I - V osa
I osa
Meele uuendamise seisukohast eesti kristlaste seas puudub kord ja valitseb segadus, mis ei ole mõistlik ning ei vii mitte kuhugi välja. See tuleb sellest, et kreeka keelest termin meel on tõlgitud mitmemõtteliseks ja pole ime, kui piibli lugeja seda ei näe ja ei mõista, mida Paulus meelsuse juures õpetas. Asi on lihtsalt termini tõlkimises, millega algtähendus läheb kaotsi või ei ole enam see, mida Paulus õpetas. Teisalt tuleb teadmatus ka sellest, et eestlastele sõna meel tähendus on ebamäärane, arusaamatu ning seda seostatakse mõistusega või mõtlemisega. Kuid meel ei ole üksnes mõistus või mõtteviis, vaid inimese meelsus. Kui teile räägitakse meelsusest, siis see on algtähendusele kõige lähemal. Niisiis, meie kirjutame täna meelest ja meelsusest. Eestlane ütleb, minu meelest, aga mõtleb selle juures, minu arvates. Tegelikult meel ei tähenda üksnes arvamust, meel on meeleseisund ja meelsus. Lühidalt, millise meelsusega keegi elab oma elu.
Esimene viga, mida meele suhtes räägitakse või segamini aetakse kirikutes, on kahtlemata meeleparandus (patukahetsus). Te võite minna näiteks Oleviste kogudusse (mitte ainult) ja seal räägitakse teile praktiliselt iga teenistus meeleparandusest. See on jutluste peamine tuum, mida üsna tihti kuulete. Kas selles on siis midagi valesti? Valesti ei ole siis, kui seda kuulab uskmatu, kes tuli kirikusse ning kelle meel on parandamata ja hing vajab päästmist. Selge, et temale kõlab meeleparanduse sõnum kui Ristija Johannese kuulutus: parandage meelt, Jumalariik on lähedal! Uskmatu või patune vajab esmalt meeleparandust. Kuid see on esimene samm. Kui inimene on meelt parandanud, siis ta ei vaja enam meeleparandust, sest meelt parandatakse pattudest. Kui sa eile parandasid meelt, palusid patud andeks, siis sul ei ole põhjust seda täna uuesti teha. Sa oled puhas, sul on Kristuse meel. (1Kr 2:16) Kuid nüüd, häda seisneb selles, et ta kuuleb jälle sama sõnumit ja mõtleb: ma ju parandasin meelt? Miks ma pean seda jälle tegema? See aga kordub ja kordub ja jääbki korduma. Selle juures ei õpetata, et meeleparandus on neile, kes ei ole Jumalaga lepitatud. Kui aga inimene on Jumala laps, siis tal ei ole meeleparandusega midagi peale hakata. (Toim: teame, et nüüd hakkab mingi pommitamine a´la ka usklikud teevad pattu jms. Ei vaidle vastu.) Küsimus on põhjendatud. Mida ma peaksin veel tegema? Tegelikult sa ei pea iga kord kirikus muudkui patte andeks paluma. See on arulage tegevus, kui sa ei ole pattu teinud. Miks sa peaksid siis andeks paluma?! "Äkki on veel mõni tahtmatu patt?" No kuulge, see läheb juba naeruväärseks! Uskliku patuga ähvardamine ei ole küll elu armu all, vaid käsumeelsus.
Tuleme nüüd selle vea juurde, mis siis oleks õige rääkida? Piibel ei õpeta, et me peaksime iga päev meelt parandama, aga õpetab, et meil on Kristuse meel ja meil tuleks ka enda meel viia Kristuse meelega vastavusse. Kui palju seda õpetatakse? Seda ei räägita ja kui midagi lipsab läbi, siis, see on segane jutt ja selle järgimine või praktiline kasutamine selgusetu ehk teisisõnu, mida tähendab meele uuendamine, kuidas seda läbi viia ja milline on meele uuendamise eesmärk ning lõpetuseks, inimene peab ju aru saama, kas ta meel on uuenenud. Niisiis, meeleparandus ei ole meele uuendamine, vaid meeleparandus toimub enne meele uuendamist. See eristab kristlasi teistest usunditest. Meele uuendamine võib mõne jaoks olla pikema ajaga väljakutse, aga see on protsess, mida tuleb mõistusega võtta. Kui sa sellest mõistusega aru ei saa, siis võib tekkida vale süütunne ja sa võid püsivalt endast mõelda valesti, nii, nagu tegelikult ei ole. Seda ei tohi olla! Sest siis tammub usklik kohapeal, otse kui rappa vajunud. Kui sa läbisid meeleparanduse, siis meel on parandatud. Edasi sa saad meelt vaid uuendada ja alles siis.
Meele uuendamine näitab seda, millise meelsuse poole sa püüdled ja millise meelsusega sa elad? Panime siia küsimärgi.
Kui sul on Kristuse meel, siis sa teatud meelsuse all ei tee enam seda, mida sa tegid oma elus enne meeleparandamist. Kui sa parandasid meelt, aga jätkad vana meelsusega, siis tegelikult sinu meel ei ole siiras ja sa peaksid esmalt uuesti minema Jumala ette ja südamest kahetsema, et sa pole ära pöördunud halvast ning paluma, et Jumal annaks sulle andeks ja jõudu selleks. On palju kristlasi, kes muudkui käivad sellises meele segaduses, et nad tunnevad süükoormat, haletsevad ennast; kuid see on tunnus, et nad ei ole Jumalaga lepitatud.
Kuid teine asi on õpetus. Kui kirikutes räägitakse meele uuendamisest kui meeleparandusest, siis võib kristlasel tekkida väär pilt, ta ei tea, mida teha tuleb. See on kõige hullem. Sa parandasid meelt, aga keegi ikka ja jälle ütleb, et sa pead seda uuesti tegema. Sa ei saa enam millestki aru. Tekib ahastus ja lootusetuse tunne: mis mõttes ma jälle pean ennast alandama? Kas ma siis polegi usust õigeks saanud? Sellisel pinnal on väga palju valeõpetust ja meeleparandusega lahmimist! Seda ei tohiks olla. Kui te kuulete seda sõna ja olete meeleparanduse läbinud, siis jätke see tähelepanuta. See on nagu piitsutamine. See ei ole kristlik ega oma muud, kui naeruvääristab kristlase puhtust ja teeb püha maha. See võib olla isegi deemonlik kõne. Miks me halvustame neid, keda Kristus on patust vabastanud ja teinud õigeks? See on väga tõsine asi ja sellised õpetajad viivad usklikud käsumeelsusesse, õigupoolest ongi sisult käsumeelsus ja karistus, mitte arm ja õnnistus ning vabadus. See selleks. Meele uuendamise suhtes on väga vähe selget ja terve mõistusega kirjandust, mille lugedes te saate aru, mis on asja tuum.
Niisiis, meele uuendamine ei ole ilmtingimata eesmärk omaette, kuna pühakiri ütleb, et meil ON Kristuse meel. See juba on.
See ei ole mingi mõistuse targutus või mõistusega võtt, see on hinge seisund. Meelsus, mida sa omad, õigupoolest, mida Kristus teeb oma Vaimu tõttu sinu sees. Lihtsa näitena võib öelda, et sa ei tee kaasa enam seda, mida sa varem patuse loomusega tegid. Su mõtteviis on arengufaasis, kus sa otsid parimat, seda mis tuleb ülalt. Kuid sa ei tee ju seda käsumeelsuse tõttu, vaid see on inimese sisemine hoiak hea suunas. Millised kirjakohad sellest kirjutavad? Märkisime eespool, et tõlge on probleem ja toome siinkohal välja esmalt kirjakohad, mis kreeka keeles tähistavad meelsust või meelt. Mitte mõistust. Kuna eestlaste piiblitõlge selle termini juures tekitab palju nn müra, mis tegelikult ajab segadusse. Pole ime, et inimestele meele uuendamine on avastamata!
II osa
MEEL, meelsus (kr k νοῦς) [nooce], mis hõlmab ühtmoodi tajumis- ja mõistmisvõimet ning tunnetamise, hinnangu andmise, määramise võimeid, see ei ole lihtsalt mõistus või mõtted, vaid ka intellektuaalne võime, mõistmine ja kui võime vaimse tõe saavutamiseks, hinge kõrgem jõud, võime tajuda jumalikke asju, tunnustada headust ja vihata kurja, mis annab meile kaine, rahuliku ja erapooletu kaalumise ja otsustamise jõu sh mõtted, tunded, eesmärgid, soovid. See on konkreetne mõtlemis- ja otsustamisviis. Vaatame siis kõigepealt, mida piibel kirjutab "meele" kontekstis nendest, kes ei ole veel meelt parandanud. See aitab eristuda ja lööb pildi selgeks ja on võtme tähtsusega. Kui sa eelnevast aru ei saa, siis sa ei saa aru millestki. Võtame ette esmalt tõlked, millega saab nõustuda.
"Puhtaile on kõik puhas, aga rüvedaile ja uskmatuile pole miski puhas, vaid rüve on nii nende meel kui südametunnistus." See on Pauluse kirjast Timoteusele. (Tt 1:15) Siin on kasutatud sõna "meel" ja selgitatud, milline on inimese meel enne meeleparandust. Enam selgemalt ei anna kirjeldada, milline on meel inimeses, kes ei ole usklik ja siin räägitakse nii meelest kui ka südametunnistusest. Kui südametunnistus on must, siis ei saa ka meel puhas olla. Kuid see kirjakoht ei ole usklikule kasutamiseks enam asjakohane juhul, kui ta on juba meelt parandanud. Siis ta südametunnistus on puhas ja inimese meel uuendatud.
Lisaks eelnevale on vaja aru saada, mida need rikutud meelega inimesed teevad või kuidas nad käituvad. "Nii nagu Jannes ja Jambres panid vastu Moosesele, nõnda panevad ka nemad vastu tõele. Nad on inimesed, kelle mõistus on rikutud ja kes on kõlbmatud usu poolest." (2Tm 3:8) Pauluse teine kiri Timoteosele kirjeldab väga tabavalt, milline on rikutud inimese käitumine. Kuna nad ei ole päästetud, siis nad ei kannata tõde ja panevad sellele vastu. Selline käitumine on tegelikult spontaane kõigi inimeste puhul, kelles on ka deemonid, aga ka nende isikute puhul, kes lihtsalt vihkavad usklike. Nad vihkavad pimesi, aga see on nende sisemise meele seisund, kus nad tajuvad tõe valu, mis kuhjab kui tuliseid süsi nende hinge ja tegelikult nad vihkavad kristlasi ilma põhjuseta. Variseid ja kirjatundjad tegid seda. See ei pruugi olla midagi isiklikku, aga see on vihkajate meel, mis sellise meelsuse neis esile toob. Kui nad oleksid meelt parandanud, siis nad seda enam ei teeks.
Leebema vastupanu suhtes annab piibel samuti juhise. "Lõputuid hõõrumisi inimeste vahel, kes on mõistuse poolest rikutud ja ilma jäänud tõest, ning kes arvavad jumalakartuse olevat tuluallika." (1Tm 6:5) On palju inimesi, kes kasutavad usklike ära. Samuti nende eesmärk on usklike vahel tüli tekitada või neid taga kiusata erineval moel, kuid nende "mõistus" (kr k tegelikult on selles kohas "meel") on rikutud, siis nad tegutsevad oma rikutuse tasemel. Lühidalt, millisel tasemel nende meel rikutud on, selline on ka nende rikutuse meelsus. Kuna nad ei mõista tõde, siis nad arvavad, et neil on õigus ja mõistagi oma tõde, aga nad on omakasu peale väljas ja nende tunnuste alusel saate aru, et need inimesed vajavad esmalt meeleparandust. Seetõttu neile on kohane kuulutada: parandage meelt! Nende puhul meele uuendamine on alles järgmine samm peale meeleparandust.
Kuid see õpetus on mõeldud eelkõige kristlastele ja seetõttu on asjakohane küsida: mida piibel eelneva suhtes õpetab? See hoiatab "et te ei laseks end nii ruttu ajada segadusse ega heidutada - ei vaimu ega sõna ega kirja läbi," 2Tm 2:2. Siin on puudu üks oluline sõna. Nimelt tõlkes puudub "meel". Selle mõte kreeka keeles on hoopis järgmine: "et te ei laseks meelt nii ruttu ajada segadusse ega heidutada." Siin ei räägita endast vaid meelest! Meelt saab segadusse ajada ja eesti keeles on isegi mõiste "meeltesegadus" ja seega inimene, kelle meel on segi aetud on meeltesegane. EKSS sõnaraamat toob tabava näite, "Tappis meeltesegaduses kaks kaaslast." Samuti "Ta on meeltesegaduse piiril." või ka "Mehi haaras nagu meeltesegadus: tormati mõttetult siia-sinna." Kas saab veel paremini sellist meele seisundit kirjeldada! EKSS selgitab, et see on vaimne häire, ka arutu seisund. Kas just vaimne häire, aga kindlasti on see arutu seisund. Siiski mõni võib ka suurest õnnest olla meeltesegaduses ning seetõttu seda ei saa kvalifitseerida kui vaimne häire. See selleks. Kindlasti on meelte segadus hooplemine. Paulus kirjeldab, et inimene võib oma "lihalikus mõistuses hoobelda". (kirjas Koloslastele 2:18) Kreeka k on seal tegelikult kirjutatud "lihalikus meeles hoobelda". Aga see on ka kristlaste kiusatus, kas pole? Õigupoolest ka uskmatud on mõtteviisilt lihalikud, kahjuks tihti ka usklikud, kes ei tule toime oma meelsuse ohjeldamisega.
Nüüd mida selleks teha saab, et hoida oma meelsust?
"Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses." Kui sul on Jumala rahu, siis domineerib Kristuse meelsus või meel. Rahu on ju Püha Vaimu vili, kellel on rahu südames, see ei lase oma lihal enda meele üle võidutseda. Lihtsalt rahu on vaimne mõjujõud, mis hoiab inimese meelsust. Toodud kirjakoht asub Paulus kirjas filiplastele, 4 ptk ja 7 salm. Kahjuks on sellest taas tõlge, mis ei võimalda kontekstist aru saada, kuidas rahu mõjutab meelt ehk kuidas üleloomulik rahu kristlast aitab. Milline sõnastus on tekstil kreeka keeles? "Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu meelsus, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses." Selline sõnastus on korrektne, mida rahu meelsuse juures ära teeb. Kui aga tõlge on vale, siis teksti mõte läheb kaduma ja te ei saa aru, kuidas vägi toimib ning mõistagi ponnistate ise, satute käsumeelsusesse, teete liha tegusid ja palju muud, mida piibel ei eelda teilt. Rahu on ülem kui kogu meie meelsus. See ei ole mingi astmeline allumise süsteem, vaid mudel, kuidas Jumal meie meelt uuendas ning seda meelt sinus alles hoiab..
III osa
Kirjas efeslastele Paulus ütleb selgelt, mis juhtub siis, kui meis on Kristuse meel. See mõte kahjuks eesti piiblist välja ei tule. See on täiesti kaduma läinud. Eesti keeles on "saada uueks oma mõttelaadilt", aga tegelikult "saada uueks meele poolest" või meelelaadilt. (Ef 4:23) Nagu juba eelnevalt selgitasime, inimese mõte ei ole meel ja sestap kristlik mõttelaad võib kristlasel üha edasi areneda, aga tema meel on ikka veel vana ja seetõttu te kohtate kogudustes niipalju vastuolulise käitumisega kristlasi. Nad räägivad häid mõtteid, aga kahjuks nende meel tunnistab nende vastu (Rm 16:18), et need on vaid sõnad (Jk 1:22), mille taga puudub südame meelsus (Hb 4:12) ja teod. Seetõttu on väga tähtis, et kristlased mõistaksid, et nad vajavad meele uuendamist ja selle suunas juhendamist ja puhast õpetust, mida meele uuendamine iseenesest sisaldab. Ei piisa sellest, et me räägime välja ilusaid sõnu või mõtteid, kui vaja on meele uuendamist! (1Kr 1:10) Meie vana meelsus võib olla meile kõige suurem kristliku arengu takistus, otsekui ankur, mis takistab usus edasi liikumist. Paulus nõuab seda tõepoolest! Kuidas ta seda ütleb?
Paulus kirjutab efeslastele "Ma ütlen seda nüüd ja tunnistan Issandas, et keegi teist ei elaks enam nii, nagu paganad elavad oma tühises meeles." (Ef 4:17)
Võime vabalt olla kristlased, aga meie meeled on kui tühised, kõlisavad kuljused. Kui me ei saa aru, et kristlasena ei saa enam elada edasi kui uskmatu. Me ei tohi olla nüristunud, teadmatuses, võõrdunud Jumala elust ega tohi roppuse ega kõlvatuse peale isegi mitte mõelda. Selleks saab meelt uuendada. Asi ei ole ainult äärmuslikes nähtustes, vaid üsna igapäevases tegevuses ja kõnes. See, millest me suuga räägime, sõltub meie meelsusest.
Nii nagu ei sobi riivatud ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine, nii ei sobi ka jõude olek, uudishimu ja lobisemine, sest nad räägivad sobimatult. (Ef 5:4, 1Tm 5:13) Jumala lapsele on kohane käia valguses, igasuguses headuses ja õigluses ja tões. (Ef 5:9) "Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine." kirjutab Paulus. (Ef 5:17) Sisuliselt eeldab see seda, et meil tuleb meelt uuendada ja mõista, milline on Kristuse meel. Vaim tuleb selles meile appi. (jj 18-20 salm) Näiteks, Vaim ei lase sul enam kasutada sündsusetut sõnavara.Vaim teeb meie meele tugevaks. (Gl 5:22-23) Kõigil tuleb Kristust tundma õppida. (Ef 4:20)
Südame meelsus ei teki iseenesest.
Meele uuendamine on teadlik tegevus, mis nõuab erilist tähelepanu. Paulus kirjutab efeslastele 4 ptk 17-23 pikemalt. Kui palju te kohtate kristlasi, kes on lahked, halastajad, andestajad? Selle üle kurdavad eelkõige uskmatud, kes toovad välja kristlaste puudused. See võib olla õiglane kriitika. Seda esineb siis, kui kristlased ei uuenda oma meelt. Kui meele uuendamine oleks tehtud, siis nad annaksid oma eluga tunnistuse Kristuse meelsusest. "Oo, ma olen ju kristlane!" ütlevad nad. Milline on su meel? Peetrus õpetas seda. (1Pt 5:9)
Paulus õpetas meele uuendamisest ja rääkis kogudustele.
Näiteks ta ütleb "kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis sõna oma mõistusega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega." Tegelikult eesti piiblitõlkest läks algmõte kaduma. Kreeka keeles on kirjas järgmiselt: "kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis sõna oma meelega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega." Ta räägib meelsusest, et meelsuse puhul ei ole vaja teha palju sõnu ja seda ei tohi segamini ajada vaimuilmingutega. Meelsus ei ole vaimsus ega Vaim. Keeltega rääkimine on Jumala Vaimu tegevus. Kuid meelsuse alusel on see meie mõistusele aru saadav ja meil tuleks oma meelsust läbi katsuda. Milline on meie õpetus, mida kogudustes jagame? Kas inimesed saavad aru, või neil esineb meeltesegadust ja nagu eestlane ütleb "puder ja kapsad". Paulus oli selles osas lausa nõudlik. (2Kr 10:5) Kui sõna selgitab meie meelsust, siis, see läheb hinge ja me oleme kui Jumala peegli ees.
IV osa
Vaatame veel. "Kuidas siis nüüd? Ma tahan palvetada vaimus, aga tahan palvetada ka mõistusega, tahan laulda vaimus, aga tahan laulda ka mõistusega." kirjutab Paulus. (1Kr 14:15) Sõna meel on siinkohal täiesti peidus. "Kuidas siis nüüd? Ma tahan palvetada vaimus, aga tahan palvetada ka meelega, tahan laulda vaimus, aga tahan laulda ka meelega," on see, mida Paulus siin tegelikult välja ütles.
Sisuliselt ta ütleb, et meelsus peab olema selge. Kristuse meel ei ole arusaamatu.
Kristlastel tuleb palvetada keeltes (vaimus), kuid tuleb palvetada õige meelsusega. Sõnad tulevad mõistusest, aga milline on südame meelsus? Kui need on lihtsalt sõnad, isegi mõtlemata mida öeldakse, siis selline ei ole Kristuse meelsus. Vanemad kristlased saavad vaistlikult aru, milline palve on võitud, mis saab vastuse ja milline palve on lihtsalt järjekordne liturgia, see ei tule südamest.
Miks Jumal peaks vastama palvele, mille meelsus ei ole Kristusega?! Selleks tuleb esmalt meelt uuendada. Suhtumine sõltub meelsusest. Kui sul palve suhtes on uuenenud meel, siis need palved erinevad üsna palju. Jeesus õpetas oma jüngreid palvetama. Tegelikult ta sihtis nende meelsust! Nende meelt oli rikutud, mis vajas uuendamist nagu ka meil.
Paulus õpetas korintlastele, et tehke vahet! Ta kirjutab: "Kui ma keeli rääkides palvetan, siis palvetab mu vaim, aga mu mõistus on viljatu." Jällegi see parasiitsõna "mõistus"! Tegelikult on kr k "meel". Ehk siis vaimus palvetades palvetab ju vaim, mitte meel. "Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega." (Rm 8:26) See on hoopis teine dimensioon ja vaimne. Kui meie vaim hakkab meie eest ise paluma, siis meie meelsus on selleks hetkeks kõrvale asetatud. See on tõde. Me lihtsalt isegi ei tea, mida meie vaim palvetab. Laseme sellel palvel kulgeda ja kui see palve lõppeb, siis saame jätkata palvetamist meie meelest.
"Sest kes on tundnud Issanda meelt, kes võib teda juhatada? Aga meil on Kristuse meel." (1Kr 2:16) Ometigi üks kirjakoht, mis on korrektselt ära tõlgitud. Kui sa seda loed, siis esmalt avastad, et sinus on Kristuse meel. Meil on Kristuse meel? Sa mõtled "Huvitav, milline see meel on? Kas tõesti minu sees on Kristuse meel?" Kuidas ma sellest aru saan?
Miks me ei mõista seda kui Vaim palvetab? Kuna meie arusaamise võime ei ole kuidagi võrreldav Jumala meelsusega. Isegi kui meis on Kristuse meel, me ei saa kunagi aru sellest, mida Vaim palub. Jumala Vaim kui ka meelsus on nii üle kõigest maisest, siis paraku nii ongi, et meie sellises olukorras saame vaid tunnistada, et nii see on. Kuid Jumal nägi seda ette, et meie meel vajab uuendamist, samuti olukorras, kus meie elus tuleb esile Kristuse meelsus, siis ometi meie vaim ikkagi teab paremini mida paluda. Huvitav, kas pole? Seetõttu on vajalik palvetada ka vaimus, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka kõik Jumala sügavused. (1Kr 2:10) See eelnev võis tunduda mingil määral segane. Kristuse meel erineb meie meelest, ammugi Vaim.
Selle eelneva kinnituseks toome siinkohal kirjakoha, mille mõte on täpne. "Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus." (1Kr 1:10) Paulus rõhutab, et me oleksime ühte liidetud samas meeles. Miks me seda ei ole? Kristlased ei ole oma meelt uuendanud.
Seetõttu on nende seas nii palju konfessioone, erinevaid rõhuasetusi, erimeelsusi, sõnasõda, valeõpetusi, lihalikku käitumist (Rm 8:5-8) ning väga palju kõike muud. Miks kristlased räägivad nagu uskmatud? Peame silmas sõnu ja meelsust, kui kõne on kõike muud kui usklikule kohane. Kui nad teadvustavad esmalt, et neis kõigis on Kristuse meel, aga nad peaksid enda meelt uuendama, ühtlustama Kristuse meelega. Kui see juhtub, siis ei häbene üks vend enam teise konfessiooni venda ja nende vahel on vendlus ning tõeline agape armastus. Kui te näete, et mõnda venda halvustatakse või põlatakse või viisakalt välditakse, piiratakse tema teenistust või kutsumust, siis, see ei erine maailma meelsusest, mis ei ole Kristuse meel ning need "vennad" vajavad alles tõsist meele uuendamist. (Rm 14:10, 1Kr 16:11) Kui kristlased ei suuda ühel meelel palvetada (ühispalved), siis see tuleb sellest, et igal ühel on oma meel, aga see ei ole Kristuse meelsus. Jüngritel on ühtelugu oma vahel nägelemist, aga kui nad panid kõrvale erimeelsused, siis ilmnes Kristuse meel ja tulemused.
Piibel annab nõu erimeelsuse puhul. "Mõni jälle hindab ühte päeva muudest paremaks, ent teine hindab kõiki päevi ühesuguseks. Igaüks olgu oma mõtlemises kindel!" Tegelikult on kr k öeldud, et igaüks olgu oma meelsuses kindel. (Rm 14:5) Paulus ei tauni inimesi, kes midagi oma meelest õigesti teevad, aga erinevad teistest kristlastest. Need on pisiasjad ja ei oma usu seisukohast kaalu.
V osa
Pauluse legendaarne üleskutse: "Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik." (Rm 12:2) Kõik on selgelt kirjas! Kui paljud meist muutuvad meele uuendamise teel ehk tegelevad meele muutmisega? See ei ole küsimus, et kas sa tegid midagi ära, vaid see on üleskutse. Siin on küsimus suhtumises, kas sa elad iga päeva uuendamise meelsusega? Kas meie elu on juba nii mugav ja hea, et me laseme ennast lõdvaks, et ei märkagi kuidas meid maailma poolt ära räägitakse.
Paulus ütleb veel: ärge muganduge! Tegelikult on ju päris mõnus olla, käime koos, oleme pühapäeval kirikus, naabrid isegi ei tea et oleme Jumala lapsed. Igal pool oleme teiste meele järgi, oleme nö poliitiliselt korrektsed nagu maailm nõuab. Tööl oleme tööanda meelsusega. Kõik on ju hästi? Selleks et mitte muganduda, tuleb asjad läbi katsuda. See on iga kristlase vastutusel. Kristusel võib vahel olla meie sees piinlik, kui me mugandume maailma eluga ja me ei ütle midagi välja, mida tuleks öelda. Ent Kristus tahab, et meis oleks väljendunud hoopis Kristuse meel. Kristus elab päästetu südames, kui samal ajal kristlane mugandub maailmaga, elab maailma meelest nii nagu maailmas kombeks on. Me unustame ära, et Kristus elab meie südames. Kristus näeb asjata vaeva meie heaks! (Gl 4:11, Jk 4:5) Meele muutmine või uuendamine on tegelikult meie igapäevane hool, kui on?
Meil tuleb muutuda meele uuendamise teel. Kui kõik see mis vajab meele uuendamist oleks piiblis kirjas, siis ei mahutaks see ära mitu raamatut. See on koostöö Kristusega. See nõuab vaimulikku distsipliini. Sa ei saa meele uuendamist lihtsalt võtta. Kui Issanda meel oleks kohe ära tuntav või ta oleks meie eest seda ise tegemas, siis me ei peaks sellele isegi tähelepanu pöörama, me käituks nagu programm. Kuid meie ei saa olla Jumalale nõuandjaks. (Rm 11:34) Ometi hea uudis (ütleks isegi evangeelium) on see, et Kristuse meel elab meie sees ja kui me pöörame oma südame silmad tema poole, siis ta võib meie meelsuse muutmisel meie meelega imet teha. Kas me tahame seda? Kas me tahame muutuda? Paulus muutus. Meil on vaimulikud eeskujud.
Paulus kirjutab: "Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega (tegelikult kr keeles meelsusega) küll Jumala Seadust, kuid oma loomusega patu seadust." Millise meelsusega me Jumalat teenime? Inimesel võib olla palju tagamõtteid, aga meie meelsus määrab kuidas igaühe teenistus või elu välja paistab. (Rm 7:25) Hea uudis on see, et isegi siis kui meie lihalik meel hakkab vastu meele uuendamisele ja meie uuele meelsusele (Rm 7:23) mis on Kristuses, et meil on ju kalduvus teha kurja või tahtes teha head (Rm 7:23) seda ei tee, siis, seda me tunneme ära kui vale meelsuse ja saame selle vastu abi läbi meele uuendamise. On ju nii? Me ei ole meele uuendamisega üksi jäetud, sest meie sees elab Kristuse meel. Meile ei panda pahaks, kui me ka läbi kukume. Tähtis on, et me ei annaks ennast kõlbmatu meelsuse kätte, tegema seda mis on väär (Rm 1:28), vaid selgelt uuendame oma meelt ja teeme valikud, mille üle meil pole midagi häbeneda.
Kuid saame sellega tegeleda vaid juhul, kui lubame Jeesuse endale appi tulla.
Kui Jeesus ilmus üheteistkümnele jüngrile, siis neil puudus asjadest info või õige meel, aga Paulus nimetab uut meelt Kristuse meeleks. Seda ei saa tavaline inimene tänavalt. See antakse pärast meeleparandust, selle annab üle Kristus. "Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama," kirjutab arst Luukas, Lk 24:45. Jumal tuleb ise ja avab meie meele, et me saaksime meele uuendatud, sest kuidas me muidu teame, mida tuleb uuendada ja mida mitte!
Pühakirjast aru saamine on üks tunnus, mida kogeb kristlane, kui ta on saanud päästetud. Inimesed loevad piiblit ja tõlgendavad seda üsna suvaliselt, sest nende meel on ju uuendamata. Pühakirjast saab aru tänu Püha Vaimule, kes meile avab tekstid ja meil tekib ahaa kogemus: see on nii! Kui sa oled kogenud kristlane, isegi siis sa vajad iga päev meele uuendamist, sest usu või ära usu, maailm pressib täiega peale igal võimalusel: tööl, tänaval, telekast, isegi nutitelefonist! Kuid(!), sinu "meeled on kogemuste varal harjunud eristama head ja kurja" (Hb 5:14) Iseasi on see, mida sa infoga peale hakkad. Kiri heebrealastele ütleb, et see tegevus on kui meeltega võimlemine (aisthētērion gymnazō). Sellest ei ole kasu, kui sa üks kord aastas või korra kuus teed harjutused. See annab parima tulemuse, kui seda "võimlemist" teha regulaarselt. Iga päev.