Iga lühikese aja jooksul toimuvad kristlaste seas konfessiooni ülesed palvekogunemised, kus palutakse ärkamist. Kõik on õige, aga see kordub ja kordub, ent sinna see jääbki. Miks?

See on justkui õhtul paluda ärkamist. Hommikul inimene ärkab ja teeb ikka samu toimetusi ja rutiin ei muutu. Midagi ei muutu. Eestis on kristlased palunud ärkamist kakskümmend aastat ning iga kord kui toimuvad krusaadid või tavaliselt suuremad kogunemised, siis räägitakse: kohe kohe tuleb suur ärkamine... Aga pärast laiali minekut, selgub, et ei tulnud. Miks ei tule? Milles on asi?

See ongi see olukord, kus sa enne magamaminekut palud, et sa hommikul ärkad. Tõepoolest, sa ärkad ju ja hakkad tegutsema, kuid sa kunagi ei muuda seda päeva niivõrd, et seal võiks esile tulla Jumala tahe. Sa teed ikka edasi oma rutiinseid toiminguid, aga loodad, et sellest tuleb esile midagi muud. Selleks, et tuleks esile midagi sellist, mida nimetatakse "ärkamiseks", tuleb muuta kõike!

Lähme tagasi selle juurde, mida tegid apostlid. Senimaani, mil nad olid koos Jeesusega, tegid nad rutiinseid asju, mida Jeesus neil teha käskis või teha tuli. Nüüd aga, Jeesus oli Ülestõusnud, teda enam ei olnud jüngrite seas. Kui te seda olukorda lähemalt analüüsite või võrdlete eelnevaga, siis torkab silma, et mitte midagi sellist enam ei olnud neil teoksil, mida nad koos Jeesusega toimetasid. Millised olid muutused? See on võtmeküsimus. Mida aga Jeesus neile enne minekut ütles, see oli eeldus, mis tõi ärkamise.

On täiesti valeõpetus, et Püha Vaimu väljavalamine toimus vaid üks kord ja siis, ning enam seda ei ole juhtunud. Kui te vaatate, mis maailmas on juhtunud läbi aegade ja ka lähiminevikus, siis nelipüha sündmused on kordunud ja Jumal on oma Vaimu välja valanud nii nagu ta tegi seda 2 tuhat aastat tagasi. Kui te seda vastu ei võta ega usu, siis te ei saa kunagi ärkamist. Sest Püha Vaimu väljavalamine on esmane, mida sellistel puhkudel tavaliselt juhtub. Kui te elate klapid silmadel, ega ei tea, et Püha Vaimu on valatud uuesti ja uuesti välja, siis te lihtsalt olete uskmatud, kui väidate, et seda ei saa juhtuda. Paraku just vastupidi on toimunud ärkamised, isegi nähtava tulekeeled on langenud usklike peale. Niisiis, see on esimene asi, mida te peate uskuma, et Jumal valab oma Vaimu välja endiselt ja see on piibellik.

Tuleme nüüd tagasi Jeesuse sõnade juurde, sest on ju tähtis, mida ta ütles kogudusele. Selletõttu jüngrid enam ei saanud teha seda, mida nad olid harjunud iga päev tegema. Me ei räägi palvetamisest, vaid igapäeva rutiinist. Nad ei käinud enam ringi, vaid kontsentreerusid ühte paika ja jäid sinna ootele, mis kestis koguni 40 päeva. Sellest sai nende uus rutiin. Jumal nägi seda ja näeb seda igatsust ja see on koht, mida Jumal arvestab, et nad tõesti soovivad ning mõtlevad seda tõsiselt. Mitte lihtsalt ei tule kokku, et siis juba paari päeva pärast minna tagasi kala püüdmise juurde, nagu Peetrus ei teadnud, mida ta teeb, kui Jeesus ei olnud veel surnust üles äratatud. Nagu midagi ei oleks juhtunud.

Seetõttu Jumal ütleb iga kord oma kogudusele: mis sa minu poole kisendad?! (2Ms 14:15,16) Siruta oma käsi mere kohale ja löö meri kahte lehte laiali. Ma olen ju andnud sulle väe, aga miks sa ei kasuta seda? Sisuliselt kristlased palvetavad ja paluvad ärkamist, aga Jumal ütleb: mida te ootate, hakake tööle! Ma olen teile andnud meelevalla kogu pimedusejõudude üle, aga mida te selle meelevallaga teinud olete, näidake ette! Te ei ole seda kasutanud? Te isegi ei lähe kuulutama, aga kui teete poole päevase "kampaania", siis teete sellest suure numbri, nagu te oleksite elutöö ära teinud. Te ju ei kuuluta evangeeliumi, kuidas üldse saaks ärkamine tulla, kui te ei "siruta" oma kätt välja?

Sestap, pole mõtet paluda ärkamist ja Jumal ei anna seda enne, kui kristlased teevad järeldused ja hakkavad tegema seda, mida ärkamise puhul on vaja teha. Ärkamine algab sinust. Kuidas saab Jumal valada välja oma Püha Vaimu, kui teie anumad lekivad? Te isegi ei tea, mida sel puhul tuleks teha, kui Jumala Püha Vaim sellisel määral välja valatakse. Te pole ju valmis! Jeesuse sõnum kirgastamise hetkel oli milline? "Valvake!" Kuidas te valvate, kui te isegi pole valvesse võtnud? Nii need asjad ei käivitu. Ka tähendamissõna kümnest neitsist, mida ta rääkis enne Suurt neljapäeva, oli ju selge sõnum. Tehke ettevalmistusi, varuge õli ja olge valvel. Oli nii? Oli.

Seetõttu on kurb ja osalt ka imelik vaadata pealt sündmusi, kus palvetatakse ärkamist, kuid tegelikult minnakse laiali ja oma eluga edasi ikka nii nagu varem ja see kordub ja kordub, aga Jumal ei vasta. Ta ei saa vastata. Asi ei ole Jumalas, vaid meis! Seetõttu olge sõna tegijad, mitte üksnes kuuljad, kes kuulsid sõna, läksid koju ja unustasid. Kui keegi korraldab suure ürituse, siis tullakse kokku, aga oma elu ei muudeta. Ärkamine on tõsine asi, selleks aga peab iga kristlane end tõsiselt kokku võtma, olema püsivalt ühel meelel ja panema kõrvale kõik muu, mis takistab ning astuma välja igapäevasest rutiinist ja lõpetama eneseimetluse ja enesepetmise.

Seetõttu suhtume ärkamise sõnumisse suure skeptitismiga juhul, kui see muster kipub korduma ning paraku me ei ole näinud, et seda teemat oleks käsitletud piibellikult, teisiti kui eelnevatel kordadel. Kui sama viga korrata, siis ei ole mõistlik oodata, et sellest tuleb midagi teistsugust kui varem. Jumal tuletab sel puhul meelde küsimuse: "Kus te need inimesed panete? Kes nendega tegelema hakkab? Kus kohas?" Kas pole?, väga praktiline! Tõepoolest, Jumal ei kutsu enda juurde enne, kui ta ei ole veendunud, et seda päästeud inimest ei jäeta huntide rapsida, vaid ta saab hoole alla ning igati vaimulikult varustatud.

Kui sa palud ärkamist, siis sa pead kõike muutma! Loe uuesti mitu korda läbi Apostlite tegude esimene peatükk ja mõtle, mida nad tegid teisiti, mida nad muutsid võrreldes sellega, milline oli nende elu enne seda, kui Jeesus oli veel nende keskel. See on täiesti kardinaalne, erinev eelnevast ja ütleks isegi radikaalne!

Täna tutvustame üleloomulikku elu välja elamist, mis puudutab KÕIKI kristlasi, kas sind armas lugeja! See ei ole kirjatäht või mõni uus õpetus, see on üks näide paljudest, kuidas kristlase elus üleloomulik avaldub, kui ta sellest aru saab ja seda kasutab. Oled sa valmis? Paljud teist kasutavad seda ja teavad, millest järgnevas juttu tuleb, aga võibolla su teadmised vajavad korrastamist ja üle kordamist, siis kasuta seda ära. Loe postitust ja jaga oma sõpradega, kes sellega kimpus on ja ei saa aru, kuidas üleloomulik elu neid puudutab.

Kas sa oskad öelda, mis vahe on tunnetusesõnal ja prohvetlikul kõnelemisel? Tõenäoliselt sa mõtled, et need on üks ja sama või vähemasti sa saad aru, et seda teeb sama Vaim, ent on väga oluline mõista, mis on nende kahe anni vahe ja kuidas need sind puudutavad. Paulus nimetab neid mõlemaid, need ei ole üks ja sama. Sa võisid lugeda, et saa ANTAKSE ja ühiseks kasuks (s 7), aga 1Kr 12:8 salm märgib tunnetusesõna ja salmis 10 märgib ta prohvetlikku kuulutamist. Need annid on erinevad ja Püha Vaim tahab, et sa teeksid neil vahet ja saaksid aru, kuidas need sinu elus töötavad.

Tunnetuse sõna kirjeldab midagi toimunud faktidest või sündmusest, kuid prohvetlik kõne ei pruugi midagi avaldada inimese mineviku kohta, vaid kirjeldab selle tulevikku. See on peamine erinevus. Üks erinevus on veel, aga sellest allpool. Võibolla sa ütled nüüd: ma teadsin seda! Kas sa teadsid ka seda, kuidas need annid avalduvad?

Prohvetlik kõne and avaldub Püha Vaimu initsiatiivil, kus Püha Vaim ise teatab, tahab midagi teada anda. Tunnetusesõna puhul ütleb seda samuti Püha Vaim, aga ta ei avalda seda enne, kui kristlane seda sõna küsib, alles siis Vaim annab tunnetusesõna kui Vaim tahab või selleks puhuks on midagi vaja teada anda. Kas sa saad aru erinevusest? Prohvetlik kõne ei teki kristlase soovil, see ei ole nii, et sa palud midagi, et Jumal annaks sulle midagi prohvetlikult rääkida. Ta ei tee seda. Kuid tunnetusesõna puhul saad sa üles näidata oma indu ja soovi ning paluda Vaimul sulle midagi avada, nt mõnes olukorras mõne inimese jaoks. Jumalal ei ole selle vastu midagi, kui keegi tahab teada. Eriti siis evangeliseerimisel.

Niisiis, tunnetusesõna aitab sul väeliselt ja üleloomulikult evangeliseerida. See ei ole lihtsalt evangeeliumi kuulutamine. Inimene kuulab ära ja ütleb: ma tean seda, mis siis?! Kui aga sa räägid tema ellu midagi sellist, mida see inimene üksnes ise teab või sul polnud mingit võimalust seda teada, siis see on üleloomulik, kuna selle teadmise sa said Vaimu abil. Miks see nii tähtis on, sellest allpool, aga prohvetlik sõna sa võid inimesele kuulutada, aga ta võib alati öelda: mina seda ei usu. Kui aga sa saad teada inimese saladused, siis ta ei saa enam öelda, ma ei usu seda. Siis ta imestab, kuidas sa seda tead? Prohvetlikul kõnel ei pruugi evangeliseerimisega seost tekkida, väga tihti puudub ka kaudne seos. Näiteks ütleb see sõna midagi tulevase aja osas või mida isikut ees ootab. Seda saab teada vaid siis, kui see on juhtunud. Seega enne kui seda ei ole juhtunud, ei ole sellel sõnal ilmaliku inimese jaoks suurt tähendust, aga kui see juhtub, siis muutub see temale tagant järgi tarkuseks juhul, kui ta seda sõna tõsiselt ei võtnud. Ka tunnetusesõna võib sarnaselt mõjuda, sest meie tegudel on tagajärjed, kui me teeme halba, siis on loogiline, et see halb jõuab meie ellu.

Prohvetlik kõne või kõnelemine nt 1Kr 14:24,25 kirjutab järgmist: "siis saaks avalikuks, mis on varjul tema südames, ning nõnda ta heidaks silmini maha, kummardaks Jumalat ja tunnistaks: Jumal on tõesti teie seas" kirjeldab Paulus. See on meeleparandusele suunatud, aga ometi temale öeldud, kui sa nii jätkad, siis sellel on omad tagajärjed. Samas pidi seal olema midagi sellist, mida see inimene vaid ise teadis. See ei pruugi olla otseselt patt, aga mõni fakt, millest ta ei taha rääkida. Selline and on KÕIGIL kristlastel Vaimu kaudu kättesaadav juhul, kui tekib sobiv olukord, kus Püha Vaim tahab seda ilmutada. Siis tuleb sellest ka rääkida. Näiteks on see sageli inimese haiguste ravimisel oluline, sest kristlasena me ei näe, mis on inimesel sees, aga kui Jumal selle avaldab ja ütleb, sa saad terveks, siis see on kaudne evangeliseerimise viis, kui tervenenud isik otsustab ka oma elu anda Jumalale. See ei juhtu alati nii,ei juhtunud ka jüngritel, kui te loete nende tegusid. Kuid sellest paremini toimib tunnetusesõna, mis võtab inimese lahti kõigi ees. Mõtle, kui keegi teab mis su elus juhtunud on ja avaldab selle kõigile. Nii tunnetusesõna kui prohvetlik kõne avaldub normaalselt, kui seda teha korrapäraselt, ükshaaval, kui kellelegi midagi ilmutatakse. (s 30-31)

Kui prohvetlik kõnelemine on juhuslik, sest sa kunagi ei tea mil Püha Vaim sind mõnes olukorras kõnetab, siis tunnetusesõna ei ole juhuslik, vaid taotluslik, kus kristlane võib iga päev midagi oma ellu paluda, kus ta toimetab või käib või on. Suvalisse hetke, suvalise inimese jaoks võib Jumal ilmutada midagi, kui sa palud: Jumal anna mulle täna midagi ja saada keegi, kes seda vajab. Siis Jumal annab sõna ja saadab ka isiku, kellel see sõna mõeldud on. Need mõlemad on üleloomulikud, kuidas Jumal sinu elus saab iga päev midagi korraldada, kuid "mitte magavale kassile". See võib juhtuda poes, tööl, reisil, sõprade seas, kus iganes. See sõltub sellest, kas sa tahad midagi selleks päevaks. Kui Jumal näeb võimalust, siis ta ka annab. Sina aga pead olema kindel, et alt ära ei hüppa, isegi kui sulle tundub see olukord tobe v sa mõtled, kuidas ma seda teen?

Siinkohal näide Johannese evangeeliumist 4 ptk. Jeesus oli Samaarias ja jüngrid olid läinud toitu otsima. Seal oli Sühhari küla lähedal Jaakobi kaev, mille juurde Jeesus istus puhkehetkele. Samaaria külast tuli sinna naine vett võtma. Jeesus küsis naiselt vett, kuna tal endal puudus jooginõu. Kuid tollal oli tavatu, et juudi mees pöördub samaarlase poole, ammugi kui see oli naine. Jüngrid olid sellest imestunud, mil nad sündmuse lõpus tagasi jõudsid ja asja pealt nägid ja küsisid mida sa temaga räägid. Kuid Jeesus tegi juttu ja ühel hetkel ütles naisele tunnetusesõna. "„Mine kutsu oma mees ning tule siia tagasi!” Naine vastas: „Mul ei ole meest.” Jeesus ütles talle: „Sul on õigus, kui sa ütled: „Mul ei ole meest, sest kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa praegu elad, sinu mees. Seda sa oled õigesti ütelnud.” Seda ei saanud Jeesus kuidagi teada kui vaid Vaimu kaudu. Naine ütles selle peale, sa oled prohvet. (s 19) Tegelikult Jeesus ei kuulutanud ette, vaid rääkis naise minevikust. See oli tunnetusesõna konkreetses olukorras konkreetsele isikule. Naine läks koju ja ütles: „Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud.” (s 39) Selle üleloomuliku tunnistuse tõttu sai kogu küla päästetud. Piibel kirjeldab edasi: "Kui siis samaarlased tulid tema juurde, palusid nad teda jääda
nende juurde. Ja Jeesus viibis seal kaks päeva. Ja Jeesuse enda sõnade tõttu hakkas temasse uskuma veel palju enam inimesi." (s 40,41) Seetõttu tunnetusesõna ei saanud naine ignoreerida, see oli üleloomulik. Tema ja need inimsed, kellele naine sellest rääkis, said samuti aru, et Jumal oli seda rääkinud. Selle tulemus oli evangeliseerimine ja usku tulek ei toimunud pelgalt sõna tõttu (s 42), vaid üleloomulikult.

Selline and toimib kõigis kristlaste elus, kui nad on sellest teavad, kasutavad seda oma igapäevases elus ja paluvad oma olukordadesse tunnetusesõna. Kui Jumalal on midagi plaanis, siis ta kahtlemata avaldab teile mõned saladused ja siis teil tuleb selles olukorras samamoodi suhelda isikuga, kelle kohta te teadmise saite. Lõpuks võite temaga koos teha ka patuse palve ja ta saab päästetud ja ta räägib kogu oma suguvõsale, mis ime juhtus tema elus.

Küsimused, kas sa peaksid olema selles veendunud. Osalt kindlasti (Ap 16:10), kuid Jumal võib sulle juhtumi käigus ka jooksvalt uusi asju avaldada, mida sa saad rääkida. Kuid isiklik veendumus, et see on see olukord, see on hetk, kus tuleb minna. Kas Vaim saab sulle öelda? Jah. Vaim just ütlebki (Ap 8:29, 10:19,20), aga võib ka keelata. (Ap 16:6, 21:4) Igal juhul on see Püha Vaimu tunnistus (Ap 20:23) või prohvetlik kõne (Ap 21:11). Kui see on minevikus toimunud või hetke olukorras juhtunud teadmine, siis see on üleloomulik teadmine ja see on tunnetuse sõna. Kui see puudutab kellegi tulevikku, siis see on prohvetlik kõne ja see ei pruugi tähendada, et inimene tuleb juhtida evangeeliumi juurde. Seal võib olla mida iganes, aga tähtis on see, et te asja mõistusega võtate ja teete vahet ja usus välja astute, ei löö vedelaks. Siis te näete, kuidas teie elus üleloomulik teadmine ja vägi teeb seda, mida Jeesus nimetas: minu ike on kerge. Tavaliselt tunnevad enamus kristlasi hirmu evangeeliumi kuulutamise ees v ebamugavustunnet, aga kui sa saad aru, et Jumal ise teeb selle sinu läbi ning üleloomulikult ja tegelikult Jumal vastutab tulemuse eest, siis võib iga uus juhtum olla nii põnev ja võimas väljakutse, mida sa ootad, et Jumal sinu kaudu teeks ja sa ootad, mida ta jälle teeb. Homme, ülehomme jne.

Selle vaimuanni jaoks tuleb olla tundlik ja avatud Jumala vaimule, aga ka aktiivne ja paluda neid võimalusi. Võib juhtuda, et sa ei saa midagi, aga mõnel hetkel Vaim annab teada: kas tahad ette võtta, mul on siin üks asi ajada?! Siis see on see hetk, kus sa saad näha sama tulemust, kui seda said Jeesus ja tema jüngrid. Tunnetuse sõna on üks võimas vaimuand ainuüksi selle poolest, et kes ei tahaks teada inimese kohta tema salajasi asju. Nõiad nimetavad neid selgeltnägijateks, aga nad ei ole, sest see on üks teine vaim, lausuja vaim ja nõiad tahavad inimestega manipuleerida ja neid siduda, aga Jumal ei seo kedagi ega sunni midagi vägisi, vaid ta küsib alati: "Kas sa tahad?" Seetõttu selline and nõuab natuke harjutamist, et sellega sundimatult toimetada, aga see on õpitav. Isegi kui sa oled noor kristlane, sa ei pea tundma pühakirja, et kuulutada evangeeliumi, kui Jumal ise avab sulle teadmisi ja sa võid oma lihtsa suhtlemisega teha ära sama töö professionaaselt nagu mõni kristlane, kes on olnud usus aastakümneid. Olla isegi viljakam, kui sa võtad asja südamega ja saad aru, et sinu elu ongi läbinisti üleloomulik. Just selle poolest sa erined nendest, kes ei usu Kristust. Sa võid inimesi armastada, aga neid see väga ei loksuta. Nad kasutavad sind ära. Kui sa aga elad üleloomulikult, siis see ei jäta kedagi külmaks. Ikka on neid, kes tahavad teada, mis on see sinu saladus?! See on see koht, kus nüüd sa saad võimaluse ning õiguse neile rääkida mida sa tead ja seda, mida sa usud. Loe lisaks ka Filippusest, vt Ap 8:29,31.