KAHTLE TERVISEKS!

" Kas Jumal on tõesti öelnud?" (1Ms 3:1)

See on nüüd teema, millega tuleb kõigil kristlastel pistmist teha. Absoluutselt kõigil! Ka Jeesusel tuli sellega tegemist teha. Seetõttu siinkohal mõnevõrra pikem lugu kui tavaliselt, aga loodetavasti olete meie vastu mõistvad. Räägime teema lahti.

Kui te vahel kuulete, et kahtlemine on kuradist, kui paneb teid usus kahtlema, siis, kuidas sellega siis on?

Kui te olete usus nii kindel, et suudate läbi seina ilmuda nagu Jeesus ilmus jüngritele, siis, juhtub see, et te saate heal juhul peatrauma. Kui te olete kindel, et suudate kõndida üle järve nagu Peetrus, siis heal juhul saate märjaks, halvimal juhul haigestute külmetusse või upute ära. Kui te nüüd päriselt ka küsite sellelt, kes ütles teile, et kahtlemine on kuradist, siis tegelikult ei ole anda mingit selgitust, kuidas see kuradist on. Kahtlemine on ratsionaalne mõtteviis, väga kasulik, sest kui te ei kahtleks, siis te saaksite üsna kiiresti surma. Asi ei ole üldsegi usus, ega suuresti ei ole ka deemonlik või kuradist. Iga olevus, olenemata tema intelligentsusest, kahtleb teatud olukordades. Näiteks loomad kahtlevad saaki püüdes, kas nad ikka suudavad saagi maha murda nii, et nad ise viga ei saa. See on kahtlemine. See on on teatud moel ka enese alalhoiuinstinkt.

Kahtlemine on omane loodud olenditele ja see ei ole mitte ilmtingimata kuradist, sest see aitab olukorda hinnata ja analüüsida.

Kahtlemine on justkui elukindlustus. Kui me ei kahtle, siis me teeme pattu, sureme vaimselt või halvimal juhul tapame end füüsiliselt, mis võib toimuda aega mööda. See et Eeva kahtles, oli väga õige ja vajalik. Aga see et ta ei mõelnud tagajärgedele, oli kergeusklik mõtteviis, mõtlematu tegu. Kahtlemine ei vii teid surma, vastupidi, see aitab teid elus püsida. Iga inimene, kes tahab käia koos Jumalaga peabki kahtlema ja küsima endalt, mis on selle teo tagajärjed?

Vahel te kuulete kristlastest, kes ütlevad mul on Püha Vaim ja tema juhib ja mul ei ole vaja inimeste targutamisi või isegi piiblit lugeda. Selline mõtteviis ei ole tänase päeva väljakutse, vaid on olnud juba mitu tuhat aastat. Selle kõige taga on tegelikult liigne enesekindlus ja mõnevõrra isegi vaimulik uhkus, "Ma tean küll!"

Mida öeldi Eevale? "Kas Jumal on tõesti öelnud?" (1Ms 3:1) Jätame siinkohal kõrvale küsimuse teise poole, mis oli eksitamiseks ja kõlas: "et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?" Kui seda loogiliselt mõista, siis see kõlas justkui etteheide, autoriteedi seadmine kahtluse alla, on nii? "Mitte ühestki" oli ju lausvale. Sellele oleks pidanud kohe reageerima, mis on nagu suitsuandur, kisendab, et võimatu on mitte tähele panna. Kui te edasi loete, siis naine siiski sai küsimusest aru ja ka teadis mida Jumal oli neile öelnud. Kuid järgmiseks kerkis esile vilja ahvatlev välimus. See oli küll ahvatlus ja sellises olukorras tuleb kindlasti kahelda! Näiteks on Jumal loonud kõige mürgisemad olendid kõige erksama värviga, mis paistavad silma, on ahvatuseks, aga loomad paneb käituma ettevaatlikult. Naine nägi, et see on hea, aga tegelikult oli see väline kuju hoiatuseks, et inimene selgesti eristaks keelatud asja. Eeva kahtles küll, aga ta ei kahelnud lõpuni.Ta süda oli puhas ja rikkumata ja kui öeldi, et "silmad lähevad lahti" ja te "saate Jumala sarnaseks", siis ta oleks pidanud edasi kahtlema ja küsima: "Meil on ju silmad lahti?" "Kas me ei ole Jumalaga sarnased?"Nad olid ju loodud Jumala näo järgi ja silmad olid neil peas ja seega pidi inimene mõtlema, mis jama mulle väidetakse?!Lõpuni kahtlemine oleks neid päästnud patust. Giideonile on ette heidetud, et ta usk oli nõrk. Tegelikult ei vasta see tõele. Giideon oli mees, kes kahtles ja seetõttu pani villad välja kaks korda, et olla täiesti kindel. Kui Eeva oleks olnud Giideoni naine, ei oleks Giideon lubanud tal keelatud puust süüa. Ometi nende lugude juures on üks tarkuse põhimõte. Mis saladus see on?

Kuid selle eelneva jutu mõte ei ole teid kutsuda üles kõiges kahtlema. Kindlasti mitte! Siiski on selle loo saladus selles, et kuidas saab kahtluse hajutada, kui me midagi teame? Eeval polnud Uut Testmenti, isegi mitte Vana Testamenti ja tal oli vaja järgi mõelda, mida Jumal oli juba öelnud. Eeva tsiteeris Jumala sõnu, mida Jumal oli rääkinud viljapuudest. Seetõttu tal olid teadmised, Jumal oli teinud omalt poolt vajaliku, et Eeva saaks otsustada, aga ta otsustas valesti, SEST ei kahelnud lõpuni. Giideon seevastu kahtles lõpuni ja tegi õige otsuse.

Meil tuleb kahelda selles, mida me ei saa piiblist järgi vaadata. Kui aga midagi on piiblis kirjutatud, siis me saame tsiteerida piiblit, nagu Jeesus tsiteeris kõrbekiusatuse ajal, et kirjutatud on. Ka sina võid öelda: kirjutatud on! See on vaimumõõk. Millega sa saad mitte üksnes kaitsta ennast, vaid ka kustutada kurjad nooled ning rünnata vastu ning nagu piibel kirjeldab: pange vastu kuradile, siis ta põgeneb! Kilbiga sa võid äsada küll, aga vastu ründamiseks on sobivam - kaheteraga mõõk, Jumala sõna relv. Suurim probleem on selles, kui me ei tea, mis on kirjutatud? See aga võtab meilt ära relva. Kuidas sa võitled, kui sa ei tea sõna?! Sõna on see vahend, mis aitab sind kahtluste korral. Kui sa arvad, et Püha Vaim annab sulle vajaliku rhema, siis see ei pruugi nii olla. Kuidas sa tead, et see sõna sobitub sinu antud olukorda? Näiteks Jeesus kõrbes. Ta ei hakanud ennast kaljult alla kukutama, kuigi sõna väidab, et Jumal annab inglitele käsu teda hoida. Antud juhul sõna mõte ei olnud kaljudelt alla kukkumise juhud või tehnika, mida usklikud peaksid kasutama. Jeesus kahtles ja sai kiusatusest võitu. Kahtlemine oli ainuõige tegu antud olukorras. Kuid ta sai olukorras kahelda ja võitu mitte kahtlemise enda pärast, vaid seetõttu, et ta teadis, mida Jumal oli öelnud ja mida pühakirjas oli kirjutatud!Sõna teadmine päästis teda. Seetõttu on äärmiselt vajalik kahtluste puhul teada või otsida välja pühakirjas sõna, mis seda konteksti kinnitab.

Kas Jumal on tõesti öelnud? olgu sinu küsimus ja kahtlus olukordades, kus sa pead otsustama, eriti usuküsimused. Eluterve kahtlemine on tegelikult vaimulikuks tarkuseks, päästeks sinu hingele ja terviseks ihule ning õnnistuseks kõigile. Siiski kahtlemine ärgu olgu eesmärk omaette, et sa nüüd kõike sead kahtluse alla. Seda mitte. Vaid ikka sõna, mis on su jalale lambiks. " Inimese vaim on Issanda lamp: see uurib läbi kõik südamesopid." (Õp 20:27) Vana testamenti kirjutati " Sest käsk on lamp ja õpetus on valgus, ja korralekutsuvad manitsused on elutee," Õp 6:23. Siiski täna on kristlastel lisaks vajalikule sõnale ka Püha Vaim, kes meie südamed varustab vajaliku vaimuvalguse ja tarkusega ning kogu tunnetusega. Nagu Jeesus rõhutas: " Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus." Jh 8:12. Seetõttu meil on olemas kahekordne varustus, nii sõna kui ka vaim. Kui sa kahtled mingites olukordades või otsustes, siis see ei ole mitte halb, vaid vastupidi, see on vajalik! " Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu." (2Tm 1:7) " Mõistliku süda hangib teadlikkust ja tarkade kõrv otsib teadmisi." (Õp 18:15) Hankige teadlikust piiblist ja isegi siis, kui teile kaheksa ütleb tee seda ning kaks hoiatab, siis on koht, kus tuleb kahelda ja mõelda asjad läbi. Kas Jumal on TÕESTI öelnud?

" TÕESTI, ma ütlen teile, kui teil oleks usku ja te ei mõtleks kaksipidi, siis te ei teeks üksnes seda, mis juhtus viigipuule, vaid kui te sellele mäele ütleksite: "Kerki ja kukuta end merre!", siis see sünniks. (Mt 21:21)

Esiteks on vaja usku ja kahtlused kõrvaldada. Tavaliselt on meil üht, aga väga harva on täidetud kaks eeldust, mõlemad tingimused. Isegi kõige suurema usu puhul jääb see sündimata, kui kahtlused ei saa maandatud. Paljudel on kahtlused ja nad suudavad sellega toime tulla, mitte mõelda kaksipidi, kuid neil ei ole usku, et Jumal tõesti tahab seda sama (Mt 14:31), milles nad ise veendunud on. Kui see täielik veendumus (1Ts 1:5) on, muutub loodetav tõeliseseks, siis saab liigutada läbi vaimumaailma nähtamatud asjad nähtavaks.

Usk ja kindel mõtlemine (Mt 14:31), et sa teed õiget asja, ühest ei piisa. Seetõttu esmalt tuleb kahtlemised ära kahelda, et ei oleks kaksipidi mõtlemist ja siis usk! Sest kui teil on usk, aga te ikka veel kaksipidi mõtlete ega pole kahtlemist lõpetanud, on selles olukorras usk ootele pandud. Niipea kui te olete veendunud, nii saab usk aktiveerida, et tuua esile seda, millesse usuti ja veendunud oldi.