Võibolla paljud teist on mõelnud, mis teema selle kümnisega on? Miks selle suhtes ühed räägivad ühtpidi, teised aga nõuavad selle tasumist? Kas kogudus peab üleval pidama oma pastorit? Kus see tuleb, et pastorid on palgalised? Küsimusi on veelgi.
Kümnise osas on olnud väga palju vastuolulist. Teadaolevalt luteri kirik õpetab kümnisest, kuid nende kümnis on nn kirikumaks, mis ei tähenda kümmet protsenti, vaid mõned protsendid. Kui keegi tahab, on hea seda lahti selgitada, miks just nii. Teine suurem huvigrupp on baptistid. Nende teenistustel kuulete kõige enam kümnise kohustusest ja nende juhid üsna sageli väidavad, et kümnis on kristlik ja seda peab tasuma. Selle juures käib aktiivne selgitustöö. Metodistide seas on kümnis nii ja naa, oleneb vaimulikust juhist. Te võite kuulda pooldajaid, aga ka neid, kes selle suhtes on neutraalsed ja pigem rõhutavad vabatahtlike annetusi. Nii võiks jätkata seda, aga postituse eesmärk ei ole mõne koguduse töö ümberkorraldus. Iga kogudus ise vastutab, seda ka Jumala ees. Meie postitus siinkohal ei ütle, et ärge tehke nii või tehke hoopis teisiti.
Kõigepealt kümnise osas on tõepoolest palju segadust, eriti aga selles, kas see on arvestatud bruto või netopalgast. Siin kohal võiks tilli või köömne lõhki ajada küll ja paljud käsumeelsed seda ka usinasti agiteerivad. Ometi Jeesus ütles: häda teile! (Mt 23:23) Häda seisnes selles, et inimeste toimetuleks ei huvitanud variseri, vaid "kiriku" rikkuse ja käsk. Kas see on täna teisiti? Ütleks, et nii ja naa, sest on kogudusi, kus tegelikult tungivalt nõutaks inimeselt maksu, aga mis selle inimese majanduslikust toimetulekust saab, selle kohta öledakse: küll Jumal õnnistab sind. Praktilises elus on aga nii, et inimesed on raskustes ja ei tule enda eluga toime ja tihti võlgades ja ei imesta, kui mõned võtavad ka hirmu tõttu võlgu, peaasi et kümnis oleks makstud. See on sisuliselt käsk ja usklike maksukoormus on sel juhul suurem kui uskmatutel. Kuid see on tabuteema ja avalikult sellest ei räägita.
Koguduse pastoril on tegelikult töökohustus, ise oma leib lauale teenida nö oma kätega. Kuskil ei ole kirjas, et kogudus peab maksma pastorile palka. Apostlitel seda ei olnud. Te võite lugeda, et nad tegid tööd ja teenisid oma ametitega igapäevase leiva. Kuigi apostlite osas leiate Ap 6:4, et nad tahtsid pühendada palvetamisele ja sõna teenimisele. Selle mõte oli hea, ent keegi ei nõudnud, et kogudus peab selle kinni maksma. Küll aga kogudus pidas üleval lesknaisi, sest mehe kaotuse puhul oli naine selles ühiskonnas sissetulekuta. Ent täna ei ole see nii. Ükski naine ei ole pärast mehe surma sissetulekuta, sest ta saab tööd teha või tal on pension. Seetõttu kogudusel ei ole kohustust naistele raha koguda. Niisamuti ei ole kohustus tasuda pastorite palka. Pastorid saavad ise teenida, kui nad seda vähegi tahavad ja töötavad. See on piibellik, see on kristlik ja seda sama näete ka jüngrite elus. Kuigi nad olid evangeeliumi kuulutusel, siis nad teenisid ise oma leiva lauale (nt Paulus oli telgitegija) ja erilised korjandused võeti üles evangeeliumi kuulutamiseks ja reiside puhul, kuhu siis iganes jüngrid läksid.
Kui Jumal tõesti paneb mõne koguduse liikmele kohustuse toita mõnda vaimulikku, siis Jumal annab selleks ka erivahendid või sissetuleku, et seda teha, mitte ei pane seda inimese õlgadele. Isegi VT ajal ei pidanud inimesed üleval vaimulikke, vaid need olid suguharude ülalpidamisel, samas ei saa väita, et meie ühiskonnas selline kohustus on reaalne, sest me ei ole juudi suguharud ja meil ei ole leviite. Teisalt kui Jumal kedagi paneb eriülesandesse, siis see toimub Jumala võidmises. Ükski vaimulik ei saa öelda, et tal on õigus palgaline olla, küll aga näeme, et kui toimub Jumala plaanis mõni sündmus, siis seal tõepoolest selline roll inimesele pannakse. Näiteks Sarepta juhtum. (1Kn 17:9) Kuid see naine pidas üleval oma pere ja tegi kõike õigesti. "Aga naine vastas: „Nii tõesti kui Issand, su Jumal, elab, ei ole mul kakukestki, vaid ainult peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis. Vaata, ma olen korjanud paar puutükki, ja ma lähen ning valmistan midagi enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme.”" Isegi prohveti toitmine ei olnud kohustus, mida tuli lihtinimesel ilmtingimata eelistada pere toitmise ees. Prohvet pidi temale kinnitama ja erandit selgitama, ta ütles: „Ära karda! Mine tee, nagu sa oled öelnud! Aga esmalt valmista sellest mulle pisike kook ja too see minule! Pärast valmista enesele ja oma pojale!" 1Kn 17:13
Piibli seisukohast tuleb kõigil hoolitseda esmalt oma lähedaste leiva eest ja siis alles, kui Jumal tahab, siis teenida teisi või teha teistele seda, mida tehakse endale. Jumalal ei ole midagi kasu sellest, kui annetaja jagab ära oma vara teistega, aga oma pere jääb sel juhul hätta. See on põhimõte, mida on juudid ja pühakiri kinnitanud läbi kogu ajaloo, nii enne Kristust kui ka peale Kristust. Jumal tunneb rõõmu pigem sellest, kui iga usklik oma pere eest hästi hoolitseb ning nende vajadused on kaetud. Mis puudutab kümnist, siis sellist kohustust jüngrid ei praktiseerinud ja ei õpetanud. Kõik kes teile väidavad vastupidist, tegelikult valetavad teile või räägivad pooltõde, millel tegeliku (kümnise) kontekstiga seos puudub.
Miks me seda juba teise postituse näol teeme, on ju ilmselge, et kui inimeste sissetulekud vähenevad, siis kahanevad ka kümnise sissetulekud ja kümnise õpetajad hakkavad survastama inimesi, et need ei täida oma kohustusi. Kuid sellist kohustust ei ole. Kui on rasked ajad, tuleb ka kogudustel oma kulud üle vaadata ja kui pastorid on õppinud ameti, sellega ise endale leiva lauale teenima, mitte koormama oma koguduse liikmeid, kes vaevu ots otsaga kokku tulevad. Tulemas on rasked ajad ja kõigil peab olema mõistlikku meelt ja halastav süda. Halastus ei ole annetus. Annetus on sinu heaolu ümber jagamine. Kuid see ei tohi sind ennast seada raskesse olukorda. See ei ole Jumala tahe.
