Eelmises loos võrdlesime inimese (imiku) aju arvutiga. Kui arvuti koosneb riistvarast ja tarkvarast, siis millises olukorras on inimese v imiku „arvuti“ sündimise hetkel?

Vastsündinu aju ei ole tühi riistvara. Seal on juba olemas närvivõrgustikud, refleksid, sensoorsed süsteemid ja õppimise mehhanismid. Samal ajal on väga suur osa sellest, mida me täiskasvanud inimese võimekuseks nimetame, alles välja kujunemas.

Laps peab õppima keele, maailma objektid, suhted, reeglid, sümbolid ja tohutu hulga teadmisi. Tema aju on küll valmis õppima, kuid ta ei ole veel „kasutusvalmis“ selles tähenduses, nagu me nimetaksime kasutusvalmis täiskasvanud inimest.

Aga mis siis, kui vaatame inimese loomise lugu hoopis teisest lähtekohast? Arvata on, et sa pole kunagi sellele isegi mõelnud.

Inimene, kes ei olnud laps

1. Moosese raamatu kirjelduses ei alustanud inimene oma olemasolu imikuna.
   

Seal ei ole kirjeldatud sünni ja kasvamise protsessi. Inimene luuakse täiskasvanud olendina.

Veelgi enam - talle antakse kohe ülesanne.

1. Moosese raamatu 2. peatükis kirjeldatakse, kuidas Jumal toob loomad inimese ette, et näha, kuidas ta neid nimetab. Inimene annab neile nimed.
   

See on väga huvitav ning ülioluline detail.

Inimene ei ole selles loos alles õppimas, kuidas rääkida. Ta ei õpi alles ära tundma loomi. Ta ei ole olukorras, kus talle tuleb esmalt õpetada, kuidas ülesandest aru saada.

Ja veelgi olulisem: 1. Moosese raamatu esimeses peatükis kirjeldatakse inimest kui Jumala näo järgi loodut ning talle antakse ülesanne tegutseda loodud maailmas.

See loob hoopis teistsuguse pildi inimese „algseadistusest“.

Imik versus algne täiskasvanu

Kui jätkame sarnaselt eelmises loos kasutatud arvutivõrdlusega, võiksime panna kõrvuti kaks kujuteldavat olukorda.

Tänapäeva laps:

1. Moosese raamatu inimene:

See ei ole väide, et me teame Aadama aju neurobioloogilist ülesehitust. Me ei tea.

See on teksti enda kirjeldusest lähtuv mõttekäik.

Ja siit tekib palju olulisem küsimus.

Kui inimene loodi täiskasvanuna, kui „valmis“ ta siis tegelikult oli?

Kui tänapäeva inimene sünnib väga suure arengupotentsiaaliga, kuid vajab aastaid selle potentsiaali realiseerimiseks, siis Piibli loomisloo kirjelduses näib inimene olevat loodud teistsuguses seisundis: ta ei pea kõigepealt kasvama inimeseks. Ta on inimene juba algusest peale.

Kui võtta tõeselt ka väide, et inimene loodi Jumala näo järgi, võiks teoloogiliselt küsida, mida see tähendas tema võimete jaoks.

Kas see tähendas ainult moraalset või vaimset sarnasust?

Või tähendas see ka erakordset võimet mõelda, tajuda, luua, suhelda, nimetada ja maailma korrastada?

Piibli tekst ise ei anna meile teaduslikku ega neuroloogilist kirjeldust. Seetõttu ei saa siit tuletada näiteks seda, et algsel inimesel oli suurem aju või mingi konkreetne füsioloogiline võime.

Kuid eksperimendina võib küsida:

kas täiuslikult loodud inimene võis olla kognitiivselt võimekam kui inimene, keda me tänapäeval tunneme?

Siin tuleb loomisloo veel üks oluline mõõde.

1. Moosese raamatus ei ole inimene kirjeldatud lihtsalt keha ja ajuna. Jumal vormib inimese maamullast ning puhub tema ninasse eluhinguse, mille järel inimene saab elavaks olendiks.
   

See muudab ka meie arvutivõrdlust.

Arvutil on riistvara ja tarkvara. Inimesel on aga keha, hing ja vaim - vähemalt selles teoloogilises käsitluses.

Kui keha on materiaalne osa inimesest ja aju selle keha erakordselt keerukas organ, siis hing võiks selles käsitluses tähistada inimese ainulaadset sisemist olemust: tema iseloomu, teadmisi, kogemusi, mälestusi ja tegusid - seda, millest kujuneb konkreetne inimene.

Siin tuleb eriti hästi esile erinevus Aadama ja imiku vahel.

Imikul ei ole veel elatud elu. Tal ei ole veel aastakümnete pikkust kogemuste, otsuste ja tegude ajalugu. Ta on süütu, tema päralt on Jumala riik. (Lk 18:16)

Aadam aga ilmub loomislukku täiskasvanuna ning tegutseb otsekohe. Ta saab ülesande, mõistab seda ja täidab selle. Tema puhul ei ole ainult võimalus tegutseda - tekst kirjeldab juba tegu ennast.

Selles mõttes võiks öelda:

imiku hing on alles kujunemas elulooks; algse inimese puhul oli elulugu alles alustamas, kuid tema võime tegutseda oli juba olemas.

Vaim lisab siia veel ühe tasandi.

Teoloogilises mõttes võib vaimu käsitleda inimese võimena suhestuda vaimse reaalsusega - tajuda tähendust, head ja halba, vastutust ning näiteks südametunnistuse kaudu midagi, mida ei saa taandada üksnes välisele käitumisele.

See ei ole väide, mida neuroteadus saaks kinnitada või ümber lükata. See kuulub teise käsitlusraamistikku.

Kui aga lähtuda sellest mõttest, siis ei ole vaim midagi, mis tekib inimeses alles pärast teadmiste kogunemist. Pigem on see inimese loomusega seotud algusest peale.

Seega võiksime kujutleda:

Ja just siin muutub imiku ning loomisloos kirjeldatud täiskasvanud inimese erinevus võrreldavaks.

Mõlemal on inimlik algus.

Mõlemal on keha.

Mõlemal on aju.

Mõlemas on inimese vaimne mõõde.

Kuid nende hinge elulooline sisu on täiesti erinevas seisus. Imikul on see alles ees.

Esimesel inimesel oli tema elu küll samuti ees (planeeritud igaveseks), kuid ta alustas seda juba täiskasvanud inimesena - võimeline tegutsema, suhtlema ja vastutama.

Aga kas algne inimene võis olla võimekam kui meie?

Kui lähtuda ainult tänapäeva teadusest, ei ole meil võimalust seda väidet kontrollida. Kui aga lähtuda loomisloo sisemisest loogikast, muutub küsimus reaalseks.

Kui inimene oli loodud Jumala näo järgi, kui ta oli algusest peale täiskasvanu ja kui talle anti kohe ülesanne maailma korraldamisel osaleda, siis ei pruukinud tema „algseadistus“ olla lihtsalt tänapäeva inimese aju pluss suurem teadmiste hulk.

võib-olla oli algselt loodud inimese võimekus üldse oluliselt suurem kui see, mida me tänapäeva inimeses tavapäraseks peame.

Me ei saa seda neuroteadusliku faktina väita. Kuid saame küsida, kas tänapäeva inimene on üldse õige mõõdupuu inimese algse potentsiaali hindamiseks.

Kui inimene oleks arvuti, siis ta ei oleks ikkagi ainult arvuti

Siin jõuame tagasi algse küsimuse juurde.

Arvutil on riistvara.

Arvutil on tarkvara.

Inimese puhul võiksime aga lisada veel midagi, mille jaoks arvutianaloogial puudub vaste.

Keha. Aju. Hing. Vaim.

- Arvuti võib töödelda informatsiooni, kuid ta ei ela seda elu läbi.

- Arvuti võib salvestada andmeid, kuid tal ei ole elulugu samas tähenduses nagu inimesel.

- Arvuti (sh tehisaru) võib anda vastuse, kuid tal ei ole südametunnistust.

- Arvuti (sh tehisaru) võib jäljendada inimese kõnet, kuid sellest ei tulene veel vaimse reaalsuse tajumist.

Ja just siin peitubki inimese ja masina ning tehnoloogia kõige sügavam erinevus.

Me võime ehitada masina, superserverid, tehisarud, mille riistvara on erakordselt keeruline. Me võime anda talle isikupärase nime ja tarkvara, mis võimaldab töödelda tohutut hulka informatsiooni. Aga loomislugu väidab inimese kohta hoopis midagi palju enamat:

inimene ei ole lihtsalt teise inimese poolt valmistatud süsteem. Ta on elav olend, kellele on antud keha, hing ja vaim.

Ja kui see on nii, siis muutub ka küsimus inimese algsest võimekusest palju tõenäolisemaks.

„Kui palju oli tema ajus juba installeeritud?“

vaid:

„Mis oli inimeses algusest peale olemas, mida ükski tänapäeva ega tuleviku arvuti ei saa endale kunagi installida?“

Kui arvuti koosneb riistvarast ja tarkvarast, siis tekib huvitav küsimus: mis olukorras on inimese „arvuti“ hetkel, kui laps sünnib?

Kas vastsündinu aju on lihtsalt valmis riistvara, millele elu jooksul tarkvara installitakse? Või on osa „programmidest“ juba olemas?

Tänapäeva neuroteaduse järgi ei ole kumbki kirjeldus päris täpne.

Vastsündinu ei sünni tühja ajuga. Samal ajal ei sünni ta ka valmis „operatsioonisüsteemiga“, mis sisaldaks teadmisi maailma kohta. Pigem sünnib ta väga keeruka bioloogilise süsteemiga, millel on olemas põhistruktuur, kaasasündinud töömehhanismid ja erakordne võime ennast kogemuse mõjul edasi kujundada.

Riistvara on olemas – kuid see pole veel lõplikult välja kujunenud

Sünnihetkel on aju põhistruktuur juba olemas. Närvirakud, ajupiirkonnad ja nendevahelised ühendused moodustavad keeruka süsteemi, mis võimaldab lapsel kohe pärast sündi keskkonnaga suhestuma hakata.

Olemas on ka mitmed esmased sensoorsed süsteemid. Laps suudab töödelda valgust, heli, puudutust, liikumist ja tasakaalu puudutavat informatsiooni. Mõned süsteemid on sünnihetkel suhteliselt hästi toimivad, teised alles väga ebaküpsed.

Samuti on olemas kaasasündinud refleksid ja reaktsioonid: imemine, neelamine, haaramine, ehmatusreaktsioon ja mitmed teised mehhanismid, mis võimaldavad vastsündinul kohe oma kehaga maailmale reageerida.

Seega ei ole tegemist tühja riistvaraga.

Aga tarkvara?

Siin muutub arvutivõrdlus kohaseks.

Vastsündinu ei oska rääkida, lugeda, arvutada ega tunda ära kultuurilisi sümboleid. Tal puuduvad teadmised ühiskondlikest reeglitest, ajaloost, geograafiast või sellest, kuidas maailm täiskasvanu jaoks „töötab“. Need kujunevad õppimise kaudu.

Aga laps ei pea õppima nullist kuidas õppida.

Tema ajus on juba olemas mehhanismid, mis võimaldavad keskkonnast mustreid avastada, tähelepanu suunata, helisid eristada, meelde jätta, reageerida puudutusele ja hakata järk-järgult mõtestama enda ümber toimuvat. See on oluline erinevus.

Laps ei sünni teadmisega, et konkreetne heli tähendab konkreetset sõna. Kuid tema aju on valmis hakkama helidest mustreid leidma.

Ta ei sünni teadmisega, mis on ema nägu. Kuid vastsündinu aju on inimese nägude suhtes eriliselt häälestatud ning hakkab sellist informatsiooni kiiresti õppima.

Seega ei ole „programm“ valmis, kuid programmi õppimise mehhanism on juba olemas.

Aju ei ole ainult programmeeritav – ta programmeerib ennast

Siin läheb arvutivõrdlus tegelikult katki.

Tavalise arvuti puhul installime tarkvara riistvarale. Arvuti ise oma riistvara selle käigus põhimõtteliselt ümber ei ehita. Aju töötab teisiti.

Lapse kogemused mõjutavad närvivõrkude kujunemist. Närviühendused tugevnevad, nõrgenevad ja organiseeruvad ümber. Arengu käigus tekib väga suur hulk ühendusi ning kogemus aitab kaasa sellele, millised ühendused muutuvad püsivamaks ja millised aja jooksul nõrgenevad.

Seda protsessi seostatakse muu hulgas sünaptilise kärpimisega (synaptic pruning).

Seetõttu võiks inimese aju võrrelda pigem süsteemiga, mis ehitab ja kohandab omaenda „tarkvara“ ning samal ajal muudab ka oma „riistvara“ vastavalt sellele, mida ta kogeb. See on väga sarnane tehisaru mudelitele. Need arenevad koos ajaga.

Kui proovida seda väga lihtsustatult kaardistada, võiks pilt olla järgmine:

See tabel näitab ka, miks pole päris õige öelda, et laps sünnib „0% tarkvaraga“.

Ta sünnib väga paljude eelseadistatud võimetega, kuid mitte valmis teadmiste kogumiga.

Siin tuleb teha oluline vahe.

Laps ei sünni teadmisega samas tähenduses nagu täiskasvanu teab, et „see on tool“, „see on minu nimi“ või „see inimene on minu ema“.

Kuid tema aju sisaldab kaasasündinud mehhanisme ja eelsoodumusi, mis muudavad teatavat tüüpi informatsiooni õppimise eriti tõhusaks.

ta ei tea veel maailma, kuid tema aju on juba valmis maailma õppima.

See tähendab, et kaasasündinud ja omandatud teadmise vahele ei saa tõmmata lihtsalt joont.

Me võiksime mõelda hoopis kihiliselt.

Kõige all on bioloogiline arhitektuur - geenide, närvirakkude ja närvivõrkude loodud alus.

Selle peale tulevad kaasasündinud reaktsioonid ja õppimismehhanismid.

Seejärel hakkavad lisanduma kogemused.

Kogemustest kujunevad mälestused, oskused, keeleline süsteem, teadmised, harjumused, emotsionaalsed seosed ja lõpuks üha keerukam arusaam iseendast ja maailmast.

Aga inimene ei pruugi olla ainult keha ja aju

Siin jõuame punkti, kus arvuti võrdlus hakkab oma piiri väga selgelt näitama.

Arvutil on riistvara ja tarkvara. Inimesel on aga lisaks kehale ja ajule ka see, mida paljud vaimsed ja religioossed traditsioonid nimetavad hingeks ja vaimuks.

See ei ole enam neuroteaduse terminoloogias lahendatav küsimus, vaid teoloogiline ja filosoofiline käsitlus.

Loomisloo keeles muutub see eriti tähenduslikuks: inimene ei ole lihtsalt valmistatud keha, millesse paigaldatakse programm. 1. Moosese raamatu kirjelduses saab inimene elavaks, kui Jumal puhub tema sisse eluhinguse. Seega ei ole inimene pelgalt materiaalne konstruktsioon, vaid elav inimene.

Kui kasutada siin mõistet hing mitte eraldi füüsilise organina, vaid inimese ainulaadse isiksuse ja sisemise olemusena, võiks hinge juurde kuuluda tema iseloom, kogemused, teadmised, mälestused ja teod – kõik see, millest kujuneb konkreetne „mina“.

Selles mõttes on imiku hing veel teistsugune kui täiskasvanul. Mitte sellepärast, et imikul oleks vähem väärtust või vähem inimlikkust, vaid sellepärast, et tema elu on alles alguses. Tal ei ole veel täiskasvanu elulugu, teadmistepagasit ega tegude ajalugu.

Tema võimalused on olemas, tema isiklik ajalugu alles algab.

Vaimu mõiste viib aga veel teise tasandini. Teoloogilises käsitluses on vaim seotud inimese võimega suhestuda vaimse reaalsusega - tajuda tähendust, head ja halba, vastutust ning näiteks südametunnistuse kaudu midagi, mida ei saa taandada lihtsalt välisele käitumisele.

Seda ei saa samastada ühe konkreetse ajupiirkonnaga ega teaduslikult mõõta samamoodi nagu närviimpulssi.

Siin on oluline ka erinevus hinge ja vaimu vahel: kui hinge võib mõista kui inimese kujunenud ainulaadset olemust koos tema teadmiste, iseloomu ja tegudega, siis vaimu võib selles käsitluses mõista kui inimese võimet suhestuda vaimsega.

Sellest vaatenurgast võib öelda, et imiku elu ei ole veel täis kirjutatud, kuid tema inimlik olemus ei ole selle tõttu puudulik. Tal on keha, arenev aju, kujunev isiksus ja vaimne võimekus, mille avaldumine toimub koos tema arenguga.

Täiskasvanud inimese puhul on aga tema „süsteem“ juba täidetud aastakümnete kogemuste, valikute, suhete, teadmiste ja tegudega. Sh elus tehtud patud.

Ja võib-olla just siin on arvuti võrdlus kõige kohasem.

Arvutil võib olla riistvara.

Arvutil võib olla tarkvara.

Aga arvutil ei ole seda, mida inimene nimetab hingeks.

Ja arvutil ei ole vaimu, millega tajuda või mõtestada vaimset reaalsust.

Seetõttu ei ole inimene võib-olla üldse kõige täpsemalt kirjeldatav kui väga keeruline arvuti. Isegi mitte tehisaruga võrdluses. Kuigi inimese aju suudab ikka veel enam kui kõik tehisarud kokku.

Arvuti aitab meil mõista üht osa inimesest – informatsiooni töötlemist.

Aga inimene ise on sellest suurem.

Ta ei ole ainult see, mida ta teab.

Ta ei ole ainult see, mida ta teeb.

Ta ei ole ainult tema aju.

Ta on elav inimene, kellel on keha, kujunev hing ja vaim.

Ja võib-olla ongi see koht, kus arvutianaloogia lõpeb.

5G üle peetav arutelu on seni keskendunud peamiselt küsimusele, kas elektromagnetväli võib inimese tervist kahjustada. Selline küsimuseasetus on mõistetav, kuid võib olla liiga kitsas. Üks huvitavam ja seni palju vähem uuritud valdkond puudutab seda, kuidas raadiosageduslik elektromagnetväli võiks mõjutada une ajal toimuvat ajutegevust, unenägusid ja öist teadvust.

See küsimus muutub eriti huvitavaks seetõttu, et tänapäeva neuroteadus ei käsitle und enam lihtsalt teadvusetu seisundina. Une ajal toimub aktiivne ja keerukas närvivõrkude töö ning unenägu ei ole pelgalt juhuslik kujutluspilt, vaid aju genereeritud subjektiivne kogemus, milles võivad esineda väga konkreetsed inimesed, kohad, objektid, liikumised, helid, emotsioonid ja isegi terviklikud narratiivid.

Veelgi olulisem on see, et unenägude ja ajutegevuse vaheline seos on tänapäeva uuringutes muutunud mõõdetavaks.