Mida tähendab: te panete alati vastu Püha Vaimule. (Ap 7:51) See põhineb liigsel ettevaatlikusel, et äkki tuleb kogudusse sisse mõni valeõpetus. Siis on sõna v õpetused formaalselt lukus. Lukustajate meelest Püha Vaim ei ütle midagi uut, mida ta ütles 2000 aastat tagasi. Selline Püha Vaimu peetus tunnistab sellest, et Püha Vaim võis öelda ja rääkida nelipühal, siis, "kui ta oli noor" ning ta peaks kogu aeg jääma selle juurde; aga mida nüüd on öelda, see tuleks tsenseerida koguduse jaoks, kuna seda ei ole Püha Vaim öelnud 2000 aastat tagasi, ehk pole piiblist. Sarnaselt, sinu vanaisa võib rääkida vaid seda, mida ta ütles siis, kui ta oli noor mees, aga seda mis tal täna öelda on, seda meil tuleb tsenseerida. Absurd!
Aga just selliselt Jumala sõna kogudustes käsitletakse! Praktiliselt igal pool. Kas pole kummaline? Nende meelest Pühast Vaimust on vaid see, mis ta ütles 2000 aastat tagasi?! Kui seda UT ei ole, siis see ei saa olla Püha Vaimust.
Kristlik Mõttevõra õpetab, et Püha Vaim ei jäänud kinni sinna kaugesse aega, kuhu kirik ta sõnad lukustas.
Püha Vaim tegutseb ja on alati värske ning see mis ta täna kuulutab, ei pruugi üldse ühilduda enam sellega, mida ta rääkis algkoguduse jaoks. Näiteks koguduse korrast, orjandusliku korra ajal! Meil ei ole ju naised enam meeste omand ja palju muud, mis totaalselt on muutunud, millest varem kirjutasid UT kirjad. Selles peaks iga terve mõistusega inimene vahet tegema, kes koolis on käinud. Niisamuti VT tekstid ei ühildunud Püha Vaimu poolt inspireeritud UT tekstidega, millele juudi rabid vastu panid ja jüngreid alusetult süüdistasid. (Ap 7:15)
Sõna iseenesest ei ole midagi sellist, mis ilma Püha Vaimuta käsitleda, nagu kuivatatud leib. Jumala Sõna ei ole kuivik (Jh 6:51), vaid elav vesi! (Jh 4:10) Nii ei ole ka sõnast üksi kasu, kui seda interpreteeritakse Vaimust eraldiseisvalt.
Jeesuse jüngrid rääkisid välja sõna (rhema) ja tegutsesid selle põhjal. See oli värske, elav leib, mitte logos. Aga alati Püha Vaim ja rhema esinesid üheskoos. Mitte nii, et me loeme logost ning räägime sõna, aga vaimu liikumist selle juures ei esine. Paraku just liturgiasse kaldunud kirikud sellises võtmes usklike õpetavad (sh jumalateenistused) ja pole siis ime kui koguduse liikmetel on püsivalt nälg ning nad otsivad toitu väljaspoolt, kus toimub midagi karismaatilist. Kaua sa ikka krõpse sööd? Sa ei sure ära, aga sul puudub hea tervis ja Jumala vägi, mis avaldub Püha Vaimu tõttu. Kui me aga sõna ja vaimu eraldame, siis Püha Vaim vaatab tegevusetult pealt ja ootab juba sajandeid, millal temale mõni võimalus antakse! Kas üldse antakse?
Jeesuse ajal panid rabid vastu Püha Vaimule. Nad lugesid Moosest ja prohveteid, aga ei tahtnud midagi kuulda Püha Vaimu kõnest. (Pertruse esimene jutlus, Ap 2:14jj, Pauluse õpetused) Kas õpetajate vastupanu erineb täna kuidagi sellest mida rabid tegid? Ei erine. Ka täna ei ole Eestis väga palju kogudusi, kus Püha Vaim saab vabalt liikuda ja sõna (rhema) võtta ning koguduse inimesed selle läbi teenitud, rääkimata evangeeliumi kuulutamisest ja uutest usklikest.
See on Jeesusele suur probleem, millega ta puutub kokku eestlaste kirikutes, nende kangekaelsete juhtide näol. Need otsivad teiste juhtide heakskiitu ja tahavad meeldida teistele konfessioonidele ning oma vahel kirikute juhtide meele järgi olla, aga mitte Püha Vaimule ning sellele, mida Jeesus tahab kogudustes täna teha. See ei ole ainult Eestis nii. See on üleüldine probleem. Vastupanu ja alati. (Ap 7:51) Huvitav, eks ole? Midagi ei ole muutunud. Panid vastu siis, panevad vastu ka nüüd. Nagu nende isad tegid, teevad nad seda ka ise.
Seetõttu igasugune karismaatiline vaimutuul on äärmiselt värske ja iga uskliku vaimu kosutav, kus iganes seda esile tuleb ning te tunnete seal Vaimuga täitumist ning väge. Kui te vähegi saate, võtke osa ja see värske leib julgesti vastu, sest seda kõike teeb Püha Vaim.