Venelane: Ukraina võidab, aga Venemaa ei kaota sõda? Mis on nagu venelase hinge silmakirjalikkus? Venelased räägivad, et neile ei meeldi see sõda, aga sellele vaatamata nad ei poolda Venemaa kaotust. Isegi Navalnõi naine, samuti tuntumad rahvusvahelised venemaalt välismaale asunud blogerid, mida nad räägivad. Jah, nad ei taha sõda. Neile ei meeldi Putin. Aga nad ei poolda sõja kaotamist. See aga tähendab, et nad on ikkagi sõjas Putini poolt, mitte Ukraina poolt. See meelsus tuleb välja nende juttudest, sest nad on nördinud siis, kui peavad mõru pilli alla neelama, et Venemaad ootab ees sõja kaotus. Ainuüksi jutt sellest, selle tunnistamine, nad alati laveerivad ja põhjendavad sündmusi vene šovinistliku mõtteviisi raamides, et Venemaa on nii suur ja venemaa ei saa kaotada sõda, kuigi Ukraina sõja võidab. Uskumatu dilemma, Ukraina võidab sõja, aga Venemaa ei kaotanud sõda? See ei paradigma ei lähe neil peast välja. Kui siin räägitakse nn Olaf Scholz mõttekäiku, et "see on Putini sõda", siis see on absoluutne silmakirjalikkus. Kas Putin on rindel? Kas need miljonid sõdurid, kellest 400 000 on juba tapetud, kas nad ei vajutanud päästikule? Kas need ei vägistanud ukrainlasi ja ei ole tapnud lapsi? Kas nad ei hävitanud Ukraina riiki ja nenede maju? Kas nende pered ei tööta Venemaa sõjamasina jätkumiseks? Kas nende kirikud ei ole kutsunud üles ukrainlasi tapma? Jne jne kui te olete ausad enese vastu, siis see ei ole Putini sõda, kuigi Putin selle päästis valla ja on olukorras, kus ta ei saa enam tagasi astuda ega sõda lõpetada, sest see tähendaks ka Venemaa kaotust. Kuid Venemaad ootab ees kaotus nii või teisiti ja see on sarnane olukord, kui oli I maailmasõda, kus sakslased vallutasid lähinaabrid, aga ikkagi kaotasid sõja? Just. Tegelikult Venemaa kaotus on sellise sõja stsenaariumi sisse juba sisse kirjutatud. Kõik venelased on sõjas ühel või teisel viisil osalenud, kas siis töötades sõjamasina heaks või uskudes ning vaimselt toetades või otseselt osalevad nende pered sõjas, kui nende suguvõsast on keegi rindel tapmas ukrainlasi. See on nende süü ja Jumal ei ole erapoolik, vaid arvab selle venelaste süüks. See on kõigi venelaste ühine patt ja pole kahtlustki, et see sündmustik, mida te juba 2 aastat siin intensiivselt olete näinud, on tegelikult lõppemas varem või hiljem ning lõppeb venelaste lüüa saamisega. Aga süü on mitte üksnes Putinil, vaid kogu Venemaa rahval. Isegi nendel, kes ei ole hingeliselt suutnud leppida Venemaa kaotusega. Kui te küsite venelastelt: kas Ukraina peab võitma ja Venemaa kaotama sõja, aga saate vastuseks umbmäärase vastuse, siis neil isikutel lasub patusüü. Ka nendel eestlastel, kes toetavad venemeelset mõtteviisi, ja räägivad, et venelased seisavad vastu lääne pseudoväärtustele ja on kristlikud. See on pettus. Jumala jaoks on sellise mõtteviisiga eestlased rikutud oma mõtteviisilt, sest nad toetavad usklike, kelle pered ei taha leppida Venemaa kaotusega ja palvetavad venelaste võidu eest. See on vaid ühe patu eelistamine teise patu ees, aga Jeesus ütles: kõik on pattu teinud, kes ei ole, visaku esimene kivi, parafraseerides: vajuta päästikule! Selline on venelaste ajupesu ka eestlaste seas mõjusalt kirikutes vohamas, kus eestlased ei saa aru, et neid on samasse titaanikusse tõmmatud, aga see juba upub nagu hävis Soodoma. Paljud eestlastest kristlased on nagu Loti naised ja väimehed, kes ei adu, mis hakkab toimuma ja mida Jumal teeb, sest "vaenlane" on pimestanud oma propagandaga nende kaine mõtteviisi. Jumal näeb aga asju teisiti ja see rahvas ja vene riik hävitatakse nagu hävitati Soodoma, sest kurjus on nii suur, et seda ei ole enam võimalik muuta, isegi Niineveel oli lootust, aga mitte venelastel. Kes tahab, võib võtta seda lugu kui poliitiline följeton. Kuid Kristus on andnud meile Püha Vaimu ja me peaksime suutma vahet teha heal ja kurjal. Kui me seda ei suuda, siis me oleme kui rumalad neitsid.