Enne kui Jumal vastab meie palvele, ta tahab teada, et meie veendumused ja kavatsused on õiged. Ta tahab teada, mida me mõtleme ja kuidas me ära otsustasime. Me peame jääma ka otsuse juurde. Just meie otsus avab meile palvevastuse.
See meie otsus võib olla mitmekihiline, aga kui Jumal näeb, et me oleme asjast õigesti aru saanud, nii nagu vaja ning selles nüüd meelekindel, siis ta saadabki palvevastuse.
Usk ei ole ju midagi muud kui kindel veendumus selles mida loodetakse. "Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus," Hb 11:1.
See otsus on meile ka ühtlasi üleloomulik teadmine, et Jumal tahab nii ja rahu südames annab meile sellest märku. Rahu on kõikumatu usu vaimuvili.
Selle otsuse enesele teadvustamisel, oleme Jumala tahtest aru saanud ning me mõistame teineteist ühtmoodi. Seetõttu Jeesus küsis: mida sa tahad, et ma sulle teeksin? Ta küsis enne, et olla veendunud poolte kavatsustes, mida inimene soovis ja Jumal pidi andma ning mõistmine vabastas palvevastuse. Et me mõistame üksteist ühtmoodi.
