, kes on poogitud viinapuu külge ja nende usuviljad on õnnistuseks kõigile usklikele.

Jaakob koges püsivat õnnistust, ku Jumal kasvatas tema lambakarja ja ta sai jõukaks. Sarepta lesknaine sai erilise hoole ja õnnistuse osaliseks, kui prohveti ususõna läbi ta uskus ja selle usu vastuseks Jumal varustas teda "igapäevase leivaga", jahu ei lõppenud vakast ega õli. Sellist igapäeva hoolt usus võib nimetada juba Jumala soosinguks, kus Jumal ise tegeleb uskliku eluvajadustega, varustab sind igapäevase vajaduse piirides ja tegelikult sa ei saagi midagi erilist selleks ära teha, kui vaid Jumala armu vastu võtta. Paljud usklikud kogevad täna sellist püsivat hoolt ja nad ei saa au võtta endale ega oma tegudele, vaid ülistada Jumalat ning kuidas Jumal taas ja taas neid õnnistab, päevast päeva, iga päev on see arm uus ning põhivajadused usu läbi täidetud.

Veelgi suurem, maksimaalne õnnistus on aga see, kui õnnistus tuleb sel määral, et keegi selle saaja saab sellise õnnistuse läbi õnnistada kümneid ja isegi sadu teisi inimesi, seda nii vaimuliku anniga teenides või aineliste andidega, panustades rahaliste ressurssidega. Jeesus demonstreeris sellist maksimaalset õnnistust siis, kui ta võttis viis leiba ja paljundas need usu läbi nii, et tuhanded inimesed said sel samal hetkel toidetud. Seda Jumal näitas mitu korda. Kuid Jumalale meeldib ka meid näha pidutsemas ja rõõmustamas, seetõttu ta näitas, et isegi vett saab veiniks muuta kogu peorahva õnnistuseks ja Jumala austuseks. Sellised maksimaalsed õnnistused ei ole just igapäevased, aga paljudel inimestel on materiaalsed võimalused nii ülevoolavalt rohked, et nad võivad tõepoolest selles olukorras anda mitte sajakordselt, vaid tuhandekordselt ning teenida sellega ligimest ja tänada Jumalat. See ei ole altruism ega patsifism ega humanism, vaid usutegu Jumala austuseks ja ligimese armastamiseks ning õnnistuseks. See on tõesti erakordne arm, kui su sissetulekud on nii suured, et sa saad õnnistada kogudust, usukaaslasi ja ei unusta selle kõige juures ka oma lähedasi ega oma perekonda. Selliseid inimesi on ka usklike seas.

Võib küll öelda, et Jumala soosingut ei saa välja teenida, aga seda saab uskuda. Sulle sünnib sinu usku mööda. Nii sündis Jaakobile usku mööda, aga ka Sarepta naisele, samuti Peetrusele, kes viskas õnge ja püüdis esimese ettejuhtuva kala ja läks maksis ära templimaksu jüngrite eest, kel oli see tasumata. Milline usk! Õnnistused tabavad meid Jumala poolt veel enne seda, kui me tema ära tunneme, aga veel enam siis, kui me usume õnnistust, sest oleme tema lapsed - Jumala lapsed ja temal on hea meel meid õnnistada. Uskuge ja teile antakse õnnistust õnnistuse peale!

  • "Õnnistatud olgu su mõistus ja õnnistatud ole sa ise." 1Sm 25:33
  • "Õnnistatud oled sa tulles ja õnnistatud oled sa minnes." 5Ms 28:6
  • "Õnnistatud olgu, kes sind õnnistavad" 4Ms 24:9
  • "Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand." Jr 17:7
  • "Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: "Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!" Mt 25:34
  • "Ta ütles: "Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!"
  • Hb 6:14 "Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses." Ef 1:13
]]>Wed, 11 Jan 2023 07:08:22 +0200<![CDATA[LIHTSALT OTSUSTA ÄRA JA OLE KRISTUSES!]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/lihtsalt-otsusta-ara-ja-ole-kristuses

Kristlase elu on Kristus, kes ise kõike seda korraldab.

Pühitsemine ei ole mingi "pean" tegu, püüdlus ja kristliku elu seisund, vaid üksnes Isik. Sinu õigus Jumala ees ei ole sinu püha omadus või vooruste komplekt, see pole üldse "midagi", vaid see on KES. See on elav Isik. KRISTUS SINU SEES.

Nõnda ka risti kandmine on vaid tegu, kes tahab järgida, see salaku ennast ära. See tähendab, et sina oled surnud ja elab Kristus. Kui sa surnud oled, siis sa ei saa risti kanda. (loe Rm 6 ptk) "Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga," Rm 6:8. Kui sa surnud enesele ei ole, siis sa EI OLE KRISTUSES. Tuleb aru saada, et te ei saagi risti kanda, see on inimese TEGU. Seda Jeesus selgitas juutidele, kuna need ikka veel lootsid tegude läbi pääseda käsu täitmisega. (Mt 16:24, Mk 8:34, Lk 9:23) Nad ei teadnud, et neil tuleb surra, et elada Kristuses.

Kuid nüüd ei ela enam teie, vaid Kristus. Teie olete Kristuses ja Kristus teie sees.

Nüüd ei ela enam sina, sest sa surid endale (kui?), nüüd elab Kristus. Kõike mida ta teeb, teeb Kristus. Mis on elu vaimu seadus Kristuses. (Rm 8:2) Jumala vaimu seadus eksisteerib ja see toimib ka sinu vaimus, pead seda vaimulikku seaduspärasust lihtsalt usaldama. Siin EI OLE teadliku pingutust, see lihtsalt toimib igal juhul. Jumal ei tee midagi otseselt meiega. See tähendab, "te ei pea", vaid "te olete". Te OLETE Kristuses Jeesuses, vt 1Kr 1:30. Ja see on Jumala tegu.

See tähendab, et sa ei jõua sinna kuidagi. Vaid Jumal juba TÕSTIS sind nagu mündi Kristuse rahakotti ja sa oled seal sees. Kuhu ta läheb, seal oled sa kaasas. Kuhu iganes ta rahakoti asetab, seal oled sa ikkagi sees. See on Kristuses olek piltlikult. Ja enne!, kui Kristus sind sealt välja ei võta ja ei kasuta seda, sa lihtsalt ei liigu kuhugi. Ta kannab sind kogu aeg endaga kaasas. Sa oled talle VÄÄRTUSLIK. Ristikandmine on doktriin, enese tegu, aga "münt" on Jumala tegu, OLEK Kristuses, Jumala arm.

Jumal ei tee midagi otseselt sinuga. Ta lihtsalt tõstis sind Kristusesse ja sa oled Kristuses. Temast lahus ei toimu midagi. "Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks," 1Kr 1:30. Jumal annab sulle Kristuse kogemuse ja kõik, mida ta teinud on, seetõttu, tema surmast alates kuulub meile kõik, mis Temal on.

Kui ta maksab, siis see saadu kuulub mündi andjale. Illustreeritult.

Kristus on vaimselt meis. Igal mündil on väärtus. Tema väärtus on OMISTATUD MEILE. Meie peale on pressitud Kristuse kujutis, nagu igale mündile vermitakse selle väljaandja vapp. (Mt 22:19) Meie peal on Kristuse pitser. (2Kr 1:22) See on paika pandud, mida ei saa keegi muuta. Tema väärtus on antud meile ja see maksab! Sul on Kristuse väärtus. Kes oli ainusündinud, nii ka meie oleme hindamatud, sest me kõik oleme ainusündinud. Ei ole kedagi teist kui sa. Sina tema rahakotis oled vastu võtnud tema lõpetatud vere hinna, mille ta maksis ristil.
Sa ei suuda kunagi risti kanda. Seda ei olegi vaja teha, sest see on juba tehtud. Sellega on igavesti lõpetatud!!!

Mõni "münt" tahab olla Kristuse rahakotis ja mõtleb sellega laiata, saada osa kõigist hüvedest, võtta au endale, teha enesele kuju, teenistust, teha nii nagu endale meeldib, aga siis imestab miks see ei toimi? Kristus ei ole näidis, mida kopeerida. Ta ei anna meile midagi, millega me saaks teda jäljendada, et teha valeraha, millel pole väärtust. Kui ta tuli sinu sisse, siis kohal on originaal.

Ta ei tulnud isegi sinu sisse selleks, et aidata sul saada Kristuse sarnaseks! (Gl 2:20) See on võimatu, me ei suudaks seda kunagi. See ei ole Jumala meetod ega eesmärk. Sest nüüd ei ela enam sina, vaid KRISTUS ELAB SINU SEES.

Ainult Kristuse mündil on õige (vere hind) väärtus, mis Isa rahuldab, see tähendab Kristus sinu asemel.

Kristlase elu on Kristus, kes ise kõike seda korraldab. Kristus elab sinu elu asemel ise. Sa võtsid ta vastu, et ta oleks sinu elu.

Seetõttu väljendub see seaduspärasus ise. See seadus ise hoolitseb meie eest. Kui sa ei püüa enam ise tarvitada oma elu, vaid selle asemel lased Vaimsel elul toimida enese sees. Seega pead sa püsima Kristuses. See ei ole nii, et sa kutsud Kristuse enese sisse ja siis teed ikka seda mis pähe tuleb. Niisamuti ei ole see nii, et sa oled Kristuse rahakotis, aga ise otsustad, millal seda sisu kasutada.

See on samal ajal olek nii Kristuses kui ka Kristus sinus. Ainult selliselt see vaimuseadus toimib.

Sinu lunastus ei ole mingi tuleviku lootus, vaid (juba) Kristus sinu sees. Seetõttu ütle: Kristus, sa oled vastu võetud, see on Kristus sinus. See on usalduse küsimus. Võta vabalt. Seetõttu Paulus ütles, et me oleme vabastatud. Kellest ja kellele? Alles siis kui sa oled endast, oma vana Aadama minast vabastatud, siis sa oled vaba, see kelleks Jumal sind algselt lõi ja Kristus saab vabalt toimida. (Vähe sellest, tegelikult surnud oma minale, patule, himudele, tegudele, maailma armastusele, jpt) Sellest piisab.

Mitte tema teeb kõike meie sees, vaid TEMA ONGI SEE KÕIK. Kristus vastab kõigile Jumala nõudmistele. Kristus sinu sees, see ongi seisus kristlane.

Sa pead aru saama, et sa ei järgi Kristust, vaid Kristus ongi sinus, juba kohal ja ainus mida sa saad järgida, on tema Vaimu juhtimist. Kõiges muus on ta juba SEES. Miks sa peaksid teda üldse otsima, kuskilt mujalt, kui ta tuli ise kohale ja on sinu sees?

]]>Thu, 20 Oct 2022 09:12:51 +0300<![CDATA[JÄLLE LIIGUB RINGI VALEÕPETAJAID!]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/jalle-liigub-ringi-valeopetajaid

Kui teid püütakse muuta Kristuse orjaks

"Ma imestan, et teie nii ruttu pöördute ära temast, kes teid Kristuse armu kaudu on kutsunud, mingi teistsuguse evangeeliumi poole." Gl 1:6
"Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!" Gl 5:1
"Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt." Jh 15:15

Ärge laske ennast panna orjaikkesse hoiatab Paulus, sest on neid, kes seda tahavad jälle ja jälle teha ja ikka veel, kuulutades teistsugust evangeeliumi, mille tõttu peaksite te kogu elu andma Jumalale nii ja isegi oma varad kogudusele kinkima, sest kui te seda ei tee, siis te ei ole andnud end Jumalale sada protsenti, väidab valeõpetaja. Mis on teistsugune evangeelium ja mõistagi vale! Ohtlik valeõpetus!

Jumal ei ole kunagi tahtnud oma lapsi orjastada, sest siis ta ei ole enam laps vaid ori. Ori ei tea mida peremees teeb. Orjal ei ole vaba tahet. Orja ei saa nimetada Jumala pere lapseks, sest lapsel on õigused ja vabadus. Lapsel on seisus, ori on asi, keda võib müüa. Jeesus ütles, et ma nimetan teid sõpradeks! Ori võib sõber olla, aga mitte sõber, kes teab mida teine teeb ja saab ise otsustada ning teha valikud. Jumal annab oma Püha Vaimu kaudu kõike teada mida Jumal teeb ja teil on vabadus otsustada, kas te teete seda või mitte.

Evangeeliumi mõte ei ole kedagi orjastada ja kui teid püütakse muuta Kristuse orjaks, siis see on teistsugune "evangeelium"! See ei ole evangeelium, mida jüngrid kuulutasid.

Teistsuguse evangeeliumi kuulutajad väidavad, et täielikult Jeesuse vastuvõtmine tähendab oma mina ära kaotamist. Sa ei pea enam midagi omama, ei vara ega isegi mõtlemist ega ammugi vaba tahet. See on kuratlik mõtteviis, kes allutab inimesi, mitte Jumala mõtted. Seetõttu see on kaval "evangeelium", millega koos käib küll justkui või näiliselt õige meelsus, - annan kõik Jumalale, aga sisuliselt on see deemonlik üleskutse, hunt lambanahas!

Sellised evangelistid viivad inimese seisu, kus ta hakkab ennast süüdi tundma. Kuid me ei pea süüdi tundma selle tõttu, et meil on oma elu või me elame seda koos Jumalaga. Meil ei ole põhjust süüdi ennast tunda, kui me oleme Jeesuse vastu võtnud.

Me elame juba koos Jeesusega, kes on meie sees ja me ei pea olema mõistuseta ja tahteta olevused! Kellel ei ole otsustusõigust ega vabadust, ammugi vara. Jumal ei vaja sinu vara loovutamist seetõttu, et tõestada, et sa oled ustav või andsid elu Jeesusele. Ta ei konfiskeeri sinu vara selleks, et sulle see tagasi anda. Nii või teisiti on sinu vara tulnud läbi tema õnnistuse. Jumal ei võta õnnistust ära, et siis anda asemele mõni teine õnnistus, mis justkui enne ei olnud Jumala käest, aga nüüd on.

Selline evangeeliumi väänamine on vale! Valeõpetaja ja isegi vale prohveti tegevus, lõpuajal on neid eriti palju. Kes kavalusega inimesi orjastab ning petab, kuigi ta kõne on siiras ja meelsus näib õige. Ärge kuulake teda! Ärge andke ära oma vara! Ärge loovutage ära oma mõistust!

Jeesusel ei ole vaja orje, tal on vaja valitsejaid. Orjameelsus on kaval ja ohtlik, pigem kasulik kuradile, eriti aga ühtib kuradi agendaga, - sul ei ole midagi, aga sa oled õnnelik. See on kuradi vale!

Miks Jeesus ei vaja orje?

Sest orjal ei ole vaba tahet, aga Püha Vaim tuli teid aitama, et te mõistaksite, et kuidas teha vahet Isa tahtel, teie mõtetel ja kuidas valida. Orjal ei ole meelevalda, et seda teha. Ori ei tee midagi ise. Ta ei tea mida peremees mõtleb. Kuid teie teete ise, te teate mida Püha Vaim mõtleb ja te saate otsustada, kas te teete või mitte või kuidas. Miks? Sest teile on antud meelevald. Teil on Jumala lapse meelevald! Jumal on teid pannud tegutsema vaimse volitusega. Üksnes seda kasutades te näete oma elus läbimurde ilminguid. Mt 8:26, 2Kr 10:8, Kl 1:13, 2:20; Ef 1:23

Kes ei võta kogu meelevalda, need ei kõlba Jumala riigi valitsejaks, mida Jumal täna ette valmistab. Ta otsib valitsejaid. Lk 9:1, 10:19 Seetõttu need, kes ei võta meelevalda, tegelikult ei tee seda, mida Jumalale on vajalik teha. Nad ei valitse. Ärge olge lambad! Sest lambad ei otsusta ja neil puudub oma tahe peale instinktide ja meelevald. Teie olete aga meelevallaga ja teil tuleb mõelda! Mõelda seda, millest Püha Vaim mõtleb ja kui ta selgitab mida teha, siis ta juhatab, kuidas te saate seda teha parimal moel, et valitseda. Kui te olete otsekui lambad, siis te ootate ega ei mõtle midagi ja loodate, et karjane teeb seda teie eest. Ta ei teinud teist lambaid ega orje. Te andsite oma elu Jeesusele, kes teeb teist meelevallaga valitsejad. Ärge kuulake ühtegi jutlustajat, tulgu ta kasvõi kustahes imede kohast ja "rõõmusõnumiga", kui ta tahab teid muuta orjadeks, siis ta on valelik ja ise eksituses. Teie ärge langege tema saagiks, vaid pigem paljastage seda, et teisi selle võrku ei langeks!

Oma elu Jumalale anda ei tähenda orjust ega vaba tahteta usklikku, Paulus hoiatas seda ja Jeesus õpetas, et see ei ole see, mida ta oma jüngritele soovib või eeldab.

Teil on täielik meelevald, te olete tema riigi saadikud, kellel on täielikud õigused ja volitused esindada Jeesust, rääkida tema nimel ja võtta vastu otsuseid! See on valitsemine. Teil on vägi ja õigus tegutseda ja see on teile juba üle antud. Ainus asi mida te peate tegema, on seda mõistma ja kasutama siis, kui on õige hetk ja vajadus. Te peate mõtlema ja kuulama kuidas Püha Vaim teid juhib ja siis otsustama! Kuivõrd te olete saadikud, siis teile on antud otsustusvabadus ja õigus.Teis on taevane vägi ja õigus otsustada! Jumal andis teile selleks meelevalla. Orjal seda ei ole, teie ei ole orjad, vaid Jeesuse sõbrad, nagu Johannes kirjutab. Ta on meile kõik teada andnud ja seda, mida me ei tea, seda räägib meile Püha Vaim.

Ja lõpuks jätke meelde, kui te võtsite Jeesuse vastu, siis ta tuli teie sisse ja te kuulute juba temale ega pea midagi rohkem selleks tegema ega tõestama, sest Jumal pani selle märgiks pitseri teie peale, milleks on Püha Vaim. See kinnitab, et te juba olete Jumala lapsed ja käite koos Jumalaga!

]]>Fri, 02 Sep 2022 10:17:15 +0300<![CDATA[SURNUTE ÜLESVÕTMISEST]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/kogu-lugu-surnute-ulesvotmisest

Kas kristlastel on üldse põhjust tegeleda surnute ülesvõtmisega?

Piiblis ei ole alust surnute üles tõusmisele sel ajal, kui toimub elavate ülesvõtmine, mida apostel Paulus kirjeldab tessalooniklastele (1Ts 4) ja mida ta ühtlasi avaldab ka korintlastele (1Kr 15). Tegemist on pelgalt Pauluse oletusega, mida ta arvab juhtuvat samal ajal, kui Jeesus tuleb kogudusele (pruudile) järgi, et neid päästa. Kristlase ülesvõtmine leiab aset enne viletsusaega, kuid sellega ei kaasne surnute üles tõusmist. Miks? Sellest kõigest lähemalt saate lugeda alljärgnevas artiklis.

"Aga muud surnud ei elustunud mitte,"  on kirjutatud nende suhtes, kes jäävad ellu viletsusajal (ei võtnud metsalise märki) ja elavad edasi rahuriigi valitsuse all. Neid evangeliseerib Iisrael, kes on samuti surelikud (Sk 14:16,17), kuid uuestisündinud.

Siin on kaks aspekti.


Esiteks ei vasta tõele see, et pärast Kristuse ülestõusmist surnud kristlased tõusevad üles koos elavalt päästetutega. Päästetakse elavad, sest elavad vajavad päästet! Need, kes ei võta Päästjat vastu, need on igaveseks lahutatud Jumalast (lähevad põrgu).

Lõpuaja sündmustes jääb ellu päris palju nn paganaid kes on lihtsurelikud. Nad võtavad Kristuse vastu hiljem, seetõttu saavad ka igavese elu pärast tuhandeaastast rahuriiki. Nende kohta kehtib surnute ülesvõtmine. (Jh 6:40). Selles Jeesus räägib, et Poeg on nähtav, mitte nii nagu meile, kes usust saavad päästetud (meie ei näe Poega). Kuid lihtsurelikud võrreldes kõigi nendega, keda päästeti esimeses ülesvõtmises, mida MEIE ootame. Samuti Jh 11:24 vr 23 ja selles vastab Jeesus Martale, et "kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb." Ta vaidleb vastu Martale ja püüab selgitada, et kes usub, see ei pea mõtlema viimse päeva ülestõusmisele, vaid ta elab! See viimse päeva surnute ülesäratamine tulenes Vana Testamendi lootusest, aga nüüd on uus lootus ja see on usk Jeesusesse! Seda tõdemust oli üsna raske selgeks teha, kuna Jeesust ei olnud veel risti löödud, et ta saaks näidata elu ja seda sama ka jüngrid mõistaksid ja saaksid usus vastu võtta. Ent meile ei ole see enam mõistatus.

Päästetud hakkavad hiljem valitsema kuningatena esimeste üle ehk surelike üle.  Neid on ja nende üle tuleb valitseda rahuriigis.


Seda Jeesus selgitab Lk 19:11-28, et kristlased valitsevad koos temaga, vastavalt sel määral, kuidas ta maapeal enne elas. Mis on ka loogiline, sest tuhandeaastane rahuriik on samuti maa peal. Taaveti aujärg on maa peal Jeruusalemmas (Lk 1:31,32, Ap 15:16,17), mitte taevas. Kuid jumalariik kehtib kogu planeedile, mitte üksnes Iisraeli piires.  (Ilm 11:15, 19:15, Js 9:5, 2:2-4)

Loomulikult on surnute ülestõusmisega palju segadust seetõttu ja õpetusi, mis ei ole loogilised, evangeeliumi vastu ja ei arvesta Jumala sündmuste ajajoont. Näiteks veel? Te loete usutunnistuses esmalt sellist fraasi: "sealt Tema tuleb kohut mõistma," aga eelkõige tuleb ta sealt päästma! ("Ihu ülestõusmist" on märgitud alles hiljem, järgnevalt.) Enne tuleb pääste ja seega tegelikult juhtub meile eelkõige ülesvõtmine! Seega usutunnistuses meie jaoks ei ole suurt tähendust selles, kuidas ja millal ta mõistab kohut käsu järgi elavate üle, sest meie oleme armust õigeks mõistetud ja meile tuleb ta järgi. Seega tuleks MEILE seda ümber sõnastada järgmiselt: "sealt Tema tuleb meid päästma." Ja siis edasi "Mina usun Pühasse Vaimusse..." 

Ilmutusraamatus on selgelt eristatud kaks ülestõusmist.

Ainult need elavad igavesti kes päästetakse ehk saavad läbi ülestõusmise ihulikult otse taevasse (1Ts 4:16, Lk 14:14) ja veel need, kes viletsusajal surevad märtrina (nende hinged lähevad taevasse), need kaks valitsevad kuningatena koos Kristusega. Loomulikult veel need, keda Jumal enne Kristust taeva vastu võttis (Eelia, Mooses, jpt). Ent kõik need pühad valitsevad lihtsurelike üle, nende üle ei ole teisel surmal meelevalda. (Ilm 20:6) " "Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku." ja "Aga Kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik jääb neile igaveseks - igavesest ajast igavesti." (Tn 7:14 ja 18) Vrd ka Tn 2:44 ja Ps 45.

Kirik tänaseni tegelikult annab vale ootuse neile, kui ta ütleb kristlastele: "surnud tõusevad üles". Ei tõuse, mitte need kes täna surevad. Need kes surevad ilma Kristuseta on igavesti kadunud hinged. Kes aga surevad Kristuses, nende hinged lähevad taeva ilma hauas ootamiseta. Tavaliselt kirikutes viidatakse viimsepäevale, aga see päev ei tule enne Kristuse tuhandeaastast rahuriigi valitsemise ajastu lõppu (enne igavese täiuse ajastu algust, Ilm 22). Siis tõusevad üles tõesti need lihtsurelikud, kes rahuriigis evangeliseeriti Iisraeli eestvedamisel (Ilm 20:15), aga see ei ole meie teema. Sellele viitab Johannes.

Kohtumõistmise läbi saavad taeva need, kes käsku täidavad, mitte ei peeta kohut nende üle, kellele juba armu anti. Kuid see on eraldi teema.

Kes armu tagasi lükkab, selle üle on kohus juba peetud. Seda õpetas Jeesus. Seetõttu ta ongi PÄÄSTJA sh kohtu alt! Kes tuli päästma meid muidu ja ostis lahti käsu alt. Kes selle tagasi lükkab, sellel ei ole enam lootust.

Tuleme tagasi surmaküsimuse juurde, kuna seda tuleb põhjalikumalt lahti selgitada.

Nimelt, Paulus kirjutab "esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses." (1Ts 4:16) Tekib küsimus, kas surnud on seni kuskil ootel? Miks nad peavad ootama, kui nad on Kristuse omad? Loomulikult mitte. Siin tuleb induktiivselt läheneda, uurida üksikjuhtu üldise suunas, mitte vastupidi, millest on tulnudki vääriti mõistmised, dogmaatiline eksitus.

Siin Paulus selgitab, et päästetud ei jõua enne surnuid, kuna iga surnu on üles tõusnud kohe, kui ta sureb Kristuses. Vastasel korral ei oleks 2000 aasta jooksul keegi taevasse jõudnudki veel. Siinkohal on kirik läbi pika kristliku ajaloo lasknud läbi loogikavea, kuid see tuleb sellest, et ei arvestata kogu piibli konteksti ning surnute küsimust käsitleti deduktiivselt. Asi on tehniline ja loogiline.

Sisuliselt ei saa surnutega olla nii, et ühest küljest inimese hing läheb taevasse ära ja siis tuuakse tagasi maa peale selleks, et teda nn surnute ülestõusmisega uuesti viia taevasse tagasi. Kahjuks nõnda vastuoluliselt saab mõista küll surnute küsimust. Selge see, et selline käsitlus surnute ülestõusmisest on absurdne. Kuid paljud üldse on vaevunud selle üle mõtlema?

Niisiis. Kedagi ei panna tarbetult ootama surma järgselt, neid kes Kristuses surid. Need pääsevadki esmalt. Seetõttu Pauluse sõnastust on siinkohal vajalik lahti kirjutada, mida tähendab salmis 15 (1Ts 4 ptk) "ei jõua ette magamaläinutest". See väide on tõesti õige! Kes surid, nad kõik on enne meid kohal. Juba taevas ja otsekohe. Seda õpetas Jeesus.

Salmis 17 kirjeldatud "ühtviisi koos nendega" on nähtavasti palju arusaamatusi tekitanud ja sellest sõnade "mängust" tehtud õpetusi, mis tegelikult on vastuolus pühakirja uue lepingu sõnumi kui ka ülesvõtmistega, mida on kaks. Ehk siis, keda millal üles võetakse ja mis lepingutingimustel. Loomulikult me saame olla alati koos Issandaga, sest kui me sureme Issandas, siis me tõuseme ka üles Issandas kohe või saame päästetud Issandas kui ta tuleb tagasi.

Pauluse keeleline ebakõla, kui nii võib öelda või vastuoluline selgitus ei saa panna alust õpetustele, et inimese hinged ootavad juba tuhandeid aastaid ülestõusmist, et siis koos elavatega taeva pääseda. See on tekitanud palju paksu pahandust, kuid inimestele on antud mõtlemisvõime ja kui keegi vähegi tahab aru saada, siis ta mõistab; nii et selles kohas, mis puudutab surnute küsimust, on tegu Pauluse inimliku, kui mitte öelda hingelise* seisukoha ja OLETUSEGA. Surnute ülestõusmine ja elavate ülesvõtmine võivad esmapilgul näida sarnased sündmused, kuid need ei ole sukk ja saabas et neid kokku tõsta. Kuigi sukk ja saabas käivad samasse jalga, siis need pannakse jalga eraldi. Tessalooniklastele kirjutatud käsitlus on analoogselt liiga lihtsakoeline, mis on Pauluse teoloogia. Jeesus lubas järgi tulla elavale, mitte surnud pruudile. (Mt 16:28, 24:42) Matteus kirjeldab seda täpsemalt: "Ja siis saab nähtavaks Inimese Poja tunnustäht taevas ja siis halavad kõik maa suguvõsad ja nad näevad Inimese Poega tulevat taeva pilvede peal väe ja suure kirkusega. Ja ta läkitab oma inglid suure pasunahäälega ja need koguvad kokku tema valitud neljast tuulest, taeva ühest äärest teise ääreni." (Mt 24:30,31) Surnuid ei koguta. "Surnud pruudil" pole vaja ka valvata, sest Issanda tulekut saavad valvata elavad!

See, mida Paulus kirjutas salmis viisteist (15) on loogiline (surnud jõuavad enne elavate ülesvõtmist), kuid see mis ta kirjutab salmis 16 ja 17, on vastupidine eelneva salmiga. Niisamuti vastuolus Jeesuse poolt öelduga, kui ka prohvetite tekstidega, aga ka Ilmutusraamatus kirjutatuga. Johannes on surnute osas täpne ja ülesvõtmised kirjeltatud selgelt ning ühemõtteliselt. Inimesed lähevad kas taevasse või põrgusse, mitte ei jäetä kuhugi ebamääraselt ootama sadadeks aastateks. Sellist asja piibel ei õpeta.

Vaimselt surnuid kutsutakse üle Jumala riiki veel täna, selleks tuleb vaimulikult uuestisündida, siis on asi lahendatud, olgu siis kuidas iganes, kas keegi sureb enne ülesvõtmist, tema hing saab enne juba taevasse või kui Jeesus tuleb järgi elavatele ja "nõnda me saame alati olla koos Issandaga". Kristlastel ei ole põhjust üldse tegeleda surnute ülesvõtmisega, kuna see teema ei ole kristlaste jaoks, vaid juutidele ja neile, kes elavad käsuõpetuse põhjal (1Pt 4:6, ka surnutele kuulutati evangeeliumi) või ka neile, kes pärast tuhandeaastast rahuriiki surnust üles äratatakse. Sageli te kuulete seda matustel, siis kõrval on valus kuulata või mõnel teisel juhul. Kuid Jeesuse tagasitulek, mil ta tuleb järgi oma pruudile, seal tõmmatakse siiski üles vaid elavad. Kes aga Jeesuse vastu võtsid ja surid, need on juba kohal. Neid ei ole põhjust edasi-tagasi solgutada!


* Vaata lisa 1Kr 14:34, "olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb," mis on sarnane Pauluse isiklik, hingeline seisukoht (Pauluse teoloogia), mida tänaseni vääralt ära kasutatakse naiste puhul. Ei ole mõeldav, et Kristus midagi sellist naistele ütleks.


Peetrus tundis huvi "kuidas on temaga?" Jeesus ütles otse välja "mis see sinusse puutub?" (Jh 21:22) "Sina järgne mulle!" Tõepoolest. Mis see meisse puutub?

]]>Wed, 04 May 2022 11:39:55 +0300<![CDATA[SUUREST NELJAPÄEVAST VAIKSEL LAUPÄEVAL]]>https://www.kristlikmottevora.ee/blogs/post/suurest-neljapaevast-vaiksel-laupaeval

"Ma ei ole tulnud tühistama ühtegi käsku, vaid täitma," seda ta ütles juutidele, kes järgisid Moosest. Oma jüngritele ta ütles: "sina järgi mind." Jüngrid pidid valima Jeesuse ja Moosese vahel. Seetõttu nimetati neid jüngriteks. Jeesus ütles variseridele: "neil on Mooses, nemad kuulaku teda!" Enamus evangeeliumite tekste, - rõhutame enamus, räägib Jeesus juutidega ja juutidele, mitte meile, paganatele. Ka tema jüngrid olid juudid. Kuid neile ta rääkis omavahel teist juttu.

Üks olulisem jüngrite poole pöördumine toimus enne ristilöömist. Jeesus võttis aja maha ja veetis päevad oma jüngrite keskel ja avaldas kristluse põhitõed. Seda te saate lugeda Johannese ev 13 ptk alates jj. See on meile! See aga, mida ta rääkis mäejutluses, see oli juutidele, kes olid teinud oma õpetusest raske koorma, mida nad ise ei suutnud täita, aga teistelt nõudsid; kuid Jeesus tõi välja nende kitsaskohad ja lihtsate põhimõtetega selgitas, kuidas Jumal tegelikult asja näeb. Muidugi levis see nagu kulutuli, inimesed olid üllatunud. Kust tuleb see sõna. Seda oli rabidel valus kuulata.

Niisamuti on veel täna. Paljud õpetused kristluses põhinevad käsu täitmisel.

See on sarnane olukord, mida kirikutel on valus kuulata, sest nad on teinud kõik selleks, et inimesi selle külge põhistada ja kinni siduda.
Kuid hoopis iseasi on õpetus, mida Kristus rääkis jüngritele ja see, mis algab ülestõusmisega.

See on väeline ja armu täis evangeelium, millel ei ole kohta käsuseadusel ega käskude täitmisel. See põhineb väel ja Püha Vaimu tegevusel Kristuse juhtimise all. Tema on koguduse pea. Kristust ei huvita käsumeelsus, ta on sellest välja tõstetud, Kuningate kuningas, kes valitseb, nõnda ka meie! Ta ei tõuse üles selleks, et panna oma jüngrid uuesti käsu alla, käske piinlikult täpselt täitma, vaid tuli selleks, et tema omad võiksid elada armu all ja tema ise elab iga jüngri sees. Kui aga Kristus elab jüngri sees, siis ei saa olla mingit tähtsust käsul, vaid üksnes usul! Usust te olete õigeks mõistetud.

Kui te usute et Kristus on teie sees, siis te näete, kui suur ta on ja keegi ei saa teid enam hukka mõista mitte ühegi käsu pärast, vaid Kristus ja õigus ise mõistab teid vääriliseks, niivõrd, et teeb teist Isa pere liikmed ja mitte keegi ei saa teilt ära võtta Kristust, kes teie sees aina rohkem ruumi saab ja sellevõrra olete te temaga sarnasem. See on vägi ja suur müsteerium, mida te kõik, kes Tema vastu võtsite isiklikuks Päästjaks võite iga päev päeva järel kogeda ja see teeb teid vägevaks, nagu õpetab ka apostel Paulus. Kes saab teid hukka mõista, kui Kristus on teie sees ja on teid õigeks mõistnud. Nüüd ei ela enam teie, vaid Kristus elab teie sees ja teie võite selle üle vaid rõõmu tunda!

See neljapäeva sõna ei jõudnud jüngritele veel kohale ja küllap nad mõtisklesid vaiksel laupäeval kõige selle sõna üle: mida ta rääkis armastusest, ühtsusest, otse ühendusest, Isa tõotusest, jt. See hakkas avanema samm sammult, sest nad pidid nüüd ka reaalselt lahti ütlema Moosese käsu alt ja hakkama elama kui jüngrid. Muidugi kõik eelnev tuli ümber hinnata, parandada meelt, uuendada meelt ja usku; selle taipamine ei toimu üleöö, aga see üllatus, mis neid ees ootab juba järgmisel varahommikul, oli nii vapustav, et nad kohe ei suutnudki vastu võtta et Ta elab ning uskuda; võttis natuke aega, kui ülestõusmine kohale jõudis. See on nagu hommikune unest ärkamine, natuke läheb aega, aga siis kui lõpuks oled täie selguse juures ja üles ärganud, siis saad kõigest adekvaatselt aru ja tegutsed.

Tänasel, vaiksel laupäeval võisid jüngrid olla pigem kurvad, nõutud, mida edasi teha, aga mitte lootusetud, sest nad teadsid, miski saab olema ja Tema tuleb tagasi, et Isa äratab ta üles, mida ta neile rääkis. Jeesus pidi üles äratatama, aga et nii kohe või?! Äratagu ta üles ka MEID, meie kogudusi ja meie rahvast! Ta ei surnud selleks, et meid üles äratada "viimsel päeval", vaid juba täna!

]]>Wed, 20 Apr 2022 10:28:53 +0300