5G UUED VÄLJAKUTSED

Üks olulisemaid avastusi pärineb kõrgtiheda EEG uuringutest. Siclari ja kolleegid näitasid, et nii REM- kui NREM-unes seostub unenägude kogemine aju tagumiste kortikaalsete piirkondade aktiivsuse muutumisega. Eriti oluline on niinimetatud posterior hot zone ehk tagumine kortikaalne „kuum tsoon“.

Kui selles piirkonnas väheneb aeglaste lainete aktiivsus ja suureneb kõrgema sagedusega aktiivsus, on suurem tõenäosus, et inimene kogeb unenäolist teadvusseisundit. Veel tähelepanuväärsem on see, et selle piirkonna aktiivsus seostus konkreetsete unenäosisu elementidega.

See tähendab, et unenägu ei ole lihtsalt kogu aju ühtlane „sumin“. Erinevad ajupiirkonnad osalevad unenäo erinevate aspektide loomises. Visuaalse sisuga võivad kaasneda visuaalse töötlemise piirkonnad, ruumilise keskkonnaga ruumitöötlusega seotud piirkonnad ning liikumise või kõnega vastavad funktsionaalsed piirkonnad.

Unenäos kasutab aju seega paljuski samu funktsionaalseid süsteeme, mida ta kasutab ärkvelolekul - kuid nüüd genereeritakse kogemus sisemiselt.

NREM-unes esinevad iseloomulikud lühikesed 11–16 Hz aktiivsuspuhangud ehk sleep spindle'id ehk unespindlid. Need ei ole lihtsalt une kõrvalnähtus. Neid seostatakse muu hulgas mälu töötlemise, ajukoore ja taalamuse vahelise suhtluse ning une neurofüsioloogiaga.

Kõrgtiheda EEG uuringus leiti, et NREM-unenägemisega kaasnesid muu hulgas väiksemad ja madalamad aeglased lained ning kiiremad unespindlid, eriti kesk- ja tagumistes ajupiirkondades. See viitab sellele, et isegi sügava NREM-une ajal sõltub teadvustatud kogemuse tekkimine väga täpsest aju lokaalse aktiivsuse mustrist.

Siin tekibki oluline küsimus: kui mingi välismõju muudab une ajal sellist aju aktiivsust, kas selle mõju võib ulatuda ka unenäolise kogemuseni?

5G puhul ei ole sellele küsimusele veel vastust. Kuid küsimus ei ole enam pelgalt teoreetiline.

2025. aastal avaldati randomiseeritud, topeltpime ja sham-kontrollitud inimkatse, mis on selle küsimuse seisukohalt eriti oluline.

34 tervet inimest puutusid enne uinumist kokku kahe 5G raadiosagedusliku elektromagnetväljaga: 700 MHz ja 3,6 GHz. Uuringus kasutati kõrgtihendusega EEG-d ning uuriti spetsiaalselt NREM-une unespindleid.

Tulemus oli huvitav, kuid seda tuleb väga ettevaatlikult tõlgendada.

3,6 GHz kokkupuute järel leiti teatud CACNA1C geneetilise variandiga inimestel unespindlite kesk­sageduse suurenemine kesk-, parietaal- ja kuklapiirkonnas võrreldes sham-tingimusega. Mõju oli genotüübist sõltuv ning 700 MHz puhul sama selget tulemust ei leitud.

Uuringu autorid seostavad võimaliku mehhanismi L-tüüpi pingetundlike kaltsiumikanalitega, kuid rõhutavad, et selle mehhanismi kinnitamiseks on vaja edasisi uuringuid.

See uuring ei tõestanud, et 5G muudaks unenägude sisu. Osalejate unenäonarratiive selles uuringus ei analüüsitud.

Kuid uuring näitas midagi muud, mis võib unenägude küsimuse seisukohalt olla oluline: teatud tingimustel võib 5G raadiosageduslik elektromagnetväli olla seotud muutusega inimese une neurofüsioloogias.

See on täiesti erinev väide kui „5G põhjustab haigusi“, kuid teaduslikult võib see olla väga oluline.

Sest unenäo tekkimine ei ole ajust eraldiseisev protsess.

Kui aju lokaal­ne aktiivsus muutub, muutub ka see, millised närvivõrgud on aktiivsed, millised vaikivad, millised mälestused võivad aktiveeruda ning kuidas erinevad ajupiirkonnad omavahel suhtlevad.

Eriti oluline on siin mälu reaktiveerumine une ajal. Tänapäeva käsitluse kohaselt ei ole unenägu lihtsalt päeva sündmuste kordus. Une ajal võivad aktiveeruda erinevad mälestuste fragmendid, emotsionaalsed seosed, ruumilised kujutised ja muud teadmised ning aju võib need ühendada uueks kogemuseks.

Seetõttu võib unenäos tekkida midagi, mida inimene pole kunagi täpselt sellisel kujul näinud.

See on oluline vastus küsimusele, kust tuleb unenäo „uus“ sisu. Uudsus ei tähenda tingimata uut väljast saadud informatsiooni. Aju on generatiivne süsteem ja võib olemasolevatest komponentidest luua kombinatsioone, mida inimene pole varem kogenud.

Siin muutub küsimus veel huvitavamaks.

2024. aasta süstemaatiline ülevaade koondas 51 uuringut, milles uuriti väliste sensoorsete stiimulite mõju uneaegsele mentaalsele kogemusele. Uuringutes kasutati heli, puudutust, lõhna, visuaalseid ja vestibulaarseid stiimuleid ning erinevaid mälu taasaktiveerimise meetodeid. Mõnes uuringus jõudis väline stiimul otseselt unenäosse, mõnes muutis selle emotsionaalset või sensoorset iseloomu ning mõnes ei olnud mõju üldse.

See tähendab, et aju ei ole une ajal välismaailmast informatsiooniliselt täiesti isoleeritud.

Väljast tulev stiimul võib jõuda une ajal töös olevasse närvisüsteemi ning mõjutada seal toimuvat.

Näiteks võib väljast tulev heli muutuda unes mõneks teiseks heliks või olukorraks. Lõhn võib mõjutada unenäo emotsionaalset tooni. Visuaalne materjal enne magamaminekut võib mõnikord unenäosisusse inkorporeeruda. Samas on efektid varieeruvad ja üldiselt mitte väga suured. 2024. aasta visuaalse meedia ülevaates leiti 29 uuringu põhjal, et eelnev visuaalne stimulatsioon jõudis unenägudesse erineva sagedusega ning tulemused olid väga heterogeensed.

Seega on olemas teaduslikult kinnitatud põhimõte:

väliskeskkond võib mõjutada une ajal tekkivat mentaalset kogemust.

Kui heli, lõhn, puudutus ja visuaalne stimulatsioon võivad mõjutada unenägude sisu, siis tekib loomulikult küsimus, kas ka elektromagnetiline keskkond võiks seda teha.

Siin tuleb aga teha väga oluline vahe.

5G-signaalis võib tõepoolest olla kodeeritud tohutu hulk informatsiooni. Telefonivõrgus liiguvad andmed, tekst, pildid, video ja heli, mis on elektromagnetilise signaali kaudu kodeeritud.

Kuid sellest ei järeldu, et inimese aju suudaks seda informatsiooni samal viisil vastu võtta.

Telefonis on selleks spetsiaalne antenn ja elektrooniline vastuvõtuahel, mis signaali demoduleerib ja dekodeerib. Inimese ajus ei ole teadaolevat samaväärset 5G-vastuvõtjat.

Seetõttu oleks praegu teaduslikult põhjendamatu väita, et kui ruuteri kaudu liigub näiteks mingi tekst või video, võiks inimese aju selle informatsiooni lihtsalt elektromagnetväljast „lugeda“.

Sellist mehhanismi ei ole näidatud.

Võimalik küsimus ei pea olema:

„Kas aju loeb 5G signaalist infot?“

Võib küsida hoopis:

„Kas 5G elektromagnetväli võib muuta aju enda informatsioonilist dünaamikat?“

See tähendab näiteks:

5G elektromagnetväli
→ muutus neuronite või närvivõrkude aktiivsuses
→ muutus une EEG-s või unespindlites
→ muutus mälude taasaktiveerumises või nende kombineerumises
→ muutus unenäolises kogemuses.

Seda ahelat ei ole praegu tervikuna tõestatud.

Kuid selle üksikud osad on teaduskirjanduses olemas.

Me teame, et une neurofüsioloogia mõjutab unenäolist kogemust. Me teame, et unespindlid ja lokaalne kortikaalne aktiivsus on seotud unenägemisega. Me teame, et välised sensoorsed stiimulid võivad mõjutada unenägude sisu. Ning nüüd on olemas esimene kontrollitud inimkatse, milles teatud 5G kokkupuude muutis konkreetset une EEG parameetrit.

See ei tõesta viimast sammu, kuid muudab selle uuritavaks küsimuseks.

Siin tuleb olla eriti ettevaatlik.

Kui inimene näeb unes midagi, mille kohta ta enda teada midagi ei tea, on vähemalt kolm võimalikku seletust.

Esiteks võib informatsioon olla ajus olnud varjatud või implitsiitsel kujul. Inimene võis midagi kunagi näha või kuulda, kuid mitte mäletada, et ta seda tegi.

Teiseks võib aju olla ise konstrueerinud uue kombinatsiooni olemasolevatest fragmentidest. See võib tekitada väga veenva tunde, et nähtud koht või objekt on täiesti uus.

Kolmandaks jääb põhimõtteliselt võimalus, et mingi väliskeskkonna stiimul mõjutas une ajal aju aktiivsust ja seeläbi unenäo kujunemist.

Praegune teadus toetab tugevalt kahte esimest ning tõestab, et välised sensoorsed stiimulid võivad samuti unenäokogemust mõjutada. Kuid puudub tõend, et 5G-võrgus kodeeritud semantiline informatsioon võiks otse inimese unenäosse üle kanduda.

See piir on väga oluline.

Teaduslik pilt võiks olla kokku võetud nii.

Esiteks: unenäod on aktiivse ajutegevuse produkt ning neid saab seostada konkreetsete EEG mustritega nii REM- kui NREM-unes.

Teiseks: unenäo sisu ei ole juhuslik. Selle kujunemises osalevad mälestused, emotsioonid, sensoorsed süsteemid ja erinevad ajupiirkonnad.

Kolmandaks: unespindlid ja muud une mikrostruktuuri tunnused on seotud sellega, millal ja kuidas tekib une ajal teadvustatud kogemus.

Neljandaks: aju ei ole une ajal väliskeskkonnast täielikult suletud. Heli, lõhn, puudutus ja muud sensoorsed stiimulid võivad mõnikord mõjutada unenäo sisu.

Viiendaks: 2025. aasta kontrollitud uuring andis esimese otsese tõendi, et 5G 3,6 GHz raadiosageduslik elektromagnetväli võib teatud geneetilise taustaga inimestel muuta NREM-une unespindlite sagedust.

Kuuendaks: sellest ei saa veel järeldada, et 5G muudab unenägusid. Seda seost tuleb eraldi uurida.

5G-ga seotud uus väljakutse ei pruugi olla ainult küsimus sellest, kas elektromagnetväli põhjustab nähtavat tervisekahjustust. Palju peenem küsimus puudutab aju seisundit ja öist teadvust.

Me teame nüüd, et uni ei ole passiivne väljalülitatud seisund. Une ajal toimub aktiivne närvivõrkude töö, mälu reaktiveerumine ja uute mentaalsete kogemuste genereerimine. Unenägude tekkimine on seotud kindlate lokaalsete EEG-mustritega ning nende sisu võib mõjutada ka väliskeskkonnast pärinev sensoorne informatsioon.

Selles kontekstis on 2025. aasta 5G-uuring oluline, sest see näitas, et vähemalt teatud tingimustel võib 5G raadiosageduslik elektromagnetväli muuta une ajuaktiivsuse üht väga spetsiifilist komponenti - unespindlite sagedust. See ei ole tõend kahjustuse ega unenäo muutumise kohta, kuid näitab, et küsimus „kas 5G võib une ajal aju mõjutada?“ ei ole enam pelgalt teoreetiline.

Samas ei ole praegu teaduslikku alust väita, et 5G-võrgus liikuv tekst, pilt või muu digitaalne informatsioon võiks inimese aju poolt otse elektromagnetväljast välja loetud saada ja seejärel unenäo sisuna avalduda. Selleks puudub teadaolev neurofüsioloogiline vastuvõtu- ja dekodeerimismehhanism.

Kuid sellest ei tulene, et kogu küsimus oleks lahendatud.

Kõige huvitavam uurimisküsimus jääb alles:

kas elektromagnetväli võib muuta une ajal aju informatsioonilist dünaamikat viisil, mis muudab mitte ainult une füsioloogiat, vaid ka seda, mida inimene öösel kogeb - milliseid pilte ta näeb, milliseid emotsioone tunneb, milliseid narratiive loob ja milliseid mälestuste fragmente aju omavahel ühendab?

Sellele küsimusele ei ole tänapäeva teadus veel vastust andnud.