Kui palju oli tema ajus juba installeeritud?
Eelmises loos võrdlesime inimese (imiku) aju arvutiga. Kui arvuti koosneb riistvarast ja tarkvarast, siis millises olukorras on inimese v imiku „arvuti“ sündimise hetkel?
Vastsündinu aju ei ole tühi riistvara. Seal on juba olemas närvivõrgustikud, refleksid, sensoorsed süsteemid ja õppimise mehhanismid. Samal ajal on väga suur osa sellest, mida me täiskasvanud inimese võimekuseks nimetame, alles välja kujunemas.
Laps peab õppima keele, maailma objektid, suhted, reeglid, sümbolid ja tohutu hulga teadmisi. Tema aju on küll valmis õppima, kuid ta ei ole veel „kasutusvalmis“ selles tähenduses, nagu me nimetaksime kasutusvalmis täiskasvanud inimest.
Aga mis siis, kui vaatame inimese loomise lugu hoopis teisest lähtekohast? Arvata on, et sa pole kunagi sellele isegi mõelnud.
Inimene, kes ei olnud laps
Moosese raamatu kirjelduses ei alustanud inimene oma olemasolu imikuna.
Seal ei ole kirjeldatud sünni ja kasvamise protsessi. Inimene luuakse täiskasvanud olendina.
Veelgi enam - talle antakse kohe ülesanne.
Moosese raamatu 2. peatükis kirjeldatakse, kuidas Jumal toob loomad inimese ette, et näha, kuidas ta neid nimetab. Inimene annab neile nimed.
See on väga huvitav ning ülioluline detail.
Inimene ei ole selles loos alles õppimas, kuidas rääkida. Ta ei õpi alles ära tundma loomi. Ta ei ole olukorras, kus talle tuleb esmalt õpetada, kuidas ülesandest aru saada.
Ja veelgi olulisem: 1. Moosese raamatu esimeses peatükis kirjeldatakse inimest kui Jumala näo järgi loodut ning talle antakse ülesanne tegutseda loodud maailmas.
See loob hoopis teistsuguse pildi inimese „algseadistusest“.
Imik versus algne täiskasvanu
Kui jätkame sarnaselt eelmises loos kasutatud arvutivõrdlusega, võiksime panna kõrvuti kaks kujuteldavat olukorda.
Tänapäeva laps:
1. Moosese raamatu inimene:
See ei ole väide, et me teame Aadama aju neurobioloogilist ülesehitust. Me ei tea.
See on teksti enda kirjeldusest lähtuv mõttekäik.
Ja siit tekib palju olulisem küsimus.
Kui inimene loodi täiskasvanuna, kui „valmis“ ta siis tegelikult oli?
Kui tänapäeva inimene sünnib väga suure arengupotentsiaaliga, kuid vajab aastaid selle potentsiaali realiseerimiseks, siis Piibli loomisloo kirjelduses näib inimene olevat loodud teistsuguses seisundis: ta ei pea kõigepealt kasvama inimeseks. Ta on inimene juba algusest peale.
Kui võtta tõeselt ka väide, et inimene loodi Jumala näo järgi, võiks teoloogiliselt küsida, mida see tähendas tema võimete jaoks.
Kas see tähendas ainult moraalset või vaimset sarnasust?
Või tähendas see ka erakordset võimet mõelda, tajuda, luua, suhelda, nimetada ja maailma korrastada?
Piibli tekst ise ei anna meile teaduslikku ega neuroloogilist kirjeldust. Seetõttu ei saa siit tuletada näiteks seda, et algsel inimesel oli suurem aju või mingi konkreetne füsioloogiline võime.
Kuid eksperimendina võib küsida:
kas täiuslikult loodud inimene võis olla kognitiivselt võimekam kui inimene, keda me tänapäeval tunneme?
Siin tuleb loomisloo veel üks oluline mõõde.
Moosese raamatus ei ole inimene kirjeldatud lihtsalt keha ja ajuna. Jumal vormib inimese maamullast ning puhub tema ninasse eluhinguse, mille järel inimene saab elavaks olendiks.
See muudab ka meie arvutivõrdlust.
Arvutil on riistvara ja tarkvara. Inimesel on aga keha, hing ja vaim - vähemalt selles teoloogilises käsitluses.
Kui keha on materiaalne osa inimesest ja aju selle keha erakordselt keerukas organ, siis hing võiks selles käsitluses tähistada inimese ainulaadset sisemist olemust: tema iseloomu, teadmisi, kogemusi, mälestusi ja tegusid - seda, millest kujuneb konkreetne inimene.
Siin tuleb eriti hästi esile erinevus Aadama ja imiku vahel.
Imikul ei ole veel elatud elu. Tal ei ole veel aastakümnete pikkust kogemuste, otsuste ja tegude ajalugu. Ta on süütu, tema päralt on Jumala riik. (Lk 18:16)
Aadam aga ilmub loomislukku täiskasvanuna ning tegutseb otsekohe. Ta saab ülesande, mõistab seda ja täidab selle. Tema puhul ei ole ainult võimalus tegutseda - tekst kirjeldab juba tegu ennast.
Selles mõttes võiks öelda:
imiku hing on alles kujunemas elulooks; algse inimese puhul oli elulugu alles alustamas, kuid tema võime tegutseda oli juba olemas.
Vaim lisab siia veel ühe tasandi.
Teoloogilises mõttes võib vaimu käsitleda inimese võimena suhestuda vaimse reaalsusega - tajuda tähendust, head ja halba, vastutust ning näiteks südametunnistuse kaudu midagi, mida ei saa taandada üksnes välisele käitumisele.
See ei ole väide, mida neuroteadus saaks kinnitada või ümber lükata. See kuulub teise käsitlusraamistikku.
Kui aga lähtuda sellest mõttest, siis ei ole vaim midagi, mis tekib inimeses alles pärast teadmiste kogunemist. Pigem on see inimese loomusega seotud algusest peale.
Seega võiksime kujutleda:
Ja just siin muutub imiku ning loomisloos kirjeldatud täiskasvanud inimese erinevus võrreldavaks.
Mõlemal on inimlik algus.
Mõlemal on keha.
Mõlemal on aju.
Mõlemas on inimese vaimne mõõde.
Kuid nende hinge elulooline sisu on täiesti erinevas seisus. Imikul on see alles ees.
Esimesel inimesel oli tema elu küll samuti ees (planeeritud igaveseks), kuid ta alustas seda juba täiskasvanud inimesena - võimeline tegutsema, suhtlema ja vastutama.
Aga kas algne inimene võis olla võimekam kui meie?
Kui lähtuda ainult tänapäeva teadusest, ei ole meil võimalust seda väidet kontrollida. Kui aga lähtuda loomisloo sisemisest loogikast, muutub küsimus reaalseks.
Kui inimene oli loodud Jumala näo järgi, kui ta oli algusest peale täiskasvanu ja kui talle anti kohe ülesanne maailma korraldamisel osaleda, siis ei pruukinud tema „algseadistus“ olla lihtsalt tänapäeva inimese aju pluss suurem teadmiste hulk.
võib-olla oli algselt loodud inimese võimekus üldse oluliselt suurem kui see, mida me tänapäeva inimeses tavapäraseks peame.
Me ei saa seda neuroteadusliku faktina väita. Kuid saame küsida, kas tänapäeva inimene on üldse õige mõõdupuu inimese algse potentsiaali hindamiseks.
Kui inimene oleks arvuti, siis ta ei oleks ikkagi ainult arvuti
Siin jõuame tagasi algse küsimuse juurde.
Arvutil on riistvara.
Arvutil on tarkvara.
Inimese puhul võiksime aga lisada veel midagi, mille jaoks arvutianaloogial puudub vaste.
Keha. Aju. Hing. Vaim.
- Arvuti võib töödelda informatsiooni, kuid ta ei ela seda elu läbi.
- Arvuti võib salvestada andmeid, kuid tal ei ole elulugu samas tähenduses nagu inimesel.
- Arvuti (sh tehisaru) võib anda vastuse, kuid tal ei ole südametunnistust.
- Arvuti (sh tehisaru) võib jäljendada inimese kõnet, kuid sellest ei tulene veel vaimse reaalsuse tajumist.
Ja just siin peitubki inimese ja masina ning tehnoloogia kõige sügavam erinevus.
Me võime ehitada masina, superserverid, tehisarud, mille riistvara on erakordselt keeruline. Me võime anda talle isikupärase nime ja tarkvara, mis võimaldab töödelda tohutut hulka informatsiooni. Aga loomislugu väidab inimese kohta hoopis midagi palju enamat:
inimene ei ole lihtsalt teise inimese poolt valmistatud süsteem. Ta on elav olend, kellele on antud keha, hing ja vaim.
Ja kui see on nii, siis muutub ka küsimus inimese algsest võimekusest palju tõenäolisemaks.
„Kui palju oli tema ajus juba installeeritud?“
vaid:
„Mis oli inimeses algusest peale olemas, mida ükski tänapäeva ega tuleviku arvuti ei saa endale kunagi installida?“