LUGEJA KÜSIB: Kuidas käsitleda olukorda sellest kõigest eelnevast lähtudes just sõja olukorra puhul kui tapetakse ja kas siis Issand Jumal annab andeks? (Vene vägede tegevus Ukrainas)
Sõjas on paraku nii uskmatud kui ka kristlased, kes tihti ei saa valida selles osalemist, vaid kutsutakse sõdima. See on igavana küsimus ja tihti on sellest tehtud patsifistliku sisuga filme. Filmitegijad on selles avaldanud oma vaatenurga, aga see ei pruugi üldse kokku minna piibelliku vaatega.
Niisiis, kui ma pean haarama relva? Kui ma pean kaitsma oma riiki vallutajate eest? Kui ma pean tapma, et ise ellu jääda? Nendele küsimustele vastuseid otsides tegelikult ei selgu piibellik seisukoht. Vastuse VÕTI seisneb selles, kas sa oled juba usklik või mitte. Mida see peaks tähendama? Sellest sõltub see, kas sa pääsed taevasse või mitte.
Raskele küsimusele on tegelikult väga lihtne vastus. Kui sa lähed meelega tapma, siis sa teed pattu ja ei saa eeldada, et Jumal tasandab mingil teise või kolmandajärgu põhjusel sinu süü. Süü jääb sulle alles ja selle põhjal, kui sa sõjas hukkud, lähed põrgu. Midagi ei ole teha. Kui sa lähed sõtta tahtmatult, siis sa ei tee ka pattu tahtlikult. Need patud antakse andeks, kui sa palud Issandat.
Seetõttu asi on väga lihtne, kas sa tapad meelega või tahtmatult. Tapmine on patt ja usklikule meelega tapmist andeks ei anta. Kui sa pead v oled sunnitud sõdima, tahes tahtmata, sa tapad inimese, siis see antakse sulle andeks. Kuidas see praktiliselt välja näeb.
Näiteks, venelased, usklikud, kes lähevad ukrainlasi tapma, need ei pääse taevasse. Samuti ei pääse taevasse venemaa juhid, kes on selle tapatalgu taga ja kellest sõltub sõja kulgemine. Nad on teinud kurja ja tapetute veri kisendab taeva poole ja sellele ei ole andeks andi.
Kui aga ukrainlased sõdivad rindel, tahes tahtmata, seetõttu, et peatada tapatalguid ja kaitsta oma lähedasi, siis see ei ole meelega tehtud tapmine, vaid paratamatu, seda ei saa pidada nende süüks, kui tapma tulnud isikud hukkuvad ukrainlaste käe läbi. Ukrainlased ei saa valida, küll aga saavad venelased valida ja pöörduda tagasi, et lõpetada sõda ning ukrainlaste tapmine. Üks saab valida, teine ei saa. Üks teeb meelega, teine tahtmatult. See kes saab valida, sellele loetakse tapmine patuks, kes kaitseb oma elu, selle tapmist arvesse ei võeta patuna. See on Jumala printsiip, sest tema põhimõte ütleb: ära tapa. Kui sa lähed tapma, siis pead arvestama sellega, et see on sinu valik ja tahe ja selle eest pead sa võtma vastutuse. Kui sa kaitsed ennast ja teisi tapmise vastu isegi tapja hävitamisega, siis see oli sundvalik ja sind pandi fakti ette, tapa või huku. Jumal ei arva elu kaitset patuks.
Jh 15:13 "Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest."
Seetõttu kõik need sõdurid, kes annavad elu oma kodumaa ja riigi ja lähedaste inimeste, perede ja sõprade eest, on tegelikult täitnud Jumala sõna põhjal armastuse käsu, isegi siis, kui nad peavad selleks tapma. Neile ei panna seda süüks. Vastupidi, need on sangarid ja Jumala ees pühad, kes annavad ära oma elu, et teised võiksid rahus elada.
Seetõttu suurim pettus on nn "püha sõda", mida venemaa juht ja kirik välja kuulutas, et õigustada oma meelega tehtud pattu, tappa teisi ja hävitada püha sõja nime all. See on vale. Ükskõik milline on tapja maailmavaade või käsitlus, see ei õigusta meelega tapmist, üldse tapmist. Püha sõda on mõistagi eraldi teema ja seda saab käsitleda vaid piibellikust seisukohast, kui Jumal saatis oma rahva välja ja need pidid sõdima. Kuid neil ei olnud valikut ja seetõttu neile ei arvestatud seda patuks.
Kokkuvõtteks võib öelda: kes läheb tapma meelega, sellele pattu andeks ei anta. Kes tapab tahtmatult, see saab andeks. Meelega või tahtmatult, see on võti. See avab vastuse, kuidas piibel seda asja käsitleb.