Mida tähendab: te panete alati vastu Püha Vaimule. (Ap 7:51) See põhineb liigsel ettevaatlikusel, et äkki tuleb kogudusse sisse mõni valeõpetus. Siis on sõna v õpetused formaalselt lukus. Lukustajate meelest Püha Vaim ei ütle midagi uut, mida ta ütles 2000 aastat tagasi. Selline Püha Vaimu peetus tunnistab sellest, et Püha Vaim võis öelda ja rääkida nelipühal, siis, "kui ta oli noor" ning ta peaks kogu aeg jääma selle juurde; aga mida nüüd on öelda, see tuleks tsenseerida koguduse jaoks, kuna seda ei ole Püha Vaim öelnud 2000 aastat tagasi, ehk pole piiblist. Sarnaselt, sinu vanaisa võib rääkida vaid seda, mida ta ütles siis, kui ta oli noor mees, aga seda mis tal täna öelda on, seda meil tuleb tsenseerida. Absurd!

Aga just selliselt Jumala sõna kogudustes käsitletakse! Praktiliselt igal pool. Kas pole kummaline? Nende meelest Pühast Vaimust on vaid see, mis ta ütles 2000 aastat tagasi?! Kui seda UT ei ole, siis see ei saa olla Püha Vaimust.

Kristlik Mõttevõra õpetab, et Püha Vaim ei jäänud kinni sinna kaugesse aega, kuhu kirik ta sõnad lukustas.

Püha Vaim tegutseb ja on alati värske ning see mis ta täna kuulutab, ei pruugi üldse ühilduda enam sellega, mida ta rääkis algkoguduse jaoks. Näiteks koguduse korrast, orjandusliku korra ajal! Meil ei ole ju naised enam meeste omand ja palju muud, mis totaalselt on muutunud, millest varem kirjutasid UT kirjad. Selles peaks iga terve mõistusega inimene vahet tegema, kes koolis on käinud. Niisamuti VT tekstid ei ühildunud Püha Vaimu poolt inspireeritud UT tekstidega, millele juudi rabid vastu panid ja jüngreid alusetult süüdistasid. (Ap 7:15)

Sõna iseenesest ei ole midagi sellist, mis ilma Püha Vaimuta käsitleda, nagu kuivatatud leib. Jumala Sõna ei ole kuivik (Jh 6:51), vaid elav vesi! (Jh 4:10) Nii ei ole ka sõnast üksi kasu, kui seda interpreteeritakse Vaimust eraldiseisvalt.

Jeesuse jüngrid rääkisid välja sõna (rhema) ja tegutsesid selle põhjal. See oli värske, elav leib, mitte logos. Aga alati Püha Vaim ja rhema esinesid üheskoos. Mitte nii, et me loeme logost ning räägime sõna, aga vaimu liikumist selle juures ei esine. Paraku just liturgiasse kaldunud kirikud sellises võtmes usklike õpetavad (sh jumalateenistused) ja pole siis ime kui koguduse liikmetel on püsivalt nälg ning nad otsivad toitu väljaspoolt, kus toimub midagi karismaatilist. Kaua sa ikka krõpse sööd? Sa ei sure ära, aga sul puudub hea tervis ja Jumala vägi, mis avaldub Püha Vaimu tõttu. Kui me aga sõna ja vaimu eraldame, siis Püha Vaim vaatab tegevusetult pealt ja ootab juba sajandeid, millal temale mõni võimalus antakse! Kas üldse antakse?

Jeesuse ajal panid rabid vastu Püha Vaimule. Nad lugesid Moosest ja prohveteid, aga ei tahtnud midagi kuulda Püha Vaimu kõnest. (Pertruse esimene jutlus, Ap 2:14jj, Pauluse õpetused) Kas õpetajate vastupanu erineb täna kuidagi sellest mida rabid tegid? Ei erine. Ka täna ei ole Eestis väga palju kogudusi, kus Püha Vaim saab vabalt liikuda ja sõna (rhema) võtta ning koguduse inimesed selle läbi teenitud, rääkimata evangeeliumi kuulutamisest ja uutest usklikest.

See on Jeesusele suur probleem, millega ta puutub kokku eestlaste kirikutes, nende kangekaelsete juhtide näol. Need otsivad teiste juhtide heakskiitu ja tahavad meeldida teistele konfessioonidele ning oma vahel kirikute juhtide meele järgi olla, aga mitte Püha Vaimule ning sellele, mida Jeesus tahab kogudustes täna teha. See ei ole ainult Eestis nii. See on üleüldine probleem. Vastupanu ja alati. (Ap 7:51) Huvitav, eks ole? Midagi ei ole muutunud. Panid vastu siis, panevad vastu ka nüüd. Nagu nende isad tegid, teevad nad seda ka ise.

Seetõttu igasugune karismaatiline vaimutuul on äärmiselt värske ja iga uskliku vaimu kosutav, kus iganes seda esile tuleb ning te tunnete seal Vaimuga täitumist ning väge. Kui te vähegi saate, võtke osa ja see värske leib julgesti vastu, sest seda kõike teeb Püha Vaim.

Jeesus ütles oma jüngritele, et kui tema ära läheb, siis tema jüngrid teevad hoopis suuremaid tegusid, kui tema jõudis ära teha. "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde," Jh 14:12. Kui te vaatate juba apostlite tegudest, siis näete milline võidmine oli nende peal olenemata apostlist, et nii juutidel kui kreeklastel oli rohkem kui imestamist nende tegude üle; aga pange tähele, variseridel ja kirjatundjatel oli sellevõrra ka rohkem kadedust ja viha jüngrite suhtes. Esimesena, kes selle vastu avalikult töötas oli teadupoolest ju Saulus, kellest hiljem sai Paulus. Kuid te võite küsida, kas täna on see muutunud või kuidagi teistmoodi kirikutes, eriti suuremates konfessioonides? Absoluutselt mitte!

Isegi eestlaste seas on jüngrid, kellel on suured võidmised, mis paneb inimesi imestama ka täna. Kuidas on siis kiriku juhtidega? See on neile vastumeelt, sest ei allu juhtimisele, on tihti ehmatav, et kuidas ikkagi mõned nn tavalised kristlased suudavad sellise võidmisega tegutseda kui Jeesus. Vaimulike reaktsioon sarnaneb Sauluse tegutsemisega, kui need võitud inimesed pannakse kirikute juhtide poolt põlu alla ja nende tegevust takistatakse igal korral, kui nad vaimu väes ja võidmises midagi teevad. Kas see on vaimulik kadedus? Religiooni pooldajad on tihti olnud kadedad just elavate jüngrite vastu, kelle kaudu Jumal töötab, aga tuleb tunnistada, et sellistel vaimulikel puudub võidmine mida nad küll tahaksid omada, aga Jumal ei anna neile seda. Siis ongi sarnane olukord, kus kiriku vaimulike poolt ja eriti nende endi juüngrite seas kohtate enneolematut vastuseisu igasugusele Püha Vaimu tegevusele ja vaimuavaldustele.

Kas see eelnev on ka piibellik? Absoluutselt! Võidmine on üle antav ja üle kanduv jüngri seas, kes seda väge igatsevad ja paluvad. Näiteks Eliisa palus Eelialt kahekordset võidmist ja ta sai selle. "Ja kui nad olid üle jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: "Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest!" Ja Eliisa ütles: "Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!"" (2Kn 2:9) Samuti said Jeesuse jüngrid eriti suure võidmise. Kui Jeesus kõndis mööda haigetest, siis tema vari ei tervendanud haigeid. Küll aga loete pühakirjast, et kui Peetrus kõndis haigetest mööda, siis neid toodi tema teele, et vari langeks haige peale ning nad võiksid terveneda. Nii ka juhtus. See on mitmekordselt suurem võidmine. See on dokumenteeritud: "nii et nad kandsid ka haigeid tänavatele ning panid need kanderaamidele ja vooditele, et Peetruse möödudes kas või tema varigi langeks mõne peale neist." (Ap 5:15) Samuti võite lugeda, et haigeid toodi jüngrite juurde ja need kõik said terveks.

Seetõttu on täiesti kooskõlas pühakirjaga paluda suuremat võidmist kui sul seni on või üldse seda on, et sa võiksid teha Jeesusest suuremaid tegusid. Ta lubas seda. See ei ole mitte mingi katteta lubadus või postituse kirjutaja väljamõeldis, vaid see on Jeesuse tõotus tema jüngritele. Kuid mitte nn religiooni jüngritele, neil on oma religioon ja rituaalid, nad täitku neid; aga kõik teised usklikud kes tahavad võidmisega käia Jeesuse jälgedes, need otsigu üles mõni konkreetne Jumala and ja mingu selle isiku juurde, kellel see on või kohta, kus see isik on tegutsenud. Sest igasugune vaimne kohalolu jätab isegi asukoha külge oma vaimse võidmise väga kauaks ajaks (ka vaim hingab). Näiteks on kirjutatud "vesi muutus heaks Eliisa sõna kohaselt, mis ta ütles, ja on seda tänapäevani." (2Kn 2:22) See ei ole muutunud. Võidmine on üle kantav tänapäevani.

Kas ainult Jeesus äratas surnuid ellu? Ei, muidugi mitte! Ka Eliisa tegi seda (2Kn 8:5). Jeesus äratas samuti surnuid üles ja ka täna on inimesed, võitud, kes äratavad surnuid üles. Me ei ütle täna seda, et võidmine on sul siis, kui sa surnu üles äratad. Võidmine võib olla mistahes anni suhtes. Kuid tulles tagasi lõigu teema juurde, siis kinnituseks selline lihtne näide. "Siis Eliisa suri ja ta maeti. Igal aastal tulid maale moabide röövjõugud. Ja kord, kui maeti kedagi meest, vaata, siis nägid matjad ühte röövjõuku. Nad heitsid siis mehe Eliisa hauda, aga kui see puutus vastu Eliisa luid, siis ta ärkas ellu ja tõusis jalule." (2Kn 13:20-21) Kokkupuude ainuüksi luudega vallandas surnu üles äratamise. Samal põhimõttel põhinev ju higirätikute läbi tervenemine (Ap 19:12), mida tänaseni kogudustes levitatakse kui palvetätikuid, eriti evangeelsetes kogudustes. Selle aluseks on kellegi võidmine, mis higirätiku kokkupuute korral mõju avaldab.

Seetõttu sõbrad, kui teie tahate saada mõnda erilist võidmist, siis esmalt tuleks teil üles otsida mõni isik või temaga seotud ese, mille peal veel hingab vaim ning siis usus paluda seda, et Jumal annaks kahekordse võidmise selles konkreetses annis ka teile. Te ei saa seda lihtsalt palvetamise peale, vaid te peate selleks ka midagi tegema, seetõttu on selline avalduse märk teie kindlast soovist, mida Jumal näeb, et teil on tõsi taga ning siiski tingimusega, et võidmise soovija tuleb esmalt toime oma ego ja uhkusega, mitte enne. Mõõgaga kõrva lõikaja ei ole veel valmis võidmise saamiseks. Ta ei anna võidmist isikule, kes ei suuda taltsutada oma isiklikke ambitsioone või neid ära kasutada enda jaoks. Jumal annab võidmise, kui keegi on valmis loobuma enese kujust, saab aru, et see on vajalik, aga ka on näidanud, et ta suudab mõista oma ego himusid, kuid taltsutab need ning ego ei motiveeri enam andi mitte kuidagi, vaid üksnes puhas motiiv, mis inimest kannustab ning Jumala armastus.

Kristlik Mõttevõra toimetaja otsis üles Paulusega seotud paiga selleks, et saada õpetamiseks kahekordset võidmist. Seetõttu siin avaldatu ei ole mingi inimlik targutus või juhuslik vaimuavaldus, vaid süstemaatlilised õpetused võidmise all, mis on usus üle kandunud eelnevalt isikult. Jumala Vaim on juba rohkesti näidanud seda, mida Paulus ei õpetanud Vaimust ning mida tuleb inimestele üle selgitada. Kirikud peavad tänaseni Paulust ilmeksimatuks, aga Jumal ei pidanud teda selliseks ega mõtle nii ka täna. Paulus oli samuti inimene ja eksis mitmel moel, mistõttu tema mitmed seisukohad olid/on inimlikud või isiklikud ja need vajavad endiselt selgitust ning õpetust. Seda Jumal ka teeb ja õpetab oma Vaimu läbi.

See kõik on võimalik ja reaalne, kuidas Jumal tegutseb kristlaste läbi neile, kes tahavad tõsiselt olla Jumala teenistuses. Eliisa tahtis seda tõsiselt. Jeesus näitas ette seda oma jüngritele, tõendades, et ta on Võitu. (Ap 3:18) Kuid tema jüngrid saavad teha veel suuremaid tegusid kui ta ise seda tegi, sest neile antakse üle Püha Vaim ja erinevad vaimuannid, mis selle läbi avalduvad Jumala nime kiituseks ja auks. Kogu au kuulugu Jumalale!

Tänases Eesti majanduslikus kriisis on see järgnev annetamise juhis eriti oluline, et te oma eluga toime tulete ning ennast ise vette ei viska. Tulemas on rasked ajad ja peab olema valmis EI ütlema, et esmalt ise ja oma lähedased raskustest läbi tuleksid. Jumalat ei tohi kiusata tõotuste läbi või nende väärkasutamise tõttu mitte keegi! "Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat." Mt 4:7. Eriti aga nüüd, kus ka meedias kuuleb nn jõulutunnelitest, "heatetegijatest", kes kõik panid oma projektile või kontserdile külge jõulu sildi. Teeme jõulud rahaks! Teenime annetajate pealt.

Niisamuti kirikud tahavad sinu kümnist või "vabatahtliku" annetust regulaarselt. Kui tihti aga ei jätku raha enam oma vajaduste katmiseks peale annetamist? Lihtsalt pere vajadusteks enam ei jätku raha piisavalt.

Kirikud ütlevad: annetage meile, küll Jumal varustab teie kõik vajadused. Seda kuuleb liigagi tihti. Aga reaalsus on see, et paljud kristlased on majanduslikes raskustes, tihti hädas juba enne annetust või elavad ise võlgades. Keegi ei tohiks kohustada annetust tegema teie ja teie pere vajaduste arvelt või neilt, kes on võlas. Kas te teate, mis pühakiri selle kohta ütleb? See ütleb et usklik, kes jätab oma pere vajadused rahuldamata, on halvem kui uskmatu! (1Tm 5:8)

Seetõttu piibellik prioriteet on alati: kanna esmalt hoolt oma pere eest! Kui siis kõik vajalik on tehtud, alles siis võid mõelda ka annetuse peale.

Jeesus samuti hoiatas, et variserid küsivad raha igast tillist, mis inimene kasvatas ja nõuavad maksukohustuse täitmist ("Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ning jätate kõrvale kaalukama osa," Mt 23:23), aga neile ei läinud korda, kas inimene üldse tuleb pärast seda oma eluga toime! Selline ei ole taevase Isa agape armastus.

Isale läheb esmalt korda iga tema lapse toimetulek ja vajadus, mida iganes see on, ütles Jeesus. Isa ei nõua teilt võimatu järgimist. Jeesus ütles vaese naise kohta kes andis 2 leptonit, et see andis kõigist rohkem. (Mk 12:43) Kui tihti te näete, kuidas kirikute juhid koguduse vara kasutamisel on kergemeelsed või koguduse vara najal elatakse oma elu, aga samal ajal koguduse liikmed elavad võlgades. Piibel ei kirjuta kuidas see naine, kes annetas kaks leptonit, pärast annetust toime tuli. Kuidagi ei saa järeldada ega ei ole kirjutatud, et ta sai jõukaks pärast seda. Seetõttu tuleb inimesi hoopis üles kutsuda, et vaadake, et teie kohustused ja vajadused on täidetud, alles siis tehke annetusi!

Jumal pigem tunneb rõõmu sellest, kui usklik oma pere eest hästi hoolitseb ja nii, et keegi kes pole usklik, ei saaks tema pere vajaduste suhtes midagi halba öelda. Pere eest on targalt ja hästi hoolt kantud. Kui sinu kodu on sinu kogudus, siis pigem JÄTA OMA ANNETUS OMA KOJU, pere vajaduse katteks, mitte ära anna seda otsekui sunnitult (2Kr 9:7) sinna, kes ei arva sinu pere sinu koguduseks ega hooli sinu vajadustest karvavõrdki.

Sinu koda on sinu kogudus ja esmalt tuleb kanda hoolt sinu koguduse eest!

Esmalt tuleb alati eelistada lähedasi, oma pere, ja alles siis kui nende kõigi vajadused on kaetud, siis vaadata, kas üldse on mõistlik ning saab annetada.

Sinu kodu kogudus on sinu vastutada, mitte ei vastuta sa teiste healolu eest!

1Tm 3:5, "Sest kui keegi ei oska juhatada oma peret, kuidas ta võib kanda hoolt Jumala koguduse eest?" Jumala kogudus on piiritult suur, isegi ülemailmne. Te võite lõputult annetada üle kogu maailma Kristuse kogudusele, aga te ei tohiks pärast seda ise hätta sattuda.

Samuti ärge kuulake neid, kes manipuleerivad teie raha kättesaamiseks pühakirja kirjakohtadega. Näiteks: "Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni." (Malaki 3:10) Selle kirjakoha sõnum oli selles, et leviite pidasid üleval ülejäänud suguharud, kuid nad jätsid leviidid hätta. Üks suguharu oli hädas. Leviidid ei tohtinud omada ka kinnisvara ja neil oli töötamise suhtes Jumala poolt seatud piirangud. Kuid täna ei ole ühelgi inimesel töötamise suhtes piiranguid ja kõik võivad vara omada ja teha oma kätega tööd ka peale jumalariigi teenimist, nagu apostlid tegid, nii ka Paulus. Seetõttu Malaki kirjakoha kontekst ei ole see, mida teile väidetakse seda olevat või andvat ja selle tõotus ei laiene teile. Absoluutselt mitte! Teil puudub igasugune seos leviitidega ning nende ülalpidamise kohustusega. Ärge laske ennast manipuleerida! See ei ole juhuslik. Oleme jumalateenistustelt kuulnud, kuidas selle kirjakohaga kogudustes trikitatakse.

Samuti, kui palju kordi inimesed annetavad, aga Jumal ei ole neile andnud selle tõotuse sõna peale mitte midagi. Miks peaks?! Sest Jumal ei pea seda tegema. Seetõttu kehtib kõik see, mis eelpool kirjutatud, aga teie suhtes ei ole leviitide sõnaga tõotust. Teie ülal pidada ei ole ju leviidi suguharu! Seetõttu teil ei ole ka kümnisega mingit pistmist.

Ei väsi ka kordamast, et apostlid ega kogudused ei võtnud vastu kümnist, ei kogunud seda, küll aga vabatahtlike annetusi. Ent üksnes vabatahtlike annetusi.

Vahel võib tulla meie ellu rünnakuid ja me hakkame enda pühaduses kahtlema ja mõistagi otsima vigu, kas me oleme kuskil neid teinud ning lõpuks hakkame ennast süüdistama milleski, otsides seda, kus me oleme eksinud? Enamasti selleks siiski põhjust ei ole. Kui sa koged, kuidas Jeesus on sinu vaimus kohal ja sul on Vaim, kes sinu sees elab, siis see on kinnitus, et need vead võivad olla otsitud, kus hoopis deemonid üritavad sulle midagi pähe määrida ja maha müüa mõnda pattu, mida sa tegelikult teinud ei ole. Inimesena oleme ju kõik ekslikud ja seetõttu kaldume ennast ning ka teisi hukka mõistma, aga pühakiri ütleb, et ära tee seda! Kes saab hukka mõista neid, keda Jumal on teinud õigeks ja kes on õigeks mõistetud? Peale Jumala Vaimu mitte keegi. Kui aga Jumala vaim seda ei tee, siis, kes on selle süüdistustelaviini taga, oled sa mõelnud? Kui tihti süüdistame teisi või olukordi, aga tegelikult põhjus on meie tegemata vaimses otsuses, kuna me kas ei tea seda või ei oska või ei ole võtnud oma elu üle meelevalda.

Sellises olukorras ei ole vaja midagi muud ette võtta, kui võta tagasi meelevald, mis sulle Jumala poolt anti. Kui vaja, sõitle deemoneid: "Kaduge mu elust!" Kuuluta sõna, mida Jumal on öelnud. Räägi välja, kuidas asjad tegelikult on. Kui siis saabub rahu, võid täiesti kindel olla, et andsid varem ilma põhjuseta kuradile maad ja ta tuli sind väga lihtsasti kiusama, kuna sa kahtlesid õiguses ja siis andsid vabatahtlikult ära meelevalla. Aga see algas ja oli vaid sinu mõtetes. Kuid ära enam lase teda oma pähe istuda ega valdustesse, seda ka territooriumile kus sa elad. Iiob oli selles osas mõistlik mees. Ta teadis, kuidas kurat võib tulla ja ilma asjata süüdistada ning panna kahtlema. Kuid sinul on Jumala Poeg, kes sind on juba õigeks teinud Jumala ees, sa oled Jumala laps ja kuuluta sõna (ütle välja kuuldavalt, meelevallaga nagu jüngrid rääkisid või Jeesus seda tegi) ning deemonid taganevad sinu lähedusest. Deemonil ei ole mingit meelevalda sinu elu üle juhul, kui sa ise ei luba tal sulle valetada ning jaburaid mõtteid pähe panna, et siis nende mõtetega flirtida. Sisuliselt sa lubad ta enda lähedale, et panna pähe kahtlused ja lollid mõtted. Seda lihtsamini ta üritab seda sama korrata ka unes. Ära ütle välja oma totrat unenägu ja kustuta see oma peast. Unusta see. Usu, kurat oskab mõtetega eksitada igal võimalikul moel ja ainult seda ta oskabki, sest ta on algusest peale valetanud, aga kui ta on seda teinud juba nii kaua, siis ta on selles ikka väga vilunud. Ta tunneb su iseloomu nõrkusi, mille peale on lihtne "vajutada", et sind eksitada ning panna mõttemaailmas temaga "kaastööle".

Sinu tugevus on Jeesus, kes elab sinu vaimu sees ja Jeesuse vere kaitse on sinu peal. Sinu peal hingab Jumala vaim. Sul on kõik vajalik olemas ja üle antud sh Püha Vaim, võta siis meelevald ja pane vaimses maailmas asjad oma õige koha peale! Sulle sünnib alati sinu usku mööda ja sõnadest sõltub see, mis juhtuma hakkab. Kuigi mõtetest saab alguse sõna, siis ilma sõnata ei loodud maailmas midagi. Kas see juhtus sinuga, see selgub väga kiiresti, juba samal päeval või juba järgmine päev saad aru, et toimus läbimurre. Sa tajud seda muutust vaimselt, aga ka hingeliselt ning su südames on rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine. Fl 4:7 "Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses."

Kuidas on tõotatud? "Paluge ja teile antakse," ütles Jeesus. (Mt 7:7, Lk 11:9) Lisas sinna juurde, et tänaseni te ei ole midagi palunud minu nimel. Küsimus on milles?

Kui sa ei palu, siis sul ei ole eeldust mitte midagi saada. Kui sa oled palunud, siis sa oled teinud kõik selleks, et saada. Sa ei saa eeldada, et iseenesest mõistetav on midagi saada. Ei ole. Isegi mitte taevast.

Seetõttu palumine ongi tähtis. Palumise tõttu jõuab sinu palve taevasse. See on kirjas. Kuid nüüd pane tähele: miks sa muretsed, kui sa palusid?

Jeesus selgitas seda lihtsalt ja täpselt, nii lihtne see ongi, et paluge! Palve pannakse kirja ja alles nüüd te saate. Ta ju ütles, paluge ja teile antakse! Ta ei öelnud, et võibolla teile antakse või kui hästi läheb, siis te ehk saate. Selles tõotuses ei ole ühtegi lisatingimust. Vastupidi, selles on kindel kõneviis: teile antakse.

Kui on tõotatud, et teile antakse, siis see on käes, kuigi see veel ei ole üle antud. See on sarnane olukord, kus te midagi süüa tellite. Teile öeldakse, et antakse. Samas läheb selle üle andmisega aega. Isegi kahes söögikohas on ooteaeg erinev, mil teile toit üle antakse või lauale kantakse.

Vahel antakse otsekohe. Kuid Jeesus ei tõotanud, et kui te palute, et te saate seda viivitamatult ehk otsekohe. Ta ütles: teile antakse!

Küsimus on nüüd selles, kas see olukord sinu puhul, kui see pole veel üle antud murrab sinu usu? Kui sa enam ei usu, siis ei pruugi vastust tulla. Kui sa jätkad uskumist, siis antakse. See on ju sama olukord, kui te lähete minema, kuigi olete toidu tellinud, mis teile antakse, aga teil ei ole kannatust ja te enam ei usu, et teile antakse.

Näiteks võib tuua kasvõi surnuist üles äratamise. Tüdruk oli surnud, aga veel ei olnud ellu äratatud. Kas talle seda ei antud? Lihtsalt Jeesus pidi tüdruku vanemate ja jüngrite usku kinnitama, et ärge kartke, et küll antakse. Ta ütles, et tüdruk magab. Kuigi türduk oli ju surnud! Kuid lihtsam on uskuda, et magav tüdruk ärkab üles kui surnud. Lihtsalt see ajavahe tüdruku suremisest kuni ellu äratamiseni oli talumatult pikk ning hirmu tekitav ja inimene, kes otsekohe ei näinud ellu äratamist, võis enne vastust usu kaotada. Laatsarus oli suisa 4 päeva surnud. Ometi Jeesuse sõna kehtis: paluge ja te saate. See on kindel kõne ja tõotus.

Seetõttu meil ei ole raske uskuda seda, et me saame, aga kui see ei juhtu otsekohe, siis sealt edasi iga hetk võib meie usk väiksemaks jääda ning kuni ühel hetkel enam ei usu. See usk hajub märkamatult. Tähtis on säilitada usk selle aja jooksul mil sulle üle antakse, et see üle andmine leiab aset õigeks ajaks. Vahet ei ole millal see juhtub, aga kui on tõotatud ja palve on selle puhul kirjas, siis antakse. See ongi usk. Sa pead uskuma. Kui sa oled taevast "toidu ära tellinud," siis oota rahulikult lõpuni.

Justkui seda veel oleks vähe ütles Jeesus "Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile." (Jh 15:7) Sisuliselt saate paluda ilma piiranguteta, mida iganes. Aga siis tulebki paluda mida iganes. Kui sellest veel vähe oleks, lisas ta "Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!" (Jh 16:24) Andmine on Jumala jaoks rõõm ja ta tahab meid teha täiuslikult rõõmsaks.

"Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist" (Hb 10:25) teksti alkeelne sõna on ἐπισυνάγω, episynagōgē - kogunemine ühes kohas, mis igal korral on samaväärne. Sama sõna esineb veel vaid ühel korral. "Me palume aga teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemise pärast, siis kui meid KOGUTAKSE tema juurde." Episynagōgē - leiab piiblist vaid veel ühel korral kontekstis, kus Paulus ütleb tessalooniklastele, et meid kogutakse taevasse, tsiteerime: "siis kui meid kogutakse tema juurde". (2Ts 2:1) Siin võiks olla tõlge veelgi arusaadavam, kui lisada sõna kõik ehk siis kui meid kõiki kogutakse tema juurde.

Jeruusalemma koguduses tekkis olukord, kus kristlased kogunesid koosviibimiseks, aga tihtilugu ei olnud kõik kohal, kes selle piirkonnaga olid seotud, teisisõnu, elasid selles paigas, aga neid ei kohanud kogunemisel.

Eesti piiblis sõnastatud "Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist" tegelikult ei tõlgi ära teksti algtähendust, pigem lisab sellele uue tähenduse. Siin ei ole küsimus unustamises, laiskuses, mugavuses või mõnes muus põhjuses, milleks võis olla usust ära langemine. See tekst kutsub üles sõna sõnalt: Ärge hüljake kõigi kokku saamist! (Hb 10:25) Ka taevasse viiakse kõik kokku. (2Ts 2:1) Siin ei ole mingit tähendust, mis annaks võimaluse unarusele, oma defineerimisele või üldse koguduse konfessiooni tunnustele. Mitte midagi sellist, ometi te kuulete ühtelugu jutlusi just kontekstiga, millele antakse tagamõte. Pühakirjas on siiski selgelt kirjutatud, et ärge hüljake kõigi kokkusaamist. Koguduse alguses oli see ju nii, et kõik said kokku.

Midagi pidi põhjustama olukorra, et kõik ei tulnud kohale? See vajab selgitust. Miks kirjutatakse seda heebrealastele, teisisõnu Jeruusalemma kogudusele?

Kuna olid ju juudid need, kes kuulutasid evangeeliumi üle kogu maailma, siis tekkis Jeruusalemmas olukord, et kohalikus koguduses jäid asjad ripakile. Kristlased oli usinalt evangeeliumi "põllul", mitte seda et keegi ei viitsinud minna kohale kui ta seal lähedal viibis. Seetõttu Jeruusalemma kogukonnas võis Kristuse töö unarusse või vajaka jääda. Teile aga räägitakse seda kontekstis, et inimesed ei tule kodudest välja pühapäeva jumalateenistusele. On nii? Algkoguduse ajal oli kodu või koda koguduseks ja see ei ole muutnud. Seega heebrealaste 10 ptk selgub, et Jeruusalemmas ei olnud enam kõik kohal, mitte ei tähenda see kirikus käimist (milliseid hakati ehitama alles kolmsada aastat hiljem) ega ka mitte sünagoogid. Kui tihti kristlaste (juutide) kodudes ei olnud mehi, sest need olid ära teistes kogudustes või kuulutuse tööl. Samuti võime lugeda piiblist, et kristlasi hakati taga kiusama ja kõik ei saanud enam kokku.

Kui Paulus kirjutab roomlastele "Kõik Kristuse kogudused tervitavad teid!", siis ta peab silmas piirkondi. Assia, Korintose, Makedoonia, Galaatia jne-jne ehk piirkondi, mitte konfessioone ega ühe konfessiooni kõiki kogudusi. Pühakirjas ei ole sõnagi konfessioonidest ega nende õpetustest kui räägitakse kogudusest, vaid alati peetakse silmas Kristuse kogudust, kes defineeriti piirkondade ehk tegevuskoha järgi. Seetõttu ka sinu koda, kus iganes sa elad, on Kristuse kogudus ja piibellik on seda defineerida koha nime alusel. Ei ole vahet, milline konfessioon see on, aga see on Kristuse kogudus. Kui aga piibel kirjutab, et kõik olid üheskoos või kogunenud, siis see tähendab, et kõik sinu koguduse või pere juurde kuuluvad isikud olid kogunenud. Nii saate seda kirjakohta mõista piibellikult, kontekstis, kuidas kiri heebrealastele seda kasutab.

I osa

Meele uuendamise seisukohast eesti kristlaste seas puudub kord ja valitseb segadus, mis ei ole mõistlik ning ei vii mitte kuhugi välja. See tuleb sellest, et kreeka keelest termin meel on tõlgitud mitmemõtteliseks ja pole ime, kui piibli lugeja seda ei näe ja ei mõista, mida Paulus meelsuse juures õpetas. Asi on lihtsalt termini tõlkimises, millega algtähendus läheb kaotsi või ei ole enam see, mida Paulus õpetas. Teisalt tuleb teadmatus ka sellest, et eestlastele sõna meel tähendus on ebamäärane, arusaamatu ning seda seostatakse mõistusega või mõtlemisega. Kuid meel ei ole üksnes mõistus või mõtteviis, vaid inimese meelsus. Kui teile räägitakse meelsusest, siis see on algtähendusele kõige lähemal. Niisiis, meie kirjutame täna meelest ja meelsusest. Eestlane ütleb, minu meelest, aga mõtleb selle juures, minu arvates. Tegelikult meel ei tähenda üksnes arvamust, meel on meeleseisund ja meelsus. Lühidalt, millise meelsusega keegi elab oma elu.

Esimene viga, mida meele suhtes räägitakse või segamini aetakse kirikutes, on kahtlemata meeleparandus (patukahetsus). Te võite minna näiteks Oleviste kogudusse (mitte ainult) ja seal räägitakse teile praktiliselt iga teenistus meeleparandusest. See on jutluste peamine tuum, mida üsna tihti kuulete. Kas selles on siis midagi valesti? Valesti ei ole siis, kui seda kuulab uskmatu, kes tuli kirikusse ning kelle meel on parandamata ja hing vajab päästmist. Selge, et temale kõlab meeleparanduse sõnum kui Ristija Johannese kuulutus: parandage meelt, Jumalariik on lähedal! Uskmatu või patune vajab esmalt meeleparandust. Kuid see on esimene samm. Kui inimene on meelt parandanud, siis ta ei vaja enam meeleparandust, sest meelt parandatakse pattudest. Kui sa eile parandasid meelt, palusid patud andeks, siis sul ei ole põhjust seda täna uuesti teha. Sa oled puhas, sul on Kristuse meel. (1Kr 2:16) Kuid nüüd, häda seisneb selles, et ta kuuleb jälle sama sõnumit ja mõtleb: ma ju parandasin meelt? Miks ma pean seda jälle tegema? See aga kordub ja kordub ja jääbki korduma. Selle juures ei õpetata, et meeleparandus on neile, kes ei ole Jumalaga lepitatud. Kui aga inimene on Jumala laps, siis tal ei ole meeleparandusega midagi peale hakata. (Toim: teame, et nüüd hakkab mingi pommitamine a´la ka usklikud teevad pattu jms. Ei vaidle vastu.) Küsimus on põhjendatud. Mida ma peaksin veel tegema? Tegelikult sa ei pea iga kord kirikus muudkui patte andeks paluma. See on arulage tegevus, kui sa ei ole pattu teinud. Miks sa peaksid siis andeks paluma?! "Äkki on veel mõni tahtmatu patt?" No kuulge, see läheb juba naeruväärseks! Uskliku patuga ähvardamine ei ole küll elu armu all, vaid käsumeelsus.

Tuleme nüüd selle vea juurde, mis siis oleks õige rääkida? Piibel ei õpeta, et me peaksime iga päev meelt parandama, aga õpetab, et meil on Kristuse meel ja meil tuleks ka enda meel viia Kristuse meelega vastavusse. Kui palju seda õpetatakse? Seda ei räägita ja kui midagi lipsab läbi, siis, see on segane jutt ja selle järgimine või praktiline kasutamine selgusetu ehk teisisõnu, mida tähendab meele uuendamine, kuidas seda läbi viia ja milline on meele uuendamise eesmärk ning lõpetuseks, inimene peab ju aru saama, kas ta meel on uuenenud. Niisiis, meeleparandus ei ole meele uuendamine, vaid meeleparandus toimub enne meele uuendamist. See eristab kristlasi teistest usunditest. Meele uuendamine võib mõne jaoks olla pikema ajaga väljakutse, aga see on protsess, mida tuleb mõistusega võtta. Kui sa sellest mõistusega aru ei saa, siis võib tekkida vale süütunne ja sa võid püsivalt endast mõelda valesti, nii, nagu tegelikult ei ole. Seda ei tohi olla! Sest siis tammub usklik kohapeal, otse kui rappa vajunud. Kui sa läbisid meeleparanduse, siis meel on parandatud. Edasi sa saad meelt vaid uuendada ja alles siis.

Meele uuendamine näitab seda, millise meelsuse poole sa püüdled ja millise meelsusega sa elad? Panime siia küsimärgi.

Kui sul on Kristuse meel, siis sa teatud meelsuse all ei tee enam seda, mida sa tegid oma elus enne meeleparandamist. Kui sa parandasid meelt, aga jätkad vana meelsusega, siis tegelikult sinu meel ei ole siiras ja sa peaksid esmalt uuesti minema Jumala ette ja südamest kahetsema, et sa pole ära pöördunud halvast ning paluma, et Jumal annaks sulle andeks ja jõudu selleks. On palju kristlasi, kes muudkui käivad sellises meele segaduses, et nad tunnevad süükoormat, haletsevad ennast; kuid see on tunnus, et nad ei ole Jumalaga lepitatud.

Kuid teine asi on õpetus. Kui kirikutes räägitakse meele uuendamisest kui meeleparandusest, siis võib kristlasel tekkida väär pilt, ta ei tea, mida teha tuleb. See on kõige hullem. Sa parandasid meelt, aga keegi ikka ja jälle ütleb, et sa pead seda uuesti tegema. Sa ei saa enam millestki aru. Tekib ahastus ja lootusetuse tunne: mis mõttes ma jälle pean ennast alandama? Kas ma siis polegi usust õigeks saanud? Sellisel pinnal on väga palju valeõpetust ja meeleparandusega lahmimist! Seda ei tohiks olla. Kui te kuulete seda sõna ja olete meeleparanduse läbinud, siis jätke see tähelepanuta. See on nagu piitsutamine. See ei ole kristlik ega oma muud, kui naeruvääristab kristlase puhtust ja teeb püha maha. See võib olla isegi deemonlik kõne. Miks me halvustame neid, keda Kristus on patust vabastanud ja teinud õigeks? See on väga tõsine asi ja sellised õpetajad viivad usklikud käsumeelsusesse, õigupoolest ongi sisult käsumeelsus ja karistus, mitte arm ja õnnistus ning vabadus. See selleks. Meele uuendamise suhtes on väga vähe selget ja terve mõistusega kirjandust, mille lugedes te saate aru, mis on asja tuum.

Niisiis, meele uuendamine ei ole ilmtingimata eesmärk omaette, kuna pühakiri ütleb, et meil ON Kristuse meel. See juba on.

See ei ole mingi mõistuse targutus või mõistusega võtt, see on hinge seisund. Meelsus, mida sa omad, õigupoolest, mida Kristus teeb oma Vaimu tõttu sinu sees. Lihtsa näitena võib öelda, et sa ei tee kaasa enam seda, mida sa varem patuse loomusega tegid. Su mõtteviis on arengufaasis, kus sa otsid parimat, seda mis tuleb ülalt. Kuid sa ei tee ju seda käsumeelsuse tõttu, vaid see on inimese sisemine hoiak hea suunas. Millised kirjakohad sellest kirjutavad? Märkisime eespool, et tõlge on probleem ja toome siinkohal välja esmalt kirjakohad, mis kreeka keeles tähistavad meelsust või meelt. Mitte mõistust. Kuna eestlaste piiblitõlge selle termini juures tekitab palju nn müra, mis tegelikult ajab segadusse. Pole ime, et inimestele meele uuendamine on avastamata!

III osa

Kirjas efeslastele Paulus ütleb selgelt, mis juhtub siis, kui meis on Kristuse meel. See mõte kahjuks eesti piiblist välja ei tule. See on täiesti kaduma läinud. Eesti keeles on "saada uueks oma mõttelaadilt", aga tegelikult "saada uueks meele poolest" või meelelaadilt. (Ef 4:23) Nagu juba eelnevalt selgitasime, inimese mõte ei ole meel ja sestap kristlik mõttelaad võib kristlasel üha edasi areneda, aga tema meel on ikka veel vana ja seetõttu te kohtate kogudustes niipalju vastuolulise käitumisega kristlasi. Nad räägivad häid mõtteid, aga kahjuks nende meel tunnistab nende vastu (Rm 16:18), et need on vaid sõnad (Jk 1:22), mille taga puudub südame meelsus (Hb 4:12) ja teod. Seetõttu on väga tähtis, et kristlased mõistaksid, et nad vajavad meele uuendamist ja selle suunas juhendamist ja puhast õpetust, mida meele uuendamine iseenesest sisaldab. Ei piisa sellest, et me räägime välja ilusaid sõnu või mõtteid, kui vaja on meele uuendamist! (1Kr 1:10) Meie vana meelsus võib olla meile kõige suurem kristliku arengu takistus, otsekui ankur, mis takistab usus edasi liikumist. Paulus nõuab seda tõepoolest! Kuidas ta seda ütleb?

Paulus kirjutab efeslastele "Ma ütlen seda nüüd ja tunnistan Issandas, et keegi teist ei elaks enam nii, nagu paganad elavad oma tühises meeles." (Ef 4:17)

Võime vabalt olla kristlased, aga meie meeled on kui tühised, kõlisavad kuljused. Kui me ei saa aru, et kristlasena ei saa enam elada edasi kui uskmatu. Me ei tohi olla nüristunud, teadmatuses, võõrdunud Jumala elust ega tohi roppuse ega kõlvatuse peale isegi mitte mõelda. Selleks saab meelt uuendada. Asi ei ole ainult äärmuslikes nähtustes, vaid üsna igapäevases tegevuses ja kõnes. See, millest me suuga räägime, sõltub meie meelsusest.

Nii nagu ei sobi riivatud ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine, nii ei sobi ka jõude olek, uudishimu ja lobisemine, sest nad räägivad sobimatult. (Ef 5:4, 1Tm 5:13) Jumala lapsele on kohane käia valguses, igasuguses headuses ja õigluses ja tões. (Ef 5:9) "Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine." kirjutab Paulus. (Ef 5:17) Sisuliselt eeldab see seda, et meil tuleb meelt uuendada ja mõista, milline on Kristuse meel. Vaim tuleb selles meile appi. (jj 18-20 salm) Näiteks, Vaim ei lase sul enam kasutada sündsusetut sõnavara.Vaim teeb meie meele tugevaks. (Gl 5:22-23) Kõigil tuleb Kristust tundma õppida. (Ef 4:20)

Südame meelsus ei teki iseenesest.

Meele uuendamine on teadlik tegevus, mis nõuab erilist tähelepanu. Paulus kirjutab efeslastele 4 ptk 17-23 pikemalt. Kui palju te kohtate kristlasi, kes on lahked, halastajad, andestajad? Selle üle kurdavad eelkõige uskmatud, kes toovad välja kristlaste puudused. See võib olla õiglane kriitika. Seda esineb siis, kui kristlased ei uuenda oma meelt. Kui meele uuendamine oleks tehtud, siis nad annaksid oma eluga tunnistuse Kristuse meelsusest. "Oo, ma olen ju kristlane!" ütlevad nad. Milline on su meel? Peetrus õpetas seda. (1Pt 5:9)

Paulus õpetas meele uuendamisest ja rääkis kogudustele.

Näiteks ta ütleb "kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis sõna oma mõistusega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega." Tegelikult eesti piiblitõlkest läks algmõte kaduma. Kreeka keeles on kirjas järgmiselt: "kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis sõna oma meelega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega." Ta räägib meelsusest, et meelsuse puhul ei ole vaja teha palju sõnu ja seda ei tohi segamini ajada vaimuilmingutega. Meelsus ei ole vaimsus ega Vaim. Keeltega rääkimine on Jumala Vaimu tegevus. Kuid meelsuse alusel on see meie mõistusele aru saadav ja meil tuleks oma meelsust läbi katsuda. Milline on meie õpetus, mida kogudustes jagame? Kas inimesed saavad aru, või neil esineb meeltesegadust ja nagu eestlane ütleb "puder ja kapsad". Paulus oli selles osas lausa nõudlik. (2Kr 10:5) Kui sõna selgitab meie meelsust, siis, see läheb hinge ja me oleme kui Jumala peegli ees.

IV osa

Vaatame veel. "Kuidas siis nüüd? Ma tahan palvetada vaimus, aga tahan palvetada ka mõistusega, tahan laulda vaimus, aga tahan laulda ka mõistusega." kirjutab Paulus. (1Kr 14:15) Sõna meel on siinkohal täiesti peidus. "Kuidas siis nüüd? Ma tahan palvetada vaimus, aga tahan palvetada ka meelega, tahan laulda vaimus, aga tahan laulda ka meelega," on see, mida Paulus siin tegelikult välja ütles.

Sisuliselt ta ütleb, et meelsus peab olema selge. Kristuse meel ei ole arusaamatu.

Kristlastel tuleb palvetada keeltes (vaimus), kuid tuleb palvetada õige meelsusega. Sõnad tulevad mõistusest, aga milline on südame meelsus? Kui need on lihtsalt sõnad, isegi mõtlemata mida öeldakse, siis selline ei ole Kristuse meelsus. Vanemad kristlased saavad vaistlikult aru, milline palve on võitud, mis saab vastuse ja milline palve on lihtsalt järjekordne liturgia, see ei tule südamest.

Miks Jumal peaks vastama palvele, mille meelsus ei ole Kristusega?! Selleks tuleb esmalt meelt uuendada. Suhtumine sõltub meelsusest. Kui sul palve suhtes on uuenenud meel, siis need palved erinevad üsna palju. Jeesus õpetas oma jüngreid palvetama. Tegelikult ta sihtis nende meelsust! Nende meelt oli rikutud, mis vajas uuendamist nagu ka meil.

Paulus õpetas korintlastele, et tehke vahet! Ta kirjutab: "Kui ma keeli rääkides palvetan, siis palvetab mu vaim, aga mu mõistus on viljatu." Jällegi see parasiitsõna "mõistus"! Tegelikult on kr k "meel". Ehk siis vaimus palvetades palvetab ju vaim, mitte meel. "Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega." (Rm 8:26) See on hoopis teine dimensioon ja vaimne. Kui meie vaim hakkab meie eest ise paluma, siis meie meelsus on selleks hetkeks kõrvale asetatud. See on tõde. Me lihtsalt isegi ei tea, mida meie vaim palvetab. Laseme sellel palvel kulgeda ja kui see palve lõppeb, siis saame jätkata palvetamist meie meelest.

"Sest kes on tundnud Issanda meelt, kes võib teda juhatada? Aga meil on Kristuse meel." (1Kr 2:16) Ometigi üks kirjakoht, mis on korrektselt ära tõlgitud. Kui sa seda loed, siis esmalt avastad, et sinus on Kristuse meel. Meil on Kristuse meel? Sa mõtled "Huvitav, milline see meel on? Kas tõesti minu sees on Kristuse meel?" Kuidas ma sellest aru saan?

Miks me ei mõista seda kui Vaim palvetab? Kuna meie arusaamise võime ei ole kuidagi võrreldav Jumala meelsusega. Isegi kui meis on Kristuse meel, me ei saa kunagi aru sellest, mida Vaim palub. Jumala Vaim kui ka meelsus on nii üle kõigest maisest, siis paraku nii ongi, et meie sellises olukorras saame vaid tunnistada, et nii see on. Kuid Jumal nägi seda ette, et meie meel vajab uuendamist, samuti olukorras, kus meie elus tuleb esile Kristuse meelsus, siis ometi meie vaim ikkagi teab paremini mida paluda. Huvitav, kas pole? Seetõttu on vajalik palvetada ka vaimus, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka kõik Jumala sügavused. (1Kr 2:10) See eelnev võis tunduda mingil määral segane. Kristuse meel erineb meie meelest, ammugi Vaim.

Selle eelneva kinnituseks toome siinkohal kirjakoha, mille mõte on täpne. "Ma kutsun teid üles, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast, et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud samas meeles ja samas nõus." (1Kr 1:10) Paulus rõhutab, et me oleksime ühte liidetud samas meeles. Miks me seda ei ole? Kristlased ei ole oma meelt uuendanud.

Seetõttu on nende seas nii palju konfessioone, erinevaid rõhuasetusi, erimeelsusi, sõnasõda, valeõpetusi, lihalikku käitumist (Rm 8:5-8) ning väga palju kõike muud. Miks kristlased räägivad nagu uskmatud? Peame silmas sõnu ja meelsust, kui kõne on kõike muud kui usklikule kohane. Kui nad teadvustavad esmalt, et neis kõigis on Kristuse meel, aga nad peaksid enda meelt uuendama, ühtlustama Kristuse meelega. Kui see juhtub, siis ei häbene üks vend enam teise konfessiooni venda ja nende vahel on vendlus ning tõeline agape armastus. Kui te näete, et mõnda venda halvustatakse või põlatakse või viisakalt välditakse, piiratakse tema teenistust või kutsumust, siis, see ei erine maailma meelsusest, mis ei ole Kristuse meel ning need "vennad" vajavad alles tõsist meele uuendamist. (Rm 14:10, 1Kr 16:11) Kui kristlased ei suuda ühel meelel palvetada (ühispalved), siis see tuleb sellest, et igal ühel on oma meel, aga see ei ole Kristuse meelsus. Jüngritel on ühtelugu oma vahel nägelemist, aga kui nad panid kõrvale erimeelsused, siis ilmnes Kristuse meel ja tulemused.

Piibel annab nõu erimeelsuse puhul. "Mõni jälle hindab ühte päeva muudest paremaks, ent teine hindab kõiki päevi ühesuguseks. Igaüks olgu oma mõtlemises kindel!" Tegelikult on kr k öeldud, et igaüks olgu oma meelsuses kindel. (Rm 14:5) Paulus ei tauni inimesi, kes midagi oma meelest õigesti teevad, aga erinevad teistest kristlastest. Need on pisiasjad ja ei oma usu seisukohast kaalu.

V osa

Pauluse legendaarne üleskutse: "Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik." (Rm 12:2) Kõik on selgelt kirjas! Kui paljud meist muutuvad meele uuendamise teel ehk tegelevad meele muutmisega? See ei ole küsimus, et kas sa tegid midagi ära, vaid see on üleskutse. Siin on küsimus suhtumises, kas sa elad iga päeva uuendamise meelsusega? Kas meie elu on juba nii mugav ja hea, et me laseme ennast lõdvaks, et ei märkagi kuidas meid maailma poolt ära räägitakse.

Paulus ütleb veel: ärge muganduge! Tegelikult on ju päris mõnus olla, käime koos, oleme pühapäeval kirikus, naabrid isegi ei tea et oleme Jumala lapsed. Igal pool oleme teiste meele järgi, oleme nö poliitiliselt korrektsed nagu maailm nõuab. Tööl oleme tööanda meelsusega. Kõik on ju hästi? Selleks et mitte muganduda, tuleb asjad läbi katsuda. See on iga kristlase vastutusel. Kristusel võib vahel olla meie sees piinlik, kui me mugandume maailma eluga ja me ei ütle midagi välja, mida tuleks öelda. Ent Kristus tahab, et meis oleks väljendunud hoopis Kristuse meel. Kristus elab päästetu südames, kui samal ajal kristlane mugandub maailmaga, elab maailma meelest nii nagu maailmas kombeks on. Me unustame ära, et Kristus elab meie südames. Kristus näeb asjata vaeva meie heaks! (Gl 4:11, Jk 4:5) Meele muutmine või uuendamine on tegelikult meie igapäevane hool, kui on?

Meil tuleb muutuda meele uuendamise teel. Kui kõik see mis vajab meele uuendamist oleks piiblis kirjas, siis ei mahutaks see ära mitu raamatut. See on koostöö Kristusega. See nõuab vaimulikku distsipliini. Sa ei saa meele uuendamist lihtsalt võtta. Kui Issanda meel oleks kohe ära tuntav või ta oleks meie eest seda ise tegemas, siis me ei peaks sellele isegi tähelepanu pöörama, me käituks nagu programm. Kuid meie ei saa olla Jumalale nõuandjaks. (Rm 11:34) Ometi hea uudis (ütleks isegi evangeelium) on see, et Kristuse meel elab meie sees ja kui me pöörame oma südame silmad tema poole, siis ta võib meie meelsuse muutmisel meie meelega imet teha. Kas me tahame seda? Kas me tahame muutuda? Paulus muutus. Meil on vaimulikud eeskujud.

Paulus kirjutab: "Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega (tegelikult kr keeles meelsusega) küll Jumala Seadust, kuid oma loomusega patu seadust." Millise meelsusega me Jumalat teenime? Inimesel võib olla palju tagamõtteid, aga meie meelsus määrab kuidas igaühe teenistus või elu välja paistab. (Rm 7:25) Hea uudis on see, et isegi siis kui meie lihalik meel hakkab vastu meele uuendamisele ja meie uuele meelsusele (Rm 7:23) mis on Kristuses, et meil on ju kalduvus teha kurja või tahtes teha head (Rm 7:23) seda ei tee, siis, seda me tunneme ära kui vale meelsuse ja saame selle vastu abi läbi meele uuendamise. On ju nii? Me ei ole meele uuendamisega üksi jäetud, sest meie sees elab Kristuse meel. Meile ei panda pahaks, kui me ka läbi kukume. Tähtis on, et me ei annaks ennast kõlbmatu meelsuse kätte, tegema seda mis on väär (Rm 1:28), vaid selgelt uuendame oma meelt ja teeme valikud, mille üle meil pole midagi häbeneda.

Kuid saame sellega tegeleda vaid juhul, kui lubame Jeesuse endale appi tulla.

Kui Jeesus ilmus üheteistkümnele jüngrile, siis neil puudus asjadest info või õige meel, aga Paulus nimetab uut meelt Kristuse meeleks. Seda ei saa tavaline inimene tänavalt. See antakse pärast meeleparandust, selle annab üle Kristus. "Siis ta avas nende mõistuse kirjadest aru saama," kirjutab arst Luukas, Lk 24:45. Jumal tuleb ise ja avab meie meele, et me saaksime meele uuendatud, sest kuidas me muidu teame, mida tuleb uuendada ja mida mitte!

Pühakirjast aru saamine on üks tunnus, mida kogeb kristlane, kui ta on saanud päästetud. Inimesed loevad piiblit ja tõlgendavad seda üsna suvaliselt, sest nende meel on ju uuendamata. Pühakirjast saab aru tänu Püha Vaimule, kes meile avab tekstid ja meil tekib ahaa kogemus: see on nii! Kui sa oled kogenud kristlane, isegi siis sa vajad iga päev meele uuendamist, sest usu või ära usu, maailm pressib täiega peale igal võimalusel: tööl, tänaval, telekast, isegi nutitelefonist! Kuid(!), sinu "meeled on kogemuste varal harjunud eristama head ja kurja" (Hb 5:14) Iseasi on see, mida sa infoga peale hakkad. Kiri heebrealastele ütleb, et see tegevus on kui meeltega võimlemine (aisthētērion gymnazō). Sellest ei ole kasu, kui sa üks kord aastas või korra kuus teed harjutused. See annab parima tulemuse, kui seda "võimlemist" teha regulaarselt. Iga päev.

Millest sa tajud agapet? Kristuse meele mõjujõu abil sa suudad armastada iga inimest. Rm 8:35, 2Kr 5:14, Ef 3:19

Sul ei lähe vaja oma jõudu, et armastada neid, kes ei suuda sind sallida v halvustavad sind. Kristuse agape vaimne mõju on nii üle igast inimlikust tundest ja nõrkusest või nõtrusest, et kohe, kui sa lubad Kristusel enda läbi tegutseda, siis need olukorrad on justkui sõrmenips. Ei mingit raskust. Sa kuuled oma vaimus vaid kerget Kristuse silmapilgutust ning sa näed, kuidas see inimeste peal toimib. See on nii vägev! Kuid see ei ole maagia ega võrreldav sinu iseloomu hea tahtega, kui palju sa iganes üritad. Agape võtab nõrgaks ja teeb relvituks viha ja vastupanu. See on Jumala vägi. Jumal on armastus. Inimene ei ole armastus.

Agape on olemuselt vaimne või nagu piibel kirjeldab, Vaimu vili. Kuivõrd kristlase ihu on Püha Vaimu tempel ja selle keskne isik Kristus, siis kujuta ette mis juhtub siis, kui keegi läheks majja v hoonesse, milles on Jumala Vaim kohal ja keset tuba seisab Kristus. See isik kukub lihtsalt jalust maha selle armastuse juures. (Ap 9:4)

Ent paljud inimesed kukuvad ka kristlaste ees maha, kui seda Vaimu on ülirohkesti. Mitte pisut, vaid nad on Vaimuga täidetud. (Ef 5:18)

Kui sa oled kui patarei ja sind laaditakse täis, siis sa tõmbad mootori käima v valgustad pimedust, sest sinus on Valgus. See ei ole mingi küünal, vaid see on võimas, silmi pimestav prozektor. (Ap 9:3)

Muidugi ei ole meis nõnda palju väge kui Kristuse ilmumise puhul tekib, aga meie oleme valgus. Nii selgitas Jeesus. Seetõttu inimesed tunnevad ennast "alasti" meie juures, sest nad kardavad häbistatud saada, kui nende mõtted avalikuks teha. Samuti need kelles on deemonid, ütlevad: mine ära! (Mk 5:7) Kuid kelles deemoneid ei ole, need tunnevad ebamugavust ja Kristuse meele mõjujõudu enese vastu ja see on Jumala vägi, mis on kristlases, kelle südames on Issand esikohal. Mitte üks käsk ega religioon, vaid reaalne Jumala vägi. Kristuse kohalolu sinu südames. Puhtad inimesed tunnevad sinu lähedal head meelt ja rõõmustavad, patused tunnevad, et neil on halb olla, nad ei talu jumalikku lähedust.

Kristlases olev Kristuse vaim annab märku vaimsetest asjaoludest, siis oma vaimu läbi mustad südamed kogevad Jeesuse kohalolu, kuigi Jeesust füüsiliselt lähedal ei ole, aga piisab juba sellest, kui Jumala vaimu olla kristlase vaimus. (1Pt 1:11, Rm 8:9)

Seetõttu kogu sinu vägi tuleneb Kristuse meele kasutamise tõttu.

Kuid sa võid olla nn nimekristlane, lihtsalt jünger. Jeesusel oli neid palju, isegi salajüngrid. (Jh 19:38) Kuid Jeesus tegutses läbi jüngrite, kes panid Jeesuse oma Issandaks.

Kui sa paned Jeesuse esikohale ja astud tagasi valitsemisest läbi oma iseloomu, alles siis sa näed, kuidas vaimsed asjad sinu elus asetuvad õigele kohale ja sa teed neid samu tegusid nagu Kristus, vaid isegi suuremaid. (Jh 14:12) Nii ta õpetas oma jüngreid.

Kui sul tuleb inimesi puudutada, siis isegi kui see on vaid vaimne kontakt, see mõjutab igal juhul puudutatud isikut. Kui Jeesus on sinus esikohal, Issand, ja sa puudutad oma käega kedagi, siis tegelikult on see Jeesuse puudutus. Kui Jeesus tahab, et seda märkaksid ka teised peale teie kahe, siis selle puudutuse läbi võivad inimesed ka pikali langeda. See seletab, miks mõnel juhul inimesed kukuvad maha, kui kristlased neid puudutavad. Inimest tabab Vaimne vägi. Aga seda põhjustab Jeesus, mitte see isik, kes puudutab teisi inimesi. See on vaimne manifisteerimine. Jeesus ei tundu käega katsutav, aga kui kristlane käega katsub, siis see muutub reaalsuseks. Isegi kristlase lähedal viibimine või möödumine (Ap 5:15) avaldab Jeesuse kohalolu mõju. Ärge arvake, et see vägi oli kunagi jüngritega nii. See on kogu aeg!

Te lihtsalt peate seda kõike teadma, kuidas see asi käib. Kui te aga teate seda, siis mis takistab teil endil seda sama tegemast?

Kui sa suudad agape tõttu armastada iga inimest, siis sa suudad ka kõike muud, sest kõike seda teeb Kristus, kes elab sinu sees.

Sa pead lihtsalt ära otsustama. Ma tahan kõike seda oma ellu. Jeesus ole mu Issand! Siis astu tagasi, et tema võiks sinu elus oma väe läbi tegutseda. Ta teeb just nii palju, kui palju sa lood temale sel puhul võimalusi ja ka lubad, et sa ei takista Jeesuse tegevust. See tähendab, et ta saab olla sinu Issand.

Kas see on usu küsimus? Jah on. (Jh 15:7) Sest kui sa ei usu, et Jeesus on su südames oma vaimu läbi, siis sa ei tee selleks mitte midagi. "Kui teil oleks usku ja te ei mõtleks kaksipidi," võisid küll paluda: Jeesus, tule mu südamesse! Aga kas sa tegelikult ka seda mõtled? Teiseks. Kuidas sa saad sellest aru, et ta on sinu sees? Jeesus ilmub inimeste ees ihulikult, aga oma vaimuga on ta kristlaste südames ja kellel teda ei ole, see ei ole tema oma. Paulus ütleb "Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma." (Rm 8:9) Seetõttu on mitmesuguseid jüngreid, kuid kõik ei ole Kristuse omad, sest Kristuse vaim ei ole nende südames.

Kas nii saab? Muidugi, aga osa kristlasi ei saa aru, kuidas teised, kellel on Kristus, kuidas need teevad ja saavad usuasjadest aru teisiti. Seetõttu on ka väga palju kirikulõhesid ja üksteisele ära panemist, aga see tuleb seetõttu, et ühtedel ei ole, kuid teistel on.

Kui sina oled üks nendest, kes ei teadnud seda, siis ütle lihtne palve: Jeesus, tule minu südamesse, ole minu Issand. Usu, et ta seda palvet kuuleb alati! Alati vastab sellele. Sind ootab ees pööraselt uus elu koos Kristusega! Sa pead lihtsalt aru saama, kuidas see masinavärk käib. Õnnistatud avastamist! Sa hakkad inimesi vaatama läbi Jeesuse agape silmade. Su käed on Jeesuse käed!