Kõik muretsevad, kui me mõtleme tulevikule. Probleemid võivad olla olemuselt ainelised, vaimulikud või isiklikud. Muretsemisvaimu eest ei ole me täiesti kindlustatud. Aga Jeesus ütles, et muretsemine kuulub paganatele (uskmatutele). Muretsemine saab alguse mittekristlikust suhtumisest, vt M1 6:23. Taevas ei ole muretsemist ja Jeesus ei muretsenud mitte kunagi. Miks? Muretsemine on patt. Sest selle olemus näitab, et me ei usalda Jumalat ja otsime inimlikke alternatiive, esmajärjekorras seda mida mõistus välja pakub. Selle keskmes ei ole Jumal, vaid meie rikutud mõtteviis.
Kindel sissetulek, hea tervis, tunnustus ühiskonnas, meie aineline ja hingeline heaolu, need on nn sambad, millele me toetume. Aga seda ei tohi teha! Sellega me arvame ennast uskmatute hulka, kes ei tunne elavat Jumalat. Muretsemise vaim haarab meid uskmatuse ja kartuse tõttu. Inimesed muretsevad, sest nad ei usu, et Jumal kannab hoolt. Ja neile sünnib nende usku mööda. Need on uskmatud ja arad, Il 21:8.
Seetõttu maksku mis maksab, tuleb vabaneda muretsemisevaimust. Seda ka hingerahu pärast siin. Need ei ole meie tegelikud vajadused ja kannatused, vaid muretsemisevaim, mis teeb kurvaks. Jumal ütleb, taas ma ütlen olge rõõmsad ja vastupidavad kõiges, pidage lausa rõõmuks kannatusi, sest selle läbi Jumal saab ilmutada oma au ja teie suhe Temaga muutub lähedasemaks.
Muretsemise motiiv on KANNATUSTE KARTMINE.
See hakkab muret toitma. Näiteks kardame midagi kaotada, samuti turvatunnet või harjumuspärast. See põhjustab meil kannatust, mida me ei soovi kogeda. Me ei taha kannatada! Seetõttu väldime raskusi. Siis me hakkame mõtlema välja nn lahendusi, kuidas kannatusi vältida ja neist hoiduda. See ei ole arukus, vaid uhkus. Me hoiame kiivalt kinni sellest mis meil juba on. Uskmatud mõtlevad, et nad saavad hakkama ilma Jumalata. Kui aga midagi juhtub, siis nad heidavad ette, kus Jumal oli?! Aga see etteheide tuleb nende uhkusest. Kui me varud on otsakorral, haarab meid paanika.
Parim viis kaitseda end muretsemisevaimust on allutada oma tahe Jumala tahtele mis ei välista ka kannatusi (Lugege usukangelasi, kus on kirjas et nad ei kannatanud). Muretsemine on inimlik, hingeline, aga Jumala sõna teeb asjale selge piiri, see on deemonlik. Sest muretsemisest järgmine aste on depressioon, kus inimene on kaotanud oma hinge ja usu.
Muretsemise vastu parim ROHI on nõustuda olukorraga ja uskuda, et kõik tuleb heaks, kes Jumalat armastavad. Paluda, et "Jumal, Sina oled mulle andnud ja Sul on täielik õigus kõigele sellele, mida Sa võid minult igal ajal ära võtta. Ma ütlen, Sa võid võtta kõik, ma olen nõus. Ma kuulun Sulle ja kõik see mis mul on jääb nii või teisiti siia maha kui Sa mind ära kutsud." Siis sa saad aru, et sa ei hoia enam millestki kümne küünega kinni, isegi mitte õlekõrrest! Sa usaldad Teda, kes hoolitseb ustavalt kõige eest, mida sul tulevikus vaja võib minna. Ta toetab sind ka täna, sel raskel ajal. Kui sa fookuse paned Isa peale, siis mure kaob. Armastus on üle kõige. Jeesus palvetas ka, et Isa, mulle see jama ei meeldi, aga olgu, sündigu Sinu plaan. See on parim. Jumal on suurem kui mistahes viletsused mis võivad sind tabada ja tema vägi on võimas, et sind aidata.
Seega, vabanemiseks ütle "JAH!"
Kui oleme rängalt mures, siis see ütleb, et me ei looda Jumalalt midagi head. Seetõttu jääb hea kättesaamatuks, sest me enam ei usu. Muretsemisega me umbusaldame Jumala headust. Sa võid alati alustada sellest, et mõtled, milline Jumal on, kui head omadused Tal on. See paneb murevaimul suu kinni! Sest usalduse vaim, mis tuleb Jumalalt, on tugevam vaim kui muretsemisevaim. "Heitke kõik mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest." (1Pt 5:7) Ja Jumala rahu täidab teid, mis on isegi mõistusevastane, vt Fl 4:6,7. Ja otsige Jumalariiki, Mt 6:33, s.t mis on see täpne Jumala lahendus, oodake ära. Sellele kulutage oma energia, palves ja miks mitte ka paastumises. Talitades Tema Sõna järgi saate abi.