Kolmanda ja teisejärguliste teemade arutlemine ei too inimesi pääste juurde ega kasvata usku. Need aitavad laiendada silmaringi ja annavad teadmisi, aga need on kui viigimarjad supermarketi letis, millest ei toitu igapäev. Me palvetame, anna meile toitu tänapäev, aga tee suurt midagi selleks. Kui te vaatate suurt pilti, siis Jeesus peamiselt rääkis mis see elav leib on ja kuidas see "lauale" jõuab! Mida me vajame täna ja mida külvata selleks homme. Kui vaimulikud teeksid kasvõi kümnendiku seda, millest Jeesus rääkis, süttiks igas kogukonnas ärkamise tuli. Aga mida nad teevad? Nad räägivad aastast aastasse Vana Testamendi põhjal ja pole ime, et midagi ei muutu. Seda on hea teada, aga see ei ole toit ja elu, mida Jeesus tõi meile. Inimesed ei vaja religiooni, nad vajavad elu muutust ja Jumala abi igapäevase leiva ja hoole näol. Selle poolest erinesid jüngrid variseridest ja selle kinnituseks sündisid imed ja tunnustähed, haiged, kelle peale nad panid käed, said terveks, nagu piibel kirjeldab, mitte ei istunud Siiloahi tiigi ääres, lootes et kunagi midagi juhtub. Kogudused, kus seda ära tabati, muutusid tõmbekeskusteks ja inimesed voolasid "elava leiva" järgi, seisid järjekordades, nagu nõuka ajal leivasabades, et üldse elus püsida. Jeesusel on leiba piisavalt kõigile ja kui jüngrid seda serveerivad, siis antakse seda meile iga päev nagu Jeesus õpetas. Religioosed kirikud mõtlevad, et seda peab ootama ja nemad otsustavad, millal see "toode" kohal on, aga Jeesus ütleb:
"Võtke, sööge kõik, kes te olete näljased Jumala leiva järgi. See on teile iga päev olemas, värske leib ja kõigile jätkub. Ja öelge jüngritele, et nad ei tegeleks enam kõrvaliste asjade ja heietamisega, vaid hakkaksid tööle, pakkuma seda, mida inimesed vajavad. Kust neil veel seda leiba võtta on, kui mitte kogudusest? Hakake tööle, mis te ootate!"