Mis seal järve peal tegelikult juhtus? Naiivne usk on lapsik, muinasjutt või nn superkangelase mõtteviis, mitte kristlik. Mis on väga oluline teada, et me oleme oma inimlikus mõtlemises ja harjumuses kinni, sageli need mustrid tulevad kaasa suisa lapsepõlvest.
Kui me kasvame suuremaks ja koolis õpime kuidas füüsika toimib, siis see harjumus ei kao ära, vaid süveneb veel enam. Meil on "selge" arusaam, kuidas asjad peavad juhtuma ja mismoodi saab seda mõjutada enda kasuks. Kuid see on probleem!
Toome näite, Mt 14:22jj. Kui Jeesus kõndis vee peal, siis nägid seda kõik ja kes iganes jüngritest oleks tahtnud, saanuks samuti astuda vette, aga peale Peetruse ei söandanud keegi isegi mitte proovida. Kõik jüngrid oleksid saanud järve vee peal tantsida!
Mis seda segas? Mitte midagi peale nende endi "terve mõistuse". Nad olid teadlikud, et vee peal kõndida ei saa, vesi ei kanna. Kas nad füüsikat olid õppinud või mitte, aga kui Jeesus vaigistas tormi e füüsikalise nähtuse, siis nad ütleseid, kes ta siis selline on, et isegi torm kuulab tema sõna, Mt 8:27. Tegelikult mitte päris nii. Jüngrite seisukoht selgitab pigem seda, et loodusjõudude või täpsemalt füüsikat saab muuta. Tegelikult ei saa. Jeesus ei teinud uut uut füüsika seadust, sellist nn imet, millega loodusjõude ümber pöörati või nendega mängiti oma tahtmist mööda. Sellist ime piibel ei kirjelda. Selline mõtteviis on lapsik ja pigem meile tuntav nn superkangelase tegelaskujudest, muinasjutufilmidest, laste multikatest, kus keegi mateeriat liigutab oma suva järgi. See on maagia, deemonlik. (Egiptuses)
Järvevee peal kõndimine ei olnud füüsika seaduste peatamine või ära nullimine või ümberpööramine, sest nagu teada, need KEHTISID EDASI, sest ühel hetkel hakkas Peetrus läbi vajuma. Seega asi polnud võimes mõjutada füüsikaseadust, mis tegi selle ime võimalikuks. Asi polnud üldse välises, objektis, vaid sisemises mõtlemises, subjektis. Selline ülal kirjeldatud mõtteviis on meile nii omane, et me oleme lukustanud ennast kasti, sisuliselt vangistanud OMA mõtted. See on kõigile tuttav nn terve mõtteviis.
Kui me selle "terve mõtteviisi" abil püüame selgitada kasvõi seda veel kõndimist, siis me mõtleme, et see on mingi hookus-pookus või meile tundmatu maagia. Seetõttu, et me oleme naiivsed, ebaratsionaalsed ja meie mõtteid on lapsest saati valesti kujundatud. Seetõttu me ei suuda mõista, mis seal järve peal juhtus. Jeesus oleks võinud kõndida paati ja sellest oleks piisanud, aga ta tahtis selle kaudu meid kõiki õpetada mõtlema. See oli tema eesmärk!
Milles siis asi on? Inimestena, eriti veel tänapäeval, me arvame, et ime on see, kui me suudame maastiku planeerida, kukutada teise kohta, et see on usk ja kuna me seda ei usu, siis me arvame, et meil ei ole vajalikku usku. Ent sellist usku ei olegi vaja, sest see ei ole piibellik! Siis pole imestada, et meil usk midagi ei too või me suuda midagi uskuda. See on nüüd õige. Sellist umbluud ei olegi vaja uskuda. Kuid on vaja usk õigesti seadistada (fokuseerida).
Selleks et meie usk rakendama või toimima hakkaks, on meil vaja keskenduda mitte füüsikaseaduste muutmisele, vaid panna füüsika kõrvale ja keskenduda usu alustajale, Jumalale. Jumal ei käse meil sinepiivakese usuga mägesid sinna-tänna loopida, vaid rakendada tema üleloomulikust õige eesmärgi nimel. Selleks me EI TOHI arvestada tingimuste võimalikkust või võimatust. Meil tuleb ennast seadistada Jumala võimele, ehk lülitada välja meie vana mõtteviis ja lülitada sisse Jumala võime asju kontrollida. Sest kõik on võimalik temale.
Jeesus ütles, oleks teil usku, kuid meie probleem ei ole uskumises, vaid mõtteviisis, meil on vaja meeleuuendamist ehk piltlikult alla laadida oma arvutisse Jumala programm. Meeleuuendust vajasid kõik jüngrid. Me ei tea, kuhu usk asetada oma mõtteviisis ja kuidas usku rakendada. Sest materiaalse maailmavaatega me ei saa kätte usku ega imesid. Sa ei pea uskuma, et sa suudad vee peal kõndida! Seda usk ei nõua. Sa ei pea uskuma, et vesi kannab sind. Seda usk ei nõua. Sest vesi ei kanna. Mis pole selleks loodud. Sa pead uskuma, et Jumal kannab sind. Isegi vee peal. Siis sa hakkad kõndima vee peal. Valesti teeme siis, kui me proovime uskuda et vesi kannab, aga see on vale. Füüsika sellest ei muutu. Usk on vastus meie mõtlemisele. Kus Jumal näitab, et ta on kogu loodu valitseja, ta on sellest üle ja võib teha imesid, mis ületavad loomupäraseid seaduspärasusi, mida ta samuti on loonud ise. Kuid ta ületab neid seadusi usu abil, ega riku neid. Ebausk, valeimed ja naiivsuse tunneb ära selle põhjal, et need rikuvad midagi ära. Näiteks vale vaimu e deemoni abil tervenenud inimene rikub hinge. Aga see on teine teema. Jeesus ei rikkunud ära loodusseadusi, mistahes ime piiblist vaadata, ta mitte kunagi ei rikkunud midagi ära. Kui Jeesus ilmus jüngritele läbi seina, sest kõik oli lukus (Jh 20:19), siis ta ei rikkunud selle viimistlust, sealt ei kukkunud maha mitte kübetki krohvi. Usk on mõtteviisi muutus nii, et me võtame teadmiseks võime olla mõneks ajaks üle loomupärasest e nagu Jumal toimetab, kes valitseb loodut.
Üks asi on see, et me teame kuidas õigesti uskuda ja teha, teine asi on see kas me usume ja teeme nii või jääme paati, oleme need jüngrid, kes ei julge usku rakendada on nö terve mõistuse juures. Ime ei ole midagi muud, kui sündmus, mis on väljaspool tervet mõistust. Kui te tahate ime saada terve mõistuse abil, siis see asi ei toimi. Seetõttu tulebki esmalt tegeleda oma mõtteviisiga ja siis saate oma usu fookuse suunata sellest välja ehk nö kastist välja mõeldes, - paadist välja mõeldes, et Jumalal on võime isegi vee peal kõndida ja seda uskudes, saate seda sama teha ka teie. Muide, Peetrus ei ole ainus kes vee peal kõndis, see ime on ka täna uuesti toimunud.