Kogudustel tuleb minna tagasi selle juurde, mida Piibel ette näitab.
Meeleparandus ei tähenda, et keegi ütleb, mul on kahju oma patu või tegude pärast ja kuidas me oleme Jumala vastu eksinud ning te seda muutkui korrutate igal pühapäeval, aga midagi ei muutu. Mis on suurim uinutamine (enesepettus, 2Tm 3:7,8), sest ühel päeval on hing põrgus. "Ma ju ütlesin iga pühapäev, et mul on kahju?" küsib ta. "Kas sa meelt parandasid?" küsib kurat.
Kahju tundmine ei ole meeleparandus. See on osa sellest, aga kaugeltki mitte kõik et saada päästetud! Isegi vaarao tunnistas "Ma olen teinud pattu Jumala vastu." (2Ms 10:16) Ta tunnistas oma pattu, aga ta ei pöördunud sellest. Kas ta pääses? Loomulikult mitte!
Tõeline meeleparandus nõuab tegusid. See ei ole lihtsalt sõna ega mõte. Tõeline meeleparandus ei ole ainult taipamine, et oled pattu teinud või palve igaks juhuks, vaid (1) sa tunnistad oma patud talle, (2) sa kahetsed neid ning (3) pöördud ära senisest patusest elust. See tähendab, et (+4) hakkad elama tema järgi.
Metanoia [μετανοέω] ehk meelt paremaks muutma ja patte jälestama tähendab sisuliselt "uuesti mõtlema". Jumal tahab, et sa mõtleksid uuesti oma elatud elu üle - ja elaksid uuel viisil. Lahti seletatult, sa mõtled seda, kuidas su patud sind mõjutasid ja muudad mõtteid ja tegutsed vastavalt uue meele järgi, siis Jumal mõtleb ka sinu suhtes ümber.
Ps.
Usk üksi ei päästa. Ka kurjad vaimud usuvad ja kardavad Jumalat, aga kas nad on taevas? Piibel ütleb, et nad on taevaalused vaimud, kes peavad ootama Jumala kohtupäeva. Kui sa ütled, et ma usun, et Jumal on olemas, siis sa teed hästi. Aga nüüd tuleb ka meelt parandada. Deemonitel ei ole pääsemist. Sinul aga on. Sa pead Jeesuse vastu võtma, meelt parandama, siis sa saad päästetud.
Mt 3:8, Ap 26:20, 2Pe 3:9