Sageli deemonid sisenevad inimestesse pika vihapidamise või emotsionaalse seisundi või pinge seisundi ajal. Nad hoiavad kinni ühest perekonnast, kuhu neil on õnnestunud sisse tungida ja ründavad perekonna üht liiget läbi teise pere liikme.
Vaimudel puudub ihu, seetõttu kui neil tekib võimalus, kasutavad nad iga inimest, kelle sisse neil tekib õigus siseneda. Enamus juhtudel deemonid tegutsevad väljaspool ihu (segavad inimese mõtteid), aga võimalusel asuvad püsivalt inimese ihusse. Taolises olukorras tüli osapooled tajuvad vaimseid rünnakuid, püsivat solvumist, lõputut tülitsemist, mida nad ei ole alati ise esile kutsunud. Deemonid on selles osavad eksitajad. Kui deemon on saanud end kehtestada (domineerida) inimese mõtetes ning käitumises (see ei tähenda veel seestumist), siis see tüli püsib ning kuhjub. Samuti ei osata keerulisest olukorrast väljuda. Olukord muutub lootusetuks.
Psühholoogia on suhete puhul vaid poolik abinõu. Ütleks nii, et medali üks külg. Ükski psühholoog ei suuda inimesest deemonit välja ajada, isegi kui ta seda väga üritaks. Deemonid naeravad sellise katse peale, sest deemoni teeb relvituks üksnes Jeesuse veri. Vaimseid probleeme lahendatakse vaimselt, mitte hingeliselt.
Sageli pöördutakse psühholoogi poole, aga tegelikult on asi juba söge vaimne rünnak. See ei tähenda seda, et psühholoogi ei ole vaja, vaid tema käed jäävad lühikeseks, kui asi on väljunud kontrolli alt ja inimeses on kuri vaim. Psühholoog tegeleb hingehoiuga, aga Kristus tegeleb teie vaimuga, kogu teie olemusega. Kristlaste ülesanne on inimesi sellises olukorras juhendada, selgitada ja aidata inimestel vabaneda kurjadest vaimudest.
Deemoneid tuleb käskida: välja Jeesuse nimel! Neile Jumala sõna deklareerida ning anda mõista, et neist ollakse teadlik, nüüd ei ole neil enam pääsu. Nõudmise läbi saab neist lahti ja tekib inimeses rahu eeldus ja suhe saab lepituse.