ÕNNELIK ABIELU

Esimene asi mida tahaks abielu õnnelikkusega öelda on, et õnnelikkus on väga subjektiivne ja hetkeline. Sa võid olla kakskümmend aastat abielus, siis keegi tuleb räägib sulle mõned väited või sõnad või jutlustab midagi, siis korraga sa mõtled, et sa oled täiesti õnnetu, su abielu ei ole õnnelik. Su abielu on läbi kukkunud, sulle ei meenu, et sa oleks õnnelik olnudki. See on selline väga ohtlik asi, inimestele rääkida või jutlustada sellisel kombel, mis defineerib abielu õnne või selle puudumise. Küsimus ei ole selles, kas me oleme õnnelikud või mitte, peame aru saama ja vastutama selle juures, et kõik abielud on täiesti unikaalsed. Täiesti erinevad. Võib öelda, et ei ole kaht samasugust abielu, vaid iga suhe kannab unikaalset mudelit. Ei ole kahte ühesugust abielu, nii nagu ei ole maailmas ka kahte ühesugust inimest.

Seetõttu ei ole selline Pauluse õpetus, et naine peab alistuma mehele ja mees armastama oma naist, see ei ole universaalne. Selline õpetus oli orjandusliku korra kontekstis ja sellest tulnud, kuid juutide perekonna tava, kuid lihtsalt üks mudel. Paulus tõi selle kreeklastele ja tänapäeval seda sama konteksti üle kanda meie aega, kindlasti ei toimi kui universaalne abielu mudel. Enne seda kui Paulus selle * juhisega kreeklaste juures välja tuli, inimesed abiellusid, olid samuti subjektiivselt kas õnnelikud või ka mitte. Kuid küsimus ei ole siin selles, kuidas saada õnnelikuks, vaid selles, mida Jumal on mõelnud abielu suhte puhul. 

Kui me jutlustame või räägime kristlastena, et meil on agape olemas ja me saame agapet kui sellist kasutada, selleks et meie abielu muutuks õnnelikuks. Tõepoolest, kui seame esikohale need põhimõtted mida agape puhul saame elus rakendada, siis vaatamata sellele, kuidas meie abielu välja paistab teistele, meil olukord on täna või ole varem, siis meie emotsioon ei tohiks ümber hinnata ega mõjutada seda üldist pilti. Kui sa oled kolmkümmend aastat olnud abielus, siis see ei ole reaalne olla kogu aeg õnne tundega. See ei ole reaalne. Seetõttu kui me seda ei mõista, siis õnne läbi asju vaadata, on väga ohtlik "mänguasi". See ei tähenda, et õnn ei oleks vajalik.

Kui keegi agape läbi oma elus olukordi lahendab, ükskõik milliseid situatsioone, probleeme või tülisid, siis igal juhul sellisel moel abielu on paremini organiseeritud ja läheb korda.

Kas siis need inimesed, kes ei ela koos Jumalaga, ei ole saanud agapet, siis, mis nemad siis teevad? 

Jumal on tegelikult palju universaalsem. Ta on öelnud, et armasta oma ligimest nagu iseennast. Kui sa armastad oma abikaasat nagu iseennast, ega taha midagi sellist temale mida sa ei taha endale, siis isegi, kui sa ei tunne Jumalat, aga sa armastad oma abikaasat nagu iseennast, isegi kui sa ei tea midagi agapest, sinu abielus igal juhul on kordaminek ja õnnestumine. See on niivõrd põhjapanev ja universaalne põhimõte, et siin need Uue Testamendi avastused ja õpetused ei muuda seda eelnevat oluliselt.

Kui me nüüd räägime kristlastest, et meil on agape armastus ja me teame kuidas on õige ja kuidas tuleb armastada, siis ometi tahaks küsida, kui palju on kristlaste seas abielusid, mis lõpevad lahutamisega. Isegi tuntud jumalamehed lahutavad. Kirikuõpetajad lahutavad, jutlustajad lahutavad. Kuidas see võimalik on? Siin ongi küsimus selles, et me oleme nendesse õpetuste keerdkäikudesse takerdunud ja ajame oma õigust taga, aga me oleme selle juures sulgenud oma mõistuse ja südame Jumala üldise arusaamale. Nii nagu Jumal näeb abielu. See ei ole mingisugune tee seda ja siis sul läheb hästi käsu järgimine, rägastik, kus on erinevad seisukohad või õpetused. Kui sa seda teed, siis on sul nii, kui sa seda ei tee, siis on sul teisiti. Kui sa järgid kõiki neid asju, siis sa saad õnnelikuks. Kui sa aga kõike seda ei tee, siis sa ei saa õnnelikuks. See ei ole selline versioon - Jumala meetod. Jumala versioon on väga lihtne. 

Jumal lõi inimese meheks ja naiseks, aga abielus on nad üks ihu igas mõttes. Siin ei ole mõeldud seda, et mees valitseb naise üle või naine peab alistuma. Kui Jumal lõi Aadama ja Eeva puhul ta ei öelnud, et see mudel mis ma nüüd tegin omab spetsiifilist kasutusjuhendit. Et see abilelu õnn on teile kättesaamatu või keeruline. Sest vaadake, kui sa oled Jumalaga kohtunud, siis sinus on seda pühadust ja abielu on püha. Seda on nii piisavalt palju, et lihtsalt kõik muu muutub tähtsusetuks. Kui Jumal lõi Aadama ja Eeva, siis nad olid Jumalale ligi. On selge see, et Jumal on armastus, oli enne seda armastus, kui Kristus tuli, kuigi on öeldud, et läbi Kristuse sai Jumala armastus meile nähtavaks. See ei tähenda seda, et Jumala armastus ei olnud inimestele - ei Eevale ja Aadamale juba nähtav. Muidugi oli. Kogesid nad pühadust. Nad said aru sellest, milline on armastus. Ometi neil oli väga palju küsimusi, sest nad olid esimesed. 

Väide sellest, et agapet hakkasid inimesed avastama alles Püha Vaimu tuleku järel, ei ole päris täpne. Aadam ja Eeva olid samamoodi agapega kokku puutunud, sest kui sa puutud Jumalaga kokku, sa puutud pühadusega kokku. Kõik kes puutuvad erineval moel kokku Jumala vaimuga, puutuvad kokku Jumala agapega ning pühadusega. Sa kohtud armastuse, väe ja selle jõuga. Kuid hiljem see muutus nagu teame, siis hiljem Jumala armastus on kristlastele tehtud kättesaadavaks. Saame kogeda Püha Vaimu, saame südamesse agape, saame aru, milline Jumala armastus on, mis seda iseloomustab. See ei lõpe ära, see on igavene. Saame seda armastust väljendada teiste inimeste vastu ja näidata, kuidas Jumal armastab inimesi. Samamoodi saame seda praegu rakendada oma abieludes. Nii mees kui naine, siin ei ole ilmtingimata vaja mingit keerulist käsurida, hierarhiat ega süsteeme kuidas saada õnnelikuks, ammugi orjandusliku korra konteksti üle kanda, mida Paulus kreeklastele soovitas. 

Kreekas olid abielu asjad hoopis teisiti kui juutidel. Seal olid nii naistel kui meestel võrdsed õigused. Seal tekkisid lihtsalt olukorrad, mida Paulus püüdis oma parimal äranägemisel lahendada. Teeme nii. See on kokkulepe asi ja see peaks siis õnnestuma. Reaalsus on see, kui te vaatate kristlike abielusid, ei õnnestu! Küsimus ei ole üldse selles, milliseid juhiseid sa täidad või mida sa ei täida, vaid küsimus on kokkuleppes. Küsimus on ühises mõistmises selles, et Jumala universaalne meetod on abielu puhul kõigile kättesaadav. Isegi neile, kes ei ole kristlased, sa armastad oma abikaasat nagu oma ligimest, iseennast, siis sinu abielu on igal juhul hoitud. Kui mõlemad seda universaalset printsiipi järgivad, siis mis peaks minema valesti? Küsimus on paari tahtes, kas me tahame seda abielu elada, oleme otsustanud jääda kokku, lähme läbi ka raskustest ning üksi takistus ei suuda seda kokkulepet murda. Või me mõtleme, et mul on selline olukord, keegi inimene ütles, et ma pean õnnelik kah olema, aga ma ei tunne seda. Nüüd keegi jutlustas siin või seal ja teab täpselt kuidas õnnelik abielu käib. 

Olukorrad mis meie elus on, need tulevad või lähevad, aga abielu püsib. See on selline püha suhe. Jumal on nii universaalselt selle välja mõelnud, et selleks et abielu püsiks piisab isegi ligimese armastusest. Agape on lihtsalt sellele boonus. Sellega kaasnevad vaimsed mõjujõud. Jumal võtab osaleb abielu õnnestumises. Agape on vaimne nähtus, mis annab meile lisajõudu raskustes. See on teistmoodi, kvalitatiivselt kõrgem tase.

Abielu õnn on väga subjektiivne asi, kus täna võid tunda õnnetuna, homme õnnelikuna ja jälle õnnetuna. See on selline hetkeline taju ja hinnang ning emotsioon. Tähtis on abielu puhul see, et me usaldame ja toetume täielikult sellele mudelile, mida Jumal juba algselt oli Eeva või Aadama puhul andnud - nad on üks ihu. Igas mõttes. Kui keegi on üks ihu, siis seal ei ole mingeid võimuvõitlust, soleerimist või isemeelsust, vaid on lihtsalt koostöö. Just nimelt töö ja ühes koos. Ühine olemine ja mida Jumal on kokku pannud, siis me ei saa seal hakata lahendama või otsustama, sina oled boss ja sina pead olema minu teenija. Siis see ei ole enam abielu, vaid üks teenib teist.  Jumal selliseid versioone abielus ei ole ette kirjutanud, vaid abielu on tõesti üks ihu, kui me oleme ühes ihus ja armastame "oma ligimest" e meest või naist - isegi kui sa ei ole kristlane, aga sa armastad oma abikaasat et sa soovid talle sedasama mida endalegi, siis su abielu igal juhul läheb korda. Samamoodi võiks kristlastele öelda, kui me oleme tundma õppinud mis on agape ja kasutame seda oma elus, vaatamata sellele kui rasked ajad on, sa võid aastakümneid toetuda agape armastusele. Kui sa selle järgi käitud, mis on seal näiteks esimese korintose kirja kolmeteistkümnenda peatüki salmides (1Kr 13 pt) kirjutatud, sa võid selle peale täiesti rahulikult loota. See toimib. Selles on nii olulised erinevused meie inimlike ideedega, mille peale me isegi ei tule. 

Toetudes sellele, et armastame oma kaasat nii nagu me tahame et tema meid armastaks või armastame agape armastusega, siis tegelikult ei saagi midagi valesti minna. Kui sa oled kaks aastat abielus, siis mõtled, kui sa oled juba kakskümmend või kolmkümmend, siis ei ole mõtet õnnelikkusega üle võlli minna. Keegi kes on olnud abielus aastakümneid, võib öelda, et õnn oli vahel nagu külaline, aga pikad asjad püsivad koostöö ja tahte tõttu. Iga abielu on täiesti unikaalne. Mis ühele paarile on juhis võib teisele paarile olla täiesti sobimatu. Jumal on nii loonud. Kõik inimesed on erinevad. Lähtuge alati sellest, milline on teie elu, kes te koos olete, mis teile sobib ja mida te valite, kuidas te elate, kuidas te otsustate. See kuidas te otsustate, on just teie otsus ja teile abielus parim.