Iga lühikese aja jooksul toimuvad kristlaste seas konfessiooni ülesed palvekogunemised, kus palutakse ärkamist. Kõik on õige, aga see kordub ja kordub, ent sinna see jääbki. Miks?

See on justkui õhtul paluda ärkamist. Hommikul inimene ärkab ja teeb ikka samu toimetusi ja rutiin ei muutu. Midagi ei muutu. Eestis on kristlased palunud ärkamist kakskümmend aastat ning iga kord kui toimuvad krusaadid või tavaliselt suuremad kogunemised, siis räägitakse: kohe kohe tuleb suur ärkamine... Aga pärast laiali minekut, selgub, et ei tulnud. Miks ei tule? Milles on asi?

See ongi see olukord, kus sa enne magamaminekut palud, et sa hommikul ärkad. Tõepoolest, sa ärkad ju ja hakkad tegutsema, kuid sa kunagi ei muuda seda päeva niivõrd, et seal võiks esile tulla Jumala tahe. Sa teed ikka edasi oma rutiinseid toiminguid, aga loodad, et sellest tuleb esile midagi muud. Selleks, et tuleks esile midagi sellist, mida nimetatakse "ärkamiseks", tuleb muuta kõike!

Lähme tagasi selle juurde, mida tegid apostlid. Senimaani, mil nad olid koos Jeesusega, tegid nad rutiinseid asju, mida Jeesus neil teha käskis või teha tuli. Nüüd aga, Jeesus oli Ülestõusnud, teda enam ei olnud jüngrite seas. Kui te seda olukorda lähemalt analüüsite või võrdlete eelnevaga, siis torkab silma, et mitte midagi sellist enam ei olnud neil teoksil, mida nad koos Jeesusega toimetasid. Millised olid muutused? See on võtmeküsimus. Mida aga Jeesus neile enne minekut ütles, see oli eeldus, mis tõi ärkamise.

On täiesti valeõpetus, et Püha Vaimu väljavalamine toimus vaid üks kord ja siis, ning enam seda ei ole juhtunud. Kui te vaatate, mis maailmas on juhtunud läbi aegade ja ka lähiminevikus, siis nelipüha sündmused on kordunud ja Jumal on oma Vaimu välja valanud nii nagu ta tegi seda 2 tuhat aastat tagasi. Kui te seda vastu ei võta ega usu, siis te ei saa kunagi ärkamist. Sest Püha Vaimu väljavalamine on esmane, mida sellistel puhkudel tavaliselt juhtub. Kui te elate klapid silmadel, ega ei tea, et Püha Vaimu on valatud uuesti ja uuesti välja, siis te lihtsalt olete uskmatud, kui väidate, et seda ei saa juhtuda. Paraku just vastupidi on toimunud ärkamised, isegi nähtava tulekeeled on langenud usklike peale. Niisiis, see on esimene asi, mida te peate uskuma, et Jumal valab oma Vaimu välja endiselt ja see on piibellik.

Tuleme nüüd tagasi Jeesuse sõnade juurde, sest on ju tähtis, mida ta ütles kogudusele. Selletõttu jüngrid enam ei saanud teha seda, mida nad olid harjunud iga päev tegema. Me ei räägi palvetamisest, vaid igapäeva rutiinist. Nad ei käinud enam ringi, vaid kontsentreerusid ühte paika ja jäid sinna ootele, mis kestis koguni 40 päeva. Sellest sai nende uus rutiin. Jumal nägi seda ja näeb seda igatsust ja see on koht, mida Jumal arvestab, et nad tõesti soovivad ning mõtlevad seda tõsiselt. Mitte lihtsalt ei tule kokku, et siis juba paari päeva pärast minna tagasi kala püüdmise juurde, nagu Peetrus ei teadnud, mida ta teeb, kui Jeesus ei olnud veel surnust üles äratatud. Nagu midagi ei oleks juhtunud.

Seetõttu Jumal ütleb iga kord oma kogudusele: mis sa minu poole kisendad?! (2Ms 14:15,16) Siruta oma käsi mere kohale ja löö meri kahte lehte laiali. Ma olen ju andnud sulle väe, aga miks sa ei kasuta seda? Sisuliselt kristlased palvetavad ja paluvad ärkamist, aga Jumal ütleb: mida te ootate, hakake tööle! Ma olen teile andnud meelevalla kogu pimedusejõudude üle, aga mida te selle meelevallaga teinud olete, näidake ette! Te ei ole seda kasutanud? Te isegi ei lähe kuulutama, aga kui teete poole päevase "kampaania", siis teete sellest suure numbri, nagu te oleksite elutöö ära teinud. Te ju ei kuuluta evangeeliumi, kuidas üldse saaks ärkamine tulla, kui te ei "siruta" oma kätt välja?

Sestap, pole mõtet paluda ärkamist ja Jumal ei anna seda enne, kui kristlased teevad järeldused ja hakkavad tegema seda, mida ärkamise puhul on vaja teha. Ärkamine algab sinust. Kuidas saab Jumal valada välja oma Püha Vaimu, kui teie anumad lekivad? Te isegi ei tea, mida sel puhul tuleks teha, kui Jumala Püha Vaim sellisel määral välja valatakse. Te pole ju valmis! Jeesuse sõnum kirgastamise hetkel oli milline? "Valvake!" Kuidas te valvate, kui te isegi pole valvesse võtnud? Nii need asjad ei käivitu. Ka tähendamissõna kümnest neitsist, mida ta rääkis enne Suurt neljapäeva, oli ju selge sõnum. Tehke ettevalmistusi, varuge õli ja olge valvel. Oli nii? Oli.

Seetõttu on kurb ja osalt ka imelik vaadata pealt sündmusi, kus palvetatakse ärkamist, kuid tegelikult minnakse laiali ja oma eluga edasi ikka nii nagu varem ja see kordub ja kordub, aga Jumal ei vasta. Ta ei saa vastata. Asi ei ole Jumalas, vaid meis! Seetõttu olge sõna tegijad, mitte üksnes kuuljad, kes kuulsid sõna, läksid koju ja unustasid. Kui keegi korraldab suure ürituse, siis tullakse kokku, aga oma elu ei muudeta. Ärkamine on tõsine asi, selleks aga peab iga kristlane end tõsiselt kokku võtma, olema püsivalt ühel meelel ja panema kõrvale kõik muu, mis takistab ning astuma välja igapäevasest rutiinist ja lõpetama eneseimetluse ja enesepetmise.

Seetõttu suhtume ärkamise sõnumisse suure skeptitismiga juhul, kui see muster kipub korduma ning paraku me ei ole näinud, et seda teemat oleks käsitletud piibellikult, teisiti kui eelnevatel kordadel. Kui sama viga korrata, siis ei ole mõistlik oodata, et sellest tuleb midagi teistsugust kui varem. Jumal tuletab sel puhul meelde küsimuse: "Kus te need inimesed panete? Kes nendega tegelema hakkab? Kus kohas?" Kas pole?, väga praktiline! Tõepoolest, Jumal ei kutsu enda juurde enne, kui ta ei ole veendunud, et seda päästeud inimest ei jäeta huntide rapsida, vaid ta saab hoole alla ning igati vaimulikult varustatud.

Kui sa palud ärkamist, siis sa pead kõike muutma! Loe uuesti mitu korda läbi Apostlite tegude esimene peatükk ja mõtle, mida nad tegid teisiti, mida nad muutsid võrreldes sellega, milline oli nende elu enne seda, kui Jeesus oli veel nende keskel. See on täiesti kardinaalne, erinev eelnevast ja ütleks isegi radikaalne!

Paljud teist võivad olla kuulnud Joosija lugu, kes viis läbi usupuhastuse. Kuid enamus teist ei tea, kes selle võtmeisik oli, sest seda ei taheta rääkida. Tegemist on naisega. Esteri lugu te teate, aga mitte vähemtähtis ei ole naisprohvet Hulda. Hulda tegu võiks nimetada hulljulgeks, niisama riskantseks kui Esteri valik (Est 4:11, kes kutsumata läheb kuninga juurde, peab surema). Kuid erinevalt Esterist oli Hulda naisprohvet ja see ei ole populaarne teema. Üldse naised, kes on piiblis, ei ole meeste meelest tähtsad ja nendest kahjuks ei räägita, sest piibel ja prohvetid on meestemaailm! Sinna naisi ei oodata ja nendest ei räägita. Järgmistes postitustes tahame teile tutvustada naisi, õigupoolest naisprohveteid. Täna alustame Huldaga.

Te olete kuulnud seda lugu, et Joosija sai kuningaks 8-aastaselt ja ta käis oma isa Taaveti teedel. Kuigi ta oli alles 8 aastat vana, tegelikult väga noor, hakkas ta otsima oma ise Taaveti Jumalat. 4 aasta pärast, 12. aastaselt, nii nagu ka Jeesusest on esimene sissekanne seoses templiga, hakkas Joosija puhastama Juudamaad ohvriküngastest, viljakustulpadest ja nikerdatud kujudest. Tema käsul kisti maha baalide altarid, kujud ja põletati isegi preestrite luud nende altarite peal, kes neile olid ohverdanud, et ei jääks maa peale mitte ühtegi märki ohvriteenistusest. Oma valitsemise 18. aastal, seega veel 4 aastat hiljem juhtus aga hämmastav seik, mis on iseenesest isegi imelik, et selline ese, võis kaotsis olla või ära pandud, mis oli Moosese seaduseraamat! Ta saatis usaldusmehed kohendama Jumala koda. Tööde käigus, kui nad võtsid templist välja raha, preester Hilkija leidis Seaduseraamatu, mis Moosese läbi oli antud ja Saafan luges selle kuningas Joosijale ette. Kujutate ette, et pastor leiab piibli, mis asub annetustekuhja all? Mida ta seni kasutas? Kuidas ta oli preester? Ometi see juhtus nii. Kuid peale sõna ettelugemist käristas kuningas oma riided lõhki ja ütles, minge prohveti juurde, sest me oleme suures jamas! Ja Hilkija ei läinud ei kellegi muu juurde (nb!) kui naisprohvet Hulda ette. See elas Jeruusalemma kõrvalises linnaosas. Siit edasi algab Hulda lugu.

Kujutate te ette, et Jumala teenistust ei ole toimunud, piibel on kadunud ja üldse rahvas teenib ebajumalaid, ometi on sel rahval prohvet, kes teab kõike ja on Jumalaga osaduses! Miks see nii on? Sest ta oli naine. Naised ei tohtinud teenida Jumalakojas ja isegi teenistuse ajal pidid olema eesõues, kui neil olid ka annid või vaatamata sellele, et nad olid prohvetid. Preestrid ja kuningas teadsid Huldat, sest muidu nad ei oleks teadnud Hulda juurde minna. Nüüd aga, kui suur häda kaelas, läksid nad kuninga käsul ja otsisid Hulda üles. Nüüd kõlbas neile ka naisprohvet. Mida see naine võis esiti mõelda, kui tema tagasihoidliku majja astub sisse kuninga õukond? Mida ta võis mõelda? Hulda perekond tegeles riietehoidmisega, siis võis isegi nii olla, et nad ei teadnudki üldse kedagi teist kes on prohvet ja nii nad läksid ja otsisid üles ainsa, kes neile meenus.

Mis te arvate, kas Hulda rõõmustas neid? Muidugi mitte. See mida Hulda ütles, oli kõike muud kui õnn, vastupidi, see oli õnnetus, mida Jumal saadab kogu rahvale, et nad jätsid maha Jumala ja vihastasid Jumalat oma kätetööga. Seda ta ütles, mis tabab kogu rahvast. Kuid kuningale ta ütles eraldi sõna. Et kuningas alandas ennast Jumala ees ja käristas riided lõhki ning nuttis Jumala ees, võtab Jumal teda kuulda. Joosija silmad ei saa näha seda õnnetust, mille Jumal saadab sellele paigale. Jumal oli Huldale juba öelnud, mida kuningas tegi ja prohvet teadis täpselt ja ütles välja seda mida ta Jumalalt teada sai. Kuningas võttis vastutuse ja Jumal võttis seda arvesse. Erinevad otsused ja tagajärjed, vastavalt iga ühe tegudele. Ta ei rääkinud, et Jumal hävitab Baali teenijad ja kaotab need kogu maalt ära, ei, sest inimene vastutab ise oma tegude eest. Prohvet kuulutas välja otsuse, mida Jumal oli määranud. Ta oleks võinud pehmendada või mida iganes öelda, sest kuningal oli meelevald võtta elu, kui inimese sõna temale ei meeldinud. Sa võisid hukkuda, kui sa midagi valesti ütlesid või ütlesid seda, mida kuningas teada ei tahtnud. See oli risk. Hulda pidi väga julge olema ja kindel, et Jumal säästab tema elu. Prohvetitega käituti eriti resoluutselt, kui need eksisid, ootas neid ees surm. Valeprohvetid hukati.

Kuid sellega lugu ei lõppenud. Kuningas kogus kokku kogu rahva ja tegi Jumalaga uue lepingu. Ta parandas meelt ja pani ka rahva fakti ette, te kas parandate meelt ja täidate edaspidi pühakirja seadust või te hukkute. Te võite lugeda, et kõik tulid mõistusele ja elanikud täitsid Jumala lepingut. Joosija aga kõrvaldas kõik jäledused kõigist Iisraeli maakondadest ja pani kõik teenima Issandat. Hämmastav, kas pole? Niikaua kui ta elas, ei taganenud rahvas oma Jumalast.

Milline võimas muutus, mida naisprohveti läbi sündis ja Hulda on kahtlemata üks suur prohvet, mitte vähem tähtsam kui mõni meile tuntud ja palju tsiteeritud mees. Kui Ester päästis rahva tapatalgust (Haamani kavatsus juudid hävitada, Est 3 ptk), siis Hulda pööras riigis kogu rahva tagasi Jumala teele ja juhatas nad meeleparandusele. See mida paljud prohvetid ei ole suutnud, tegi ära üks tundmatu naine, kellel oli Jumalaga isiklik suhe vaatamata sellele, et kogu riik teenis ebajumalaid ja isegi pühakiri oli kadunud. Ilmselt Jumal ootas seda hetke ja Hulda ei vedanud alt ega löönud vedelaks nagu meile kõigile tuntud Joona.

Loe lisaks: 2Aj 34 ptk » 

Ära ole nii vaimulik, et sa tahad oma inimlikust eemaldada. Jumala Vaim ei toimi selleks, et sul oleks ihu vaimust eraldatud, et sul oleks vaimulik sina ja ihulik sina. Las tema töötab sinu tahtmiste läbi. Ta töötab selleks, et tuua Jumala tahtmine sinu sisse. Kui sul on Püha Vaim, siis sul on juba kõik mida vaja. Jumal otsib sind. Jumalal ei ole vaja uut ihu, ega teist hinge, sest tõde on see, et sa oled kogu oma olemusega loodud Jumala vaimu jaoks. Olge uuendatud oma meelte uuendamise läbi. Sinu mõtlemine saab uuendatud, aga nüüd on Vaim selle juhiks. Sinu inimlik ihu on mõeldud vaimueluks. Kui sa hakkad seda kasutama, siis sa alles leiad oma tõelise identiteedi. See on väga oluline.