Kui palju on inimese ajus sünnihetkel juba nn installeeritud?

Kui arvuti koosneb riistvarast ja tarkvarast, siis tekib huvitav küsimus: mis olukorras on inimese „arvuti“ hetkel, kui laps sünnib?

Kas vastsündinu aju on lihtsalt valmis riistvara, millele elu jooksul tarkvara installitakse? Või on osa „programmidest“ juba olemas?

Tänapäeva neuroteaduse järgi ei ole kumbki kirjeldus päris täpne.

Vastsündinu ei sünni tühja ajuga. Samal ajal ei sünni ta ka valmis „operatsioonisüsteemiga“, mis sisaldaks teadmisi maailma kohta. Pigem sünnib ta väga keeruka bioloogilise süsteemiga, millel on olemas põhistruktuur, kaasasündinud töömehhanismid ja erakordne võime ennast kogemuse mõjul edasi kujundada.

Riistvara on olemas – kuid see pole veel lõplikult välja kujunenud

Sünnihetkel on aju põhistruktuur juba olemas. Närvirakud, ajupiirkonnad ja nendevahelised ühendused moodustavad keeruka süsteemi, mis võimaldab lapsel kohe pärast sündi keskkonnaga suhestuma hakata.

Olemas on ka mitmed esmased sensoorsed süsteemid. Laps suudab töödelda valgust, heli, puudutust, liikumist ja tasakaalu puudutavat informatsiooni. Mõned süsteemid on sünnihetkel suhteliselt hästi toimivad, teised alles väga ebaküpsed.

Samuti on olemas kaasasündinud refleksid ja reaktsioonid: imemine, neelamine, haaramine, ehmatusreaktsioon ja mitmed teised mehhanismid, mis võimaldavad vastsündinul kohe oma kehaga maailmale reageerida.

Seega ei ole tegemist tühja riistvaraga.

Aga tarkvara?

Siin muutub arvutivõrdlus kohaseks.

Vastsündinu ei oska rääkida, lugeda, arvutada ega tunda ära kultuurilisi sümboleid. Tal puuduvad teadmised ühiskondlikest reeglitest, ajaloost, geograafiast või sellest, kuidas maailm täiskasvanu jaoks „töötab“. Need kujunevad õppimise kaudu.

Aga laps ei pea õppima nullist kuidas õppida.

Tema ajus on juba olemas mehhanismid, mis võimaldavad keskkonnast mustreid avastada, tähelepanu suunata, helisid eristada, meelde jätta, reageerida puudutusele ja hakata järk-järgult mõtestama enda ümber toimuvat. See on oluline erinevus.

Laps ei sünni teadmisega, et konkreetne heli tähendab konkreetset sõna. Kuid tema aju on valmis hakkama helidest mustreid leidma.

Ta ei sünni teadmisega, mis on ema nägu. Kuid vastsündinu aju on inimese nägude suhtes eriliselt häälestatud ning hakkab sellist informatsiooni kiiresti õppima.

Seega ei ole „programm“ valmis, kuid programmi õppimise mehhanism on juba olemas.

Aju ei ole ainult programmeeritav – ta programmeerib ennast

Siin läheb arvutivõrdlus tegelikult katki.

Tavalise arvuti puhul installime tarkvara riistvarale. Arvuti ise oma riistvara selle käigus põhimõtteliselt ümber ei ehita. Aju töötab teisiti.

Lapse kogemused mõjutavad närvivõrkude kujunemist. Närviühendused tugevnevad, nõrgenevad ja organiseeruvad ümber. Arengu käigus tekib väga suur hulk ühendusi ning kogemus aitab kaasa sellele, millised ühendused muutuvad püsivamaks ja millised aja jooksul nõrgenevad.

Seda protsessi seostatakse muu hulgas sünaptilise kärpimisega (synaptic pruning).

Seetõttu võiks inimese aju võrrelda pigem süsteemiga, mis ehitab ja kohandab omaenda „tarkvara“ ning samal ajal muudab ka oma „riistvara“ vastavalt sellele, mida ta kogeb. See on väga sarnane tehisaru mudelitele. Need arenevad koos ajaga.

Kui proovida seda väga lihtsustatult kaardistada, võiks pilt olla järgmine:

See tabel näitab ka, miks pole päris õige öelda, et laps sünnib „0% tarkvaraga“.

Ta sünnib väga paljude eelseadistatud võimetega, kuid mitte valmis teadmiste kogumiga.

Siin tuleb teha oluline vahe.

Laps ei sünni teadmisega samas tähenduses nagu täiskasvanu teab, et „see on tool“, „see on minu nimi“ või „see inimene on minu ema“.

Kuid tema aju sisaldab kaasasündinud mehhanisme ja eelsoodumusi, mis muudavad teatavat tüüpi informatsiooni õppimise eriti tõhusaks.

ta ei tea veel maailma, kuid tema aju on juba valmis maailma õppima.

See tähendab, et kaasasündinud ja omandatud teadmise vahele ei saa tõmmata lihtsalt joont.

Me võiksime mõelda hoopis kihiliselt.

Kõige all on bioloogiline arhitektuur - geenide, närvirakkude ja närvivõrkude loodud alus.

Selle peale tulevad kaasasündinud reaktsioonid ja õppimismehhanismid.

Seejärel hakkavad lisanduma kogemused.

Kogemustest kujunevad mälestused, oskused, keeleline süsteem, teadmised, harjumused, emotsionaalsed seosed ja lõpuks üha keerukam arusaam iseendast ja maailmast.

Aga inimene ei pruugi olla ainult keha ja aju

Siin jõuame punkti, kus arvuti võrdlus hakkab oma piiri väga selgelt näitama.

Arvutil on riistvara ja tarkvara. Inimesel on aga lisaks kehale ja ajule ka see, mida paljud vaimsed ja religioossed traditsioonid nimetavad hingeks ja vaimuks.

See ei ole enam neuroteaduse terminoloogias lahendatav küsimus, vaid teoloogiline ja filosoofiline käsitlus.

Loomisloo keeles muutub see eriti tähenduslikuks: inimene ei ole lihtsalt valmistatud keha, millesse paigaldatakse programm. 1. Moosese raamatu kirjelduses saab inimene elavaks, kui Jumal puhub tema sisse eluhinguse. Seega ei ole inimene pelgalt materiaalne konstruktsioon, vaid elav inimene.

Kui kasutada siin mõistet hing mitte eraldi füüsilise organina, vaid inimese ainulaadse isiksuse ja sisemise olemusena, võiks hinge juurde kuuluda tema iseloom, kogemused, teadmised, mälestused ja teod – kõik see, millest kujuneb konkreetne „mina“.

Selles mõttes on imiku hing veel teistsugune kui täiskasvanul. Mitte sellepärast, et imikul oleks vähem väärtust või vähem inimlikkust, vaid sellepärast, et tema elu on alles alguses. Tal ei ole veel täiskasvanu elulugu, teadmistepagasit ega tegude ajalugu.

Tema võimalused on olemas, tema isiklik ajalugu alles algab.

Vaimu mõiste viib aga veel teise tasandini. Teoloogilises käsitluses on vaim seotud inimese võimega suhestuda vaimse reaalsusega - tajuda tähendust, head ja halba, vastutust ning näiteks südametunnistuse kaudu midagi, mida ei saa taandada lihtsalt välisele käitumisele.

Seda ei saa samastada ühe konkreetse ajupiirkonnaga ega teaduslikult mõõta samamoodi nagu närviimpulssi.

Siin on oluline ka erinevus hinge ja vaimu vahel: kui hinge võib mõista kui inimese kujunenud ainulaadset olemust koos tema teadmiste, iseloomu ja tegudega, siis vaimu võib selles käsitluses mõista kui inimese võimet suhestuda vaimsega.

Sellest vaatenurgast võib öelda, et imiku elu ei ole veel täis kirjutatud, kuid tema inimlik olemus ei ole selle tõttu puudulik. Tal on keha, arenev aju, kujunev isiksus ja vaimne võimekus, mille avaldumine toimub koos tema arenguga.

Täiskasvanud inimese puhul on aga tema „süsteem“ juba täidetud aastakümnete kogemuste, valikute, suhete, teadmiste ja tegudega. Sh elus tehtud patud.

Ja võib-olla just siin on arvuti võrdlus kõige kohasem.

Arvutil võib olla riistvara.

Arvutil võib olla tarkvara.

Aga arvutil ei ole seda, mida inimene nimetab hingeks.

Ja arvutil ei ole vaimu, millega tajuda või mõtestada vaimset reaalsust.

Seetõttu ei ole inimene võib-olla üldse kõige täpsemalt kirjeldatav kui väga keeruline arvuti. Isegi mitte tehisaruga võrdluses. Kuigi inimese aju suudab ikka veel enam kui kõik tehisarud kokku.

Arvuti aitab meil mõista üht osa inimesest – informatsiooni töötlemist.

Aga inimene ise on sellest suurem.

Ta ei ole ainult see, mida ta teab.

Ta ei ole ainult see, mida ta teeb.

Ta ei ole ainult tema aju.

Ta on elav inimene, kellel on keha, kujunev hing ja vaim.

Ja võib-olla ongi see koht, kus arvutianaloogia lõpeb.