VAHET EI OLE, MIS HAIGUS SUL ON

Kui sageli me teeme haigustel vahet Jumala ees? Enamasti. Kellele on see kasulik? Miks me paneme ühe haiguse suuremaks kui teise? Kindlasti on haigusi, mille mõju jääb pikemaks, kui need juba saadud on. Kindlasti on haigusi, mis on silmaga nähtavad, kui jäse on kõver või ühest silmist pime või keegi seljast halvatud ei saa liigutada oma jalgu. Samas on haigusi, mida me nimetame vähiks ja neid me kardame eriti, sest need on arstide sõnul sageli surmaga lõppevad. Kui ratastoolis saab elada kauem, siis vähi või südamerikke puhul on haigus kriitiline. Kas see haigus on kriitiline ka Jumalale? Kas Jeesuse jaoks on üldse olemas mõni haigus, mida ta ei suutnud terveks ravida?

Evangeeliumid kirjeldavad, et Jeesuse juurde toodi mitmesuguse haigusega inimesi ja ta tegi nad kõik terveks. Seda väidet on evangeeliumites korduvalt ära märgitud. Evangeeliumitest puudub fakt, mis ütleb, et Jeesus ei suutnud haiget tervendada. Seda ei ole. Kui lugeda pühakirja, siis seal on haigete tervenemisest erinevad kirjeldused, kuidas ta kellegi haiguse puhul käitus ning inimese tervendas. Mõnele ta ütles sõna, mõne eest ta palvetas, mõne peale pani käed, mõne puhul kasutas abivahendeid. Kõigi puhul on aga üks kindel tõsiasi: nad said terveks. Kas kohe, tee peal minnes või saadeti haigele teade läbi teiste, et ta saab terveks.

Sageli on ka meie seas arusaamine, et kui inimene ei saa otsekohe ehk kohapeal terveks, siis nähtavasti seda ei juhtu ka hiljem. Siiski selgub, et tervenemised on ikkagi toimunud, õigupoolest sellest on teada saadud mõne aja möödudes. Seetõttu meie usku vähendab MÕTTEVIIS, et inimene peab OTSEKOHE TERVENEMA ja kui see ei juhtu silme all otsekohe, siis seda ei juhtugi. See on iga tervenemise puhul eestpalve tühistus, mille tõttu paljud terveks ei saa. Jeesus teadis seda ja ta ütles: ära karda, usu ainult! (Mk 5:36, Lk 8:50) Piibellik tervenemine ei ole üksnes selline, kui keegi otsekohe terveks saab. Juba Vanas Testamendis on näha, et pigem tervenesid inimesed öeldud sõna mõningase viivitusega või mitte kohe. Surnust üles ärkamine toimub küll otsekohe ja kui surnu üles ei ärka ehk seda ei juhtu silma all, siis seda ka ei toimu. Kuid haiguste puhul on tervenemised mitmesuguse aja jooksul täiesti piibellikud! Haige ei pea ilmtingimata evangeelsel teenistusel tervendaja silme all saama terveks, nagu tavaliselt kristlased soovivad näha ime.

See veritõbine naine, kes puudutas Jeesuse riietust (Mt 9:22), sai terveks selsamal hetkel. Samas pidalitõbised tervenesid hiljem, mitte Jeesuse silme all. Jeesus oleks võinud ju mõelda: ahh, nad ei saanud terveks. Ma palvetasin küll, aga Isa ei vastanud sellele palvele. Jeesus sai ju hiljem teada, et pidalitõvi oli lahkunud haigetest, kui teda üks neist kümnest tuli tänama. Nad ei tänanud kohe, sest ei näinud kohe palvevastust. Teepeal minnes said terveks. Jeesus küsis: kus siis teised jäid? Miks nemad välja ei ilmunud? Väejuhi teenri tervenemine toimus üldse üksnes sõna alusel, kus haige isegi ei näinud kordagi Jeesust. Teda ei veetud mõnele kristliku tervenemise koosolekule. Ka siin oleks võinud küsida: kuule Jeesus, oled sa ikka kindel, et sul on see võimekus, tuntud tervendaja kogemus ning sinu tervendamise meetod toimib?! Jeesus oleks võinud kahelda, et sel moel keegi üldse terveneb. Sai ta ju alles hiljem jüngrite kaudu teada, et teener on elus ja terve, kes selle loo evangeeliumisse kirja pani. Seega Jeesus ei pruukinud üldse sellest mõelda, mis sest poisist sai. Jeesusel oli palju haigeid, vaevalt et ta kõiki isegi tundis, kes terveks said.

Mida me öelda tahame? Tervenemise puhul kõige suurem takistus on see, kui me KOHE EI NÄE tervenemise märke ja arvame, et seda ei juhtunud. See võtab ära usu südamest ja inimene ei saa terveks. Kui me aga tulemusele tähelepanu ei pööra, vaid jääme kindlat uskuma, et haige saab terveks nii või teisiti, sest palvetatud ju on ja see ei loe, millal see tervenemine juhtub, kas meie silmade all või mõne aja jooksul, siis see ka juhtub ja inimene saab kätte palvevastuse. Sest palvetaja käest küsitakse usku!

Kui sa palvetad, siis ära vaata haiguse kulgemisele, vaid vaata Püha Vaimu väe liikumisele ja Jeesusele, kelle vermete läbi on tervis tulnud kõigi haiguste puhul. See kehtib ka haige puhul. Kui sa peale palvetamist ei näe otsekohe tervenemist, siis see ei tähenda, et sa ei saa terveks või Jumal ei tegele sinu haigusega. Jeesus ütles haigetele, kes ei suutnud ennast liigutada: siruta! (Lk 6:10) Ta ütles erinevaid sõnu (asju), oleneb mis haigus oli. Jalutu pidi püsti tõusma. Pime pidi silmad avama. Ühesõnaga, haige usk algas hetkest, kui ta liigutas seda haiget kohta, mida ta varem liigutada ei saanud. See on mentaalne ehk mõtteviisi muutumine. Ühest küljest on eestpalvetaja usupalve, kes peab jääma enda palve juurde kindlaks, teisest küljest eestpalvetatav peab hakkama midagi tegema (uskuma), mida ta varem teha ei suutnud. Siin ei ole midagi keerulist.

Jumala jaoks on kõik haigused samaväärsed, mitte üks neist pole raskem. Kui sa arvad, et "oo, see haigus on küll väga raske, ei tea kas Jumal ikka tervendab", siis sa juba sellise mõtteviisiga oled tapnud oma usu ja Jumal ei saa vastata su palvele. See on see sinepiivakese usk, mis läks kaduma. Kui sa hakkad haigete puhul alati vaatama Jeesuse vermetele, siis sinu jaoks ei oma tähtsust, kas haige on ratastoolis, pime või tal on vähk. Vahet ei ole! Sa palvetad ju Jumala poole! Mis haigusest Jumal ei suuda inimest terveks teha? Sellist haigust ei ole olemas. Selle usuga pead sa alustama ja palveta ning tee midagi, mida haigus takistas sul varem tegemast ja jää rahulikuks ja kindlaks, las Jumal tegeleb sinu haiguse tervenemisega. Lihtsalt jää usu juurde ja oota. Kui sa usud, siis sa saad terveks.

Jeesuse jaoks ei ole vahet, mis deemon või haigus on, sest ta teeb kõik haigused terveks. Ükskõik mis haigusest. Kõik saavad terveks. Nii oli Jeesuse ajal, nii on nö meie ajal ja nii jääb igavesti olema. See on sinu usuküsimus. Kui sa usud seda vaimset tõsiasja, siis see muutub sinu jaoks reaalsuseks.

Mk 1:34, Mt 8:16, Jk 5:15

NB!

Sa võid vabalt võtta rohte, mida arstid sulle määravad või läbida operatsioone, sest Jeesusel ei ole selle vastu midagi, sest sel juhul ta lihtsalt teeb omalt poolt oma osa, mida temalt palutakse. Kui sageli inimesed panevad tervenemise vaid kliinilise ravi arvele, tegelikult meil pole aimugi kui keeruline inimese ihu on ning kui palju Jumal selle juures ise tervendab, mida arstid teha ei suuda. Seetõttu te kuulete ka arstide suust, et see ei saanud nii hästi minna, aga läks? Kes siis tegi selle ülejäänud osa, tuleks küsida. Mõned inimesed, kes peavad Jumalat kõrvaltvaatajaks, ütlevad, et meie organism suudab ise terveneda, et tal on see omadus. Jah, mõne asja puhul on. Näiteks nahk taastub kahe nädalaga. Olgu. Siis küsime, kust kohast inimene sai kaasa selle "ise tervenemise" omaduse ja samuti, kuidas inimene võib kindlalt väita, et Jumala sõrm ei ole tema juures teda sel ajal puudutanud? Jumal ju näeb, kui inimene on rohkem tabletiusku, siis Jumal ei sunni ennast peale ehk ei tule vahele sekkuma. Paljud haigused saab tõepoolest sel viisil välja ravida. Olgu nii. Kuid välistada Jumal inimese tervenemise juures on kindlasti ülbe hoiak ja pigem uskmatus, et Jumalat ei ole olemas. Kui sageli inimesed lähevad uhhuutajate magusa lubaduse õnge, kes ajavad neil pea segamini või siis löövad käe mõne sensitiiviga, et saada abi ning raiskavad palju raha ära. (Lk 8:43) Seda on alati tehtud. Ka Jeesuse ajal inimesed käisid nõidade juures, kulutasid raha nende peale, kes ravis kurjade vaimude ülema (Peltsebul jt, Mk 3:22, Lk 11:18) abil. Jah, nad võisid saada abi, aga need patsiendid kaotasid oma hinge. Ega nõiad ning kurat ning tema deemonid ei läinud pärast seda inimesest välja, nad jäid inimese hinge. Selline inimene, sai ajutiselt ihule abi, aga tema hing läks põrgusse. Sest see hing kuulus pärast seda kuradile.